EFTA tormihoiatus ehk Kuidas päästa mädanema lastud mandariinid

Eesti filmitööstus tuleb süsteemselt üles ehitada.

LAURI LIPPMAA

Aeg lendab kiiresti. Üle-eelmisel nädalal kulmineerus mu siiras rõõm – jagasime väärikatest kolleegidest koosneva filmižüriiga välja Eesti filmi- ja teleauhindu (EFTA). Hoolimata toredast galaõhtust ning mitmest heast leiust tekkis taas paar süngema alatooniga mõttekribalat. On’s need olulised või mitte, seda hinnaku lugejad ja otsustajad. Räägin siinkohal ühtviisi nii filmižürii liikmena, esindades eeskätt iseenda vaateid, kuid samal ajal ka väljendades üldisemaid tähelepanekuid. Välistada ei saa sedagi, et mu jutt võib nii mitmeski mõttes üle piiri valguda. Aga kõigest järgemööda.

Kuidas võtta siis kokku viimatine filmisaak, mis laiub koroonakriisi ja kõiksugu edasilükkamiste laine tõttu üle pooleteise aasta ja millise pildi see maalib olukorrast riigis? Iga žürii on oma nägu ja igal aastal kandidaadidki erineva tasemega. Tänavusi filmiauhindu iseloomustab vahest enim märksõna „ebaühtlus“, seda nii erinevates kategooriates auhindadele esitatud kandidaatide arvu silmas pidades kui ka kategooriate kaupa eraldi kvalitatiivselt võttes, antagu mulle andeks selline subjektiivne ja vahest isegi liigpessimistlik tõdemus. Ebaühtlus andis põhjust tulisteks vaidlusteks nii nominentide väljavalimisel kui ka võitjate selgitamisel kokku kolmes filmižüriis, millesse kuulus 19 filmiprofessionaali. Kui kellelgi tekkis auhinnatseremoonia järel küsimus, miks üks või teine film, mis „justkui pidanuks“ saama (rohkem) nominatsioone ja/või võite, seda ei saanud, siis tuleb otsa vaadata žüriile ning otsustamise statuudi eripärale. Selle peamine mõte on tagada žüriiliikmete suhteline salastatus – pärast galat on lubatud härrastel vannutatud meestel (ja muidugi ka naistel) end paljastada – ning anda konsensuslik hinnang nii nominentide valimisele kui ka võitjate väljaselgitamisele.

Kolme filmižüriisse (nominente valis kahte lehte jagatud filmikategooriate seast välja kaks seitsmeliikmelist žüriid, võitjate üle otsustasid värskelt valitud viis liiget pluss kummastki algsest žüriist üks-pluss-üks inimest), kirglikke vaielunge ja argumenteeritud põhjendusi jagus kamaluga. Kui klassikaks on saanud väljend, et „žüriil oli raske otsuseid langetada, kuna kõik filmid olid niivõrd head“, siis samaväärse raskusega võib sedastada ka taaka ning vastutuskoormat aastail, mil sedasama teps mitte öelda ei saa. Nii oli ka tänavu. Lühidalt öeldes: olukord on nukker. Just selle nurga alt vaadates, et meil ei ole kuigi palju pakkuda rahvusvaheliselt hästi lendavaid teoseid. Jaa muidugi, on olnud erandeid, mis on meie väikeriigile au ja kuulsust toonud ning auhindu püüdnud, kuid olukord võiks … eh, peaks olema märksa süstematiseeritum.

Lühidalt öeldes: filmitegijad (kelle hulka liigitan kõige avaramas mõttes ka nn kvaliteetsete telesarjade poole püüdlejad, kusjuures ilma sarkasmi või irooniata, sest antud termin on suuresti tinglik) tuleks au sisse tõsta. Selleks peab aga minema algosakesteni, et lahti mõtestada filmitootmine ja -tööstus just sõna „tööstus“ tähenduses ning see omakorda annab parema võimaluse särada (lisaraha) ka muudel vähem müüvatel vormidel, nt indie- või arthouse-film.

Ebaühtluse võidukäik

Aga tagasi EFTAde ja ebaühtluse juurde, võrdlemisi põgusalt küll ja valitud nurkade alt (põhjalikumaks ülevaateks vaata Andrei Liimetsa ülevaatlikku lugu „Ideid on, pole maja. Maja on, pole ideid“1). Filmivalla kategooriatesse esitati kandidaate ebaühtlases rütmis, teisisõnu, olukord ei ole just kiita. Nii näiteks figureeris parima mängufilmi ja ka parima dokumentaalfilmi kategoorias mõlemas kaheksa filmi. Kui mängufilmi puhul on see näitaja arvuliselt veel suhteliselt mõistlik, siis dokumentaalfilmide puhul oodanuks suuremat arvu. Mis aga tõsiselt muretsema paneb, on see, et animatsiooni kategoorias laekus kahe animatsiooni kandidatuur! Kui vaadata positiivsema poole pealt, siis mees- ja naisnäitlejatest justkui puudust pole. Mõistagi tuleb arvesse võtta, et auhindade puhul ei eristata meil (veel) pea- ja kõrvalosi, millest on muidugi kahju.

Samal ajal on siiras rõõm, et heliloojate arvestuses oli konkurents sedavõrd tugev, et põhimõtteliselt saanuks välja pakkuda veel teisegi nominentide kolmiku. Mis aga on siis ikkagi see, mis häirib kõike seda eelnevat võimalikult objektiivselt vaadata püüdes? Silma hakkab nimelt kvaliteet. Tõsi ta ju on, et ilu ja veel eriti kunst on vaataja silmades ning maitse üle teadupärast ei vaielda, vaid suisa kakeldakse, aga see selleks. Eesti filmi keskmine vaataja võiks endas kätkeda nii filmiprofessionaale, suuri filmihuvilisi kui ka päris tavalisi inimesi, kes aastas korra-kaks kinno satuvad ega tee (nende endi kõnepruugis) vahet filmil ja sarjal (nende meelest on kõik üks film ja kinu, ja olgu pealegi). Aga see polegi oluline. Oluline on see, mis tunne jääb selle keskmise vaataja sisse. Kas film/sari kõnetab teda või mitte? Kas läheb koore alla või mitte? Ja siin on see koht, mille puhul peab korraks võtma aja maha ning vaatama ausalt peeglisse – milline pilt (ja pilk) meile sealt vastu vaatab?

Mandariinipuude aed

Valisin pealkirjaks teadlikult veidi kujundliku vormi, mis viitab meie filmiajaloo ühele suuremale eduloole, kui võtta mõõdupuuks rahvusvaheline edu ja (paljude hinnangul ikkagi) pääs Olümpose jalamile ehk Oscari nominendiks. Ma ei räägi siinkohal aga ainult meile edu ja uhkust ning kuulsust ja au toonud filmidest, mille hulgas viimastel aastatel on olnud lisaks „Mandariinidele“ ja „Vehklejale“ nüüd värskelt ka „Kupee nr 6“2 või muud rahvusvahelist menu kogunud (koostööprojektide) sähvatused, olgu selleks nii mängufilmid, dokumentaalfilmid või animatsioon. Pean „mandariinide“ all silmas meid kõiki, Eesti filmirahvast laiemas tähenduses, kelle hulka mahub kübeke ka telesarjadega sina peal olijaid, kes me oleme need magusad tsitrusviljad, mis püüdlevad ühtviisi nii oma viljaaia peremehe tuppa nostalgiliselt jõulumeeleolu rikastama kui ka välisturule magusaid naudinguid pakkuma. Kuid kus oleme me oma tarneahelas niivõrd palju puusse pannud, et suur osa mandariinidest ei jõuagi välisturule, vaid müüakse maha koduturul ja väga odava hinnaga? Neid sageli isegi ei väärtustata, võib-olla ei osatagi, nii et suur osa läheb mädanema.

Kui muutusi mõtteviisis ei tule, siis läheb ka järgmine mandariinisaak mädanema. Ja kes teab, kauaks seda oma aedagi enam on.

Kaader filmist „Mandariinid“

Heakene küll, metafooridega võib maalida huvitavaid pilte, aga tõlgendusvõimalused võivad siin samuti anda mitmeid, paraku ka eri tähendusväljaga, suisa ristikäivaid tasandeid. Olgem siis sirgjoonelised – meil on probleem. Probleem on see, et nende väheste filmide seas, mis läbi hädaoru ilmavalgust näevad, tehakse palju … ee, kuidas seda diplomaatiliselt väljendadagi, keskpärase maitsega kraami. Ja probleem ei näi olevat isegi niivõrd talendis ehk inimressursis, vaid selle väärtustamises. Olen veendunult seda meelt, et meie talentide peas on ideid, kuid idee iseenesest ei maksa veel midagi. Tähtis on ideed hästi lahti kirjutada ning ellu viia. Teisisõnu: me ei ole suutnud rakendada oma potentsiaali. Miks? Sest meil ei ole – alustades riigi tasandist, kuid mitte ainult – piisavalt … eh, mõistust. Nii kurb, kui seda ka tõdeda pole.

Filmilinnak pidanuks valmima juba 1990ndatel. See, et praegu käib endiselt arutelu selle vajaduse või siis nüüd ehituse alustamise üle, on lauslollus kuubis. Et olla tõeliselt efektiivne, peaks meil olema mitte üks linnak, vaid mitu – ka Tartus, Narvas, Pärnus. Teine asi, raha. Piinlik ja ääretult kurb on vaadata, kuidas meie, filmiinimesed (ja ma hakkan siia üha jõulisemalt sisse tooma seriaaliloojate teemat), peame käima riigilt raha lunimas, müts peos. Filmid-sarjad valmivad algselt sarnase arhitektuurilise joonise ja mõtteviisi ehk stsenaariumi järgi. Sealt saab linalugu, olgu suure või väikese ekraani tarbeks, alguse. Kõik noogutavad? Hästi, liigume edasi.

Olukorrast aias

Selleks et projekte ette võtta ja oma armastatud professioonis end vormis hoida, vajavad filmitegijad võimalusi (kvantiteeti, s.t raha) ning aega (s.t taas raha), et saaks pühenduda korralikult ühele projektile. Loo arendamine (ja veel hästi väljaarendamine) nõuab palju aega. Väga palju aega. Rahaga ostetakse aeg. Ja teadmised. Filmitegemine ja professionaalseks filmitegijaks olemine on tulemuslik siis, kui see on inimesele karjäär, mitte hobi muu põhitöö kõrvalt, nagu meil standardvarustus ette näeb. Areng oma valdkonnas on pikk protsess, mida tuleb au sees hoida, kasvatada ning riiklikult (aga ka üha rohkem ka erakapitalile tuginedes) toetada suure ja mõtestatud toimiva masinavärgi loomiseks eesmärgiga hästi välja arendada oma lugusid, et neid siis müüa peale koduturu ka välismaal. Noh, just täpselt samamoodi nagu mandariinidegagi. Tuleb kasvatada magus vili ja siis hoida aed korras, et see igal aastal järjest häid vilju juurde toodaks. Uskuge või mitte, üha enam lähevad moodi kohalikud omakeelsed lood, milles on võimalik ära tunda universaalseid tõdesid. Taanlased on selle masinavärgi ülimalt efektiivselt üles ehitanud ja jätkusuutlikkuse huvides käima pannud. Kas meie siis neist kehvemad oleme?

Aga tarkus (vastandina lollusele) seisneb vastuse leidmises küsimusele, kuidas seda aeda ikkagi laiendada. Filmilinnakust ja paviljonide vajalikkusest on filmirahvas nõrkemiseni rääkinud, nüüd jõuan mõttelõngaga kvaliteetsete sarjadeni, mis on veel eriti magusad viljad televisiooni jätkuva võidukäigu tõttu. Paraku on aga kodumaise sarjatootmise seis veelgi hullem kui filmis. Võib öelda, et seda peaaegu ei olegi, niivõrd mädaks on lastud neil mandariinidel minna. Siinkohal tahan rõhutada, et ei kritiseeri üldse neid inimesi, kes karmidest oludest hoolimata siin entusiastlikult ja püüdlikult, suurema või vähema professionaalsusega oma tööd teevad (ehkki tõsi on ka see, et ideaalmaailmas ei tohiks vastu võtta projekte, mille juures ei ole elementaarsed tingimused tagatud – piisav arendusaeg, töö näitlejatega enne võtteplatsi, küllaldane aeg stseenide lavastamiseks ja ülesvõtmiseks jne). Otse vastupidi: mu siiras imetlus kuulub neile, kes ränkrasketes oludes oma tööd südamega teevad, ma ise kaasa arvatud, aga paraku on küllaga ka neid andekaid ja häid talente, kes ei ole filmi juurde jäänud eri põhjustel. Ja see on tragöödia ning eesti filmi hukatuse ettekuulutuse üks ilminguist.

Teadjamad teavad, et asjade seis televisioonis polegi kunagi teistsugune olnud. Ei ole saanudki olla. Isegi keskmiste Euroopa riikidega võrreldes on meil täiesti olematud eelarved, millega ei osta sisse peaaegu mitte midagi – ei tipptasemel teadmisi ega väärtuslikku aega loo ja stsenaariumi arenduseks. Võtteplatsile minnakse kiirkorras midagi „purki võtma“. Aga televisioon, pean silmas just nimelt neid kvaliteetseid telesarju, selliseid, mida me kõik teame ja armastame vaadata, mille maht on filmi omast kordades suurem (aga eelarve paradoksaalsel kombel kümneid kordi väiksem), vajab veelgi rohkem aega, et kompleksseid lugusid tõeliselt hästi lahti kirjutada. EFTAdel on televisiooniauhindade alla liigitatud kategooria – parim teleseriaal ning parim mees- ja naisnäitleja seriaalis –, millel tegemist draamasarjadega. Seda on vähe. See on minu arvamus, aga televisioon (kvaliteetsed telesarjad), nagu on ja nagu ei ole ka televisioon, see pole nagu film, aga samas on see rohkem film kui tele. Mõistate? Küsimus on ju selles, millisest algsest DNAst kvaliteetne telesari tõukub. Tõukub pikast arenduse ajast, suurest eelarvest ja suurest müügipotentsiaalist.

Efektiivse tuleviku väetis

Kuidas panna seda kõike efektiivselt toimima? Kuidas see masinavärk, või kui metafoori kasutamisega jätkata, mandariiniaia laiendamise kava, üles ehitada ja käima lükata? Esmalt tuleb maastik korrastada, süsteemse lähenemisega tuleb luua toekas infrastruktuur ja vähemalt baasvajadusi kattev eelarve, mis kannustaks jätkusuutlikku kasvu, ja seejärel keskenduda toodangu turustamisele. Filmide ja sarjade eesmärk on jõuda heade lugudega heas kvaliteetses toodangus võimalikult suure tarbijaskonnani. See kõik on aga paljude minust tunduvalt helgemate peade ühise mõtlemise keerukas ülesanne. Seega on pentsik lugeda äsjast uudist, mis kuulutab justkui võidurõõmsalt, et Eesti film sai lubatud kolme miljoni euro asemel juurde kaks.

Olen täiesti veendunud, et Eestil on oma kirjutajate-lavastajate, aga ka filmivaldkonna muude osakondade talentide ning üha kasvava teadmispagasiga suur potentsiaal olla Taani-sugune edukas filmide ja kvaliteetsete telesarjade väikeriik. Meil on seda maagilist miskit, ja mitte vähe! Me ei peaks isiklikul või riigi tasandil enam mõtlema sellele, kuidas eelarvereale (ühekordset?) paari-kolme miljonit juurde saada, vaid kuidas olemasolevale arvule null lõppu kirjutada.

Vaadates-kuulates, mida filmiprofessionaalide seltskonnad (pean valdavalt silmas režissööre ja stsenariste, aga ka produtsente) räägivad, siis paistab, et ideepuudust meil ei ole. Tõepoolest, ideid on me ümber lademeis, suisa külluses. Mida aga ei ole, on pühendumine. Sest idee lahti kirjutamine ja seeläbi ka kvaliteetne filmitegemine nõuab pühendumist. Seda tööd ei saa teha teiste tööde kõrvalt, vähemasti mitte püsivalt ja edukalt, kui sihtida rahvusvahelist mõõtkava. Selleks peavad olema tagatud teatud baastingimused. Praegu toimivat mudelit mõistagi pole, kui nii režissöörid kui stsenaristid peavad mõtlema, kuidas endal eluvaimu sees hoida ja iga kuu ots otsaga kokku tulla. Haltuura tegelikult ei toida. Pühendumine ja keskendumine on omadused, mis annavad võimaluse karjääri loomiseks ja eduks.

Tõsi, muutust ei saa nõuda ainult riigilt või erasektorilt, vaid suuremate rahasummade küsimise näol, muutust peame professionaalidena nõudma eelkõige endalt. Me saame edukaks üksnes siis, kui on muutunud ka meie endi mõtteviis, näiteks see, et ei võeta käsile mitut tööotsa korraga, nii et kõik on ülejala tehtud. Vaid keskendutakse ja lihvitakse. Uuesti ja uuesti. Vastasel korral on üheksa ametit, kümnes nälg.

Niisiis, Eesti filmi (ja ka telesarjade) jätkusuutlikkuse ja kasvu mudel on iseenesest lihtne. See tuleb vaid ellu viia. EFTAdel nähtud valiku ebaühtlus ongi juba andnud tormihoiatuse. Ei, ma ei ole vinguja ega halva ende kuulutaja, üldsegi mitte, kutsun vaid nägema avaramat väljavaadet kui vaid üks virelev viljapuuaiake. Kui muutusi mõtteviisis ei tule, siis läheb ka järgmine mandariinisaak mädanema. Ja kes teab, kauaks seda oma aedagi enam on. Ärgem siis unustagem, aeg lendab kiiresti!

Lauri Lippmaa on Eesti Stsenaristide Gildi juhatuse esimees ja 2021. aasta EFTA filmižürii esimees.

1 Andrei Liimets. Ideid on, pole maja. Maja on, pole ideid. – Sirp 24. IX 2021.

2 „Mandariinid“, Zaza Urušadze, 2013; „Vehkleja“, Klaus Härö, 2015; „Hytti nro 6“, Juho Kuosmanen, 2021.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht