Ei mahu ühte filmi

Evald Hermaküla keeruline isiksus avaneb „Kadunud isas“ vähe ja eks olegi raske lahti muukida. Kas siis üldse tasus filmi teha, kui meest kätte ei saa? Tasus muidugi.

PEETER SAUTER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Dokumentaalfilm „Hermaküla. Kadunud isa“ (Ugri Film / Allfilm, Eesti 2022, 56 min), režissöör Maria Avdjuško, operaator Mait Mäekivi, helilooja Sten Šeripov, produtsent Pille Rünk.

Vahel kukuvad filmimehed arutlema, milline peab olema üks dokfilm. Enamasti on selge, et peab olema vägev materjal, mis hakkab ise mängima. Kui on kobe teema, siis saab ilu ja valu ja küll me kokku monteerime. Ehk ei tule alati meelde, et see vägev materjal ja lugu peaks haakuma tegijaga, peaks olema autori teema. Mitte nii, et kuulen lugu inimsöömisest ja jooksen peale nagu uudisreporter, kes külma kõhuga arutleb, kuidas inimene ära söödi, aga ei püüagi aru saada, miks ikka. Sest sellest ei saagi ju aru saada. Lollus.

Aga kui saaks aru? Sellest, mis selleni viib ning mis sööja sees toimus ja juhtus. Ei tohi ka sentimenti ja lüürikasse libiseda. Andke mulle materjal, küll ma filmi kokku lõikan. Profivärk.

Arutlus jõuab tihti sinna, mida ei tohi teha, kasutada, sisse jätta. Telefonikõnesid, üldse rääkivaid päid. Looduse ja vaheplaanidega ei saa liialdada, muusikaga üle dramatiseerida. Peab säilima credibility – usutavus –, samuti peab olema pöördeid ja üllatusi, mis pööravad asja pea peale. Tuleb anda eri vaatenurki. Sündmuse interpretatsioone. Autoripositsioon ei tohi jääda deklaratiivseks. Improviseerida ja provotseerida ja lavastada võib ja peabki, aga see ei tohi läbi paista. Parem kui nalja kõrval on kurbust ja vastupidi. Tuleb läbi küpsetada ja seedida. Aga jah, kõige hullem, kui filmis on valdavalt rääkivad pead, sest siis on telesaade.

Nii läheb proff oma objekti filmima ja teab ette, et küll tuleb! Ennegi kino tehtud. Ja unustab vahel vaikselt ja rahulikult oma objekti jälgida ning püüda kõigepealt peas filmitavale pihta saada, mitte otsida oma kunstilistele ideedele lahendusi filmitavat lihtsalt ära kasutades. Kui ei unusta, on võimalused suured.

Aga jah, rääkivad pead on kõige hullem. See on telesaade.

Pole vaja näidata oma professionaalsust, pole vaja teha kunsti, on isiklik puudutus, mis kannab. Režissöör Maria Avdjuškol (vasakul) on suur isiklik empaatia võõrasisa Evald Hermaküla vastu, kõigist tema külalistest filmis on aga üle Hannes Hermaküla oma loomulikkuses, kui räägib isast, kes oli seitse aastat ei tea kus kadunud.

Kaader filmist

Ometi: kui autoril on teema, mis on südamest tema teema, muutub kõik eelnev tühiseks. Pole vaja näidata oma professionaalsust, pole vaja teha kunsti, on isiklik puudutus, mis kannab ja täitsa ükskõik, kas ekraanil on vaid rääkivad pead või arhiivikaadrid, autori pihtimus või pole seda teps tajuda ja tegemist on hoopis ratsionaalse analüüsiga nagu Sokurovi arhiivikaadrite montaažis. Mis ometi tuleb südamest.

Ega kirjanduses teistmoodi ole. Kui asi sind kannab, viska igasugu kontseptsioonid, plaanid, kompositsioonid üle parda. Laula kas või ühel noodil.

Avdjuškol ongi valdavalt nood rääkivad pead ja suur isiklik empaatia võõrasisa Evald Hermaküla vastu. Ja rääkijad on tugeva sidemega Hermaküla küljes kinni. Kes õpetajas, kes kolleegis, kes abikaasas – kõigile on ta midagi isiklikku, aga mitte alati täpselt samas rollis.

Hoitakse kriitilist joont, sest Hermaküla suure tõetunde ja lihtsuse juures oleks patt temast rääkida glorifitseerivalt või üleolevalt. Rääkida tuleb nii, et Hermaküla ei solvuks. Ja selgub, et see polegi keeruline. Hermaküla vahetus kandub üle monoloogidesse tema kohta ja sedapidi on Hermaküla vaim kohal.

Film on delikaatne ja on rida asju, millest ei räägita. Suurest rivaliteedist Jaan Toomingaga on juttu riivamisi. Toomingat ennast me ekraanil ei näe. Kahju, sest mis sealt võinuks tulla? Kirglikku mana? Ei tea. Sõltub Toominga puhul vist juhusest ja tujust.

Hermaküla keeruline isiksus avaneb vähe ja eks olegi raske lahti muukida. Ühest küljest väga avatud, pea kuklas, hõlmad laiali, naer näos, teisalt suletud ja introvertnegi, pea maas, mõrult vaikimas, pausi pidamas. Sees tohutu energeetiline purakas, ja kui aku tühi, siis surma piiril. Riivamisi neid teemasid puututakse ega minda mööda enesetapust. Ometi pikalt neist ei heietata ja ongi selge, et ligi ei saa Hermakülale keegi, ei lähedased kolleegid Tepandi, Kiho, poeg Hannes ja kasutütar Maria, naine Liina Orlova. Filmis ei ole ka Kaie Mihkelsoni, kes oli mehe hoidja pikki aastaid. Saladus jääb, kuigi otse seda ei öelda välja. Nii kreedo (kui sellist oli) kui elukäänakute ja surma saladus.

Vahemärkusena: Hermaküla kamraad, kelle juures Hermaküla lõpuotsas Kadriorus jupi aega elas, poetas möödaminnes, et Hermaküla oli juba tükk aega enne enesetappu surnud olekus. Liikus veel ringi ja näis, et elab, aga tegelikult oli surnud.

Riburadapidi võetakse läbi Hermaküla teatrikarjääri kõrghetked. Alates Suitsu-õhtust (tegeliku pealkirjaga „Ühte laulu tahaks laulda“ – toim). ja „Tuhkatriinumängust“ (mõlemad 1969) – neid paraku ekraanil eriti ei näe, dokumentaalset materjali vähe –, hiljem jookseb läbi „Härra Punttila ja tema sulane Matti“ (1981). Eks see Egon Ranneti punane tükk oli kah („Südamevalu“, 1981 – toim.) Huvitav, kas Kaarel Irdi mahitusel lavale jõudnud? Kogu see kraam puudutab rohkem vaatajat, kel on eelteadmine neist töödest. Mälestus või kultuurilooline teadmine. Puudutab teatriinimesi, laiemat publikut ehk vähem.

On see viga? Ei ole. Miks ei või olla dokk omadele. Teatrisõpradele ja noile, kes Hermaküla tundsid. Tundjaid oli ju palju. Mis tolku oleks ette lugeda fakte, mis aastal tükid lavastati ja kus ja kui palju mängiti. Ega see ole põhiline. Põhiline on mees, kes ei mahu ära ühte filmi, nagu ei mahtunud kivile või platsile Jaan Oks, keda Vaino Vahingu tükis Hermaküla mängis. Ja mida Hendrik Toompere vaatas kümmekond korda, nägi iga kord uut tükki ja mis pani Hendriku suuresti tegema sellist teatrit, nagu ta teeb.

Leitmotiivi, et nagunii ta ei mahu portreefilmi ära ja temast on võimatu adekvaatset portreed joonistada, annab filmi algul kätte Hermaküla ise. Ei mõju väljavabandamisena, mõjub tõena. Kas siis üldse tasus filmi teha, kui meest lõpuni kätte ei saa? Tasus muidugi. Igaüks, kes meest teadis-tundis, mõtleb oma peas edasi.

Hermaküla suurt partnerit ja rivaali Toomingat, kellega tülli mindi, on filmitud vähe tema omas mahlas. Ehk veel filmitakse. Siis võiks ju ivake sudida ka Hermaküla teemal. Kui võimalik. Ma pole Avdjuškolt järele küsinud, aga oletan, et mitmed Hermaküla lähedased keeldusid mehest rääkimast. Sest kisuks haavu lahti ja on tunne, et midagi ammendavat ei õnnestuks nagunii ära öelda. Seega ehk ei pruugi „Kadunud isa“ jääda viimseks filmiks Evald Hermakülast. Vaatenurki ja nüansse leiaks veel ja veel. (Meie kursuski võiks rääkida, kuidas ta tuli meiega tegema diplomilavastust „Prohvet Maltsvet“ ja kõik olid proovides pöördes, lisaks ei unustanud Hermaküla jagada ka üldharidust, luges ette oma „tatsi paod“ või eluõpetused, mis on mul kadunud ja laenas mulle Jungi. Siis aga kadus ja jõi nii et maa must ja lõpuks vormistas möödaminnes ära kahemehetüki, sest teatriga oli juba kokku lepitud ja raha tuli välja teenida.

Aga kes söandaks teha järgmise filmi mehest, kes filmi ei mahu? Võib-olla oleks vaja teha film ajastust, kui Tooming ja Hermaküla teatrisse tulid ja saalid puupüsti täis tõid. Kui hiljem purunenud tandem veel edukalt töötas. Imre Madáchi „Inimese tragöödias“ (1971) näiteks, mida filmis ei mainita. Nood hitid lõid laineid enne Avdjuško tulekut ja pole patt, et tema neist kohati mööda läheb. Kõigest rääkida ei jõuaks, ei saaks.

Tehnilist poolt ma hinnata ei oska. Kohati on episoodijada pisut hüplik, hüppab siia-sinna, vahel jääb mõni motiiv justkui õhku. Aga sest pole häda, sest kui juba teema peale läheb, vaatad kõike tänuga. Materjali on olnud palju, loobuda kahju, kuidagi tuli kokku lõigata.

Mõni ilukaader on vahel. Keerlev taevas ja puuladvad. Monokroomsed kaadrid üksildasest Avdjuškost, kohustuslik droonivõte, aga häirivaks need ei muutu ja annavad õhku vahele. Ilu taga on enamasti kaine tekst, dramaatilist muusikat vähem.

Teatriinimesed esinema ja mängitsema ei hakka, aga kõigist on üle Hannes Hermaküla oma loomulikkuses, kui räägib isast, kes oli seitse aastat ei tea kus kadunud. Räägib ilma vähemagi mõruduseta, kuidas ise oli uppudes lootust kaotamas, viidates sellega kaude kadunud isale. Ehk ongi plussiks jutu siirus, samas teadmine, et midagi kinni püüda ja paika panna, ära öelda, ei ole võimalik, ainult lõputult püüda läheneda, kohale jõudmata.

Minu lemmikmotiiviks on Tepandi jutt, kuidas nad Hermakülaga sõitsid Tartus liinibussis, jõid viina ja pidasid bussirahvale loengut. Rääkisid muu hulgas ka Hermaküla stuudiost. Valgustasid rahvast. Ja keegi ei pahandanud. Kui otsustasid väljuda, ütles bussijuht: „Ei, ei, ärge minge veel maha, väga huvitav on.“

Justkui Hermaküla teatritegemise leitmotiiv. Sekkuda ellu, olla kohal siin ja praegu, improviseerida, teadmata täpselt ise, millest, või kuhu asi välja jõuab. Ja siis ootamatult jalga lasta. Jättes publiku ahhetama ja pisut segadusse. Siin on Grotowskit, kellelt ta ise malli võttis, ja ehk isegi Artaud’d.

Ja lõpuks tühine episood teatrikooli ajast. Hermaküla refereeris Grotowski etendust „Apocalypsis cum figuris“ (1969), mida Poolas, vist Krakówis oli näinud. Ja kuidas Ryszard Cieślak selja tagant eesseisja õlgadele tõusis, ilma et oleks end ära tõugand või teinud ühtki liigutust.

Poetasin tookord nihilistlikult vahele: „Võib-olla lendas, leviteeris …“ Hermaküla mõtles: „Te teete nalja, aga …“ Ja jättis lause ja mõtte lõpetamata nagu tihti.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht