Eks seegi monumentum

Olev Remsu

Põltsamaa propagandistlikule Sõpruse pargile puhuti sisse uus hing, mida kannavad olümpiasangarite, ülemnõukogulaste ja Estonia laeva mälestavad graniitsambad

Dokumentaalfilm ?ELUTÖÖ?. Idee ja re?ii Ants Paju, kaamera Ellar Sügiste, montaa? Karmo Kaasik ja Villem Tammaru, muusika Juhan Suits. 42 min. Esilinastus 12. IV Tallinna Kinomajas.

Film tekitab huvitava küsimuse: kes küll võiks olla selle töö autor? Esiteks muidugi formaaljuriidiliselt, sest tiitritest ei leia me pärisautori(te) nime, kes filmi puhul võiksid nagu olla kas stsenarist või re?issöör. Isegi stuudiost ei anta aimu! Ent anonüümsus ei olegi eriti oluline, ehk ainult autoriõiguse aspektist ja honorarijagamisel, ei muidu.

Aga kelle maine isik on saanud pühaks loominguks? Kes on pannud taiesesse oma hinge?

Meie kultuuris sakraliseeritakse autorit, siin ja praegu on see kahjuks vaata et auahne põhiküsimus. Kuigi, jah, on olnud aegu, mil autorsuse probleem on sootuks puudunud. Ja mingid ähmased ended annavad tunnistust, et need kaunid ajad võivad tagasi tulla. Muuseas, kõige kuulsamad baastekstid on autorsuseta ja see ei sega meil neid kasutamast ja tsiteerimast. Võtame näiteks kas või piibli. Ja rahvalaulud ei lähe moest. Aga see selleks.

 

Tubli krooniku-ajakirjaniku pilt

 

Kes võiks olla ?Elutöö? looja? Operaator on ainult pilti edastanud, tema on olnud neutraalne ja oma suhtumiseta kroonik, kes on kirja pannud päevasündmused nõnda, nagu tal kästud. Ta pole püüdnud teha mingeid kaameratrikke ega luua visuaalselt kütkestavaid kaadreid, aga ta töö on korralik, tubli krooniku-ajakirjaniku oma. Muusika see-eest domineerib küllaga, mingil moel koguni tapab filmi, ehkki torupillil ja graniitskulptuuril võib ju tõesti midagi ühist olla. Ka helindamise apsud kargavad vahel kõrva. Montaa? on asjalik, lähtutud ei ole küll kronoloogiaprintsiibist, ent on hakkama saadud kongrueerimisvigadeta, kaader kuulub loogiliselt, pildiliselt ja meeleolutsi naaberkaadriga kokku, üleminekud on loogilised ja parasjagu osavad. Aga kõik loetletud tegijad on olnud sellipoisid otseselt nimetamata sepa juures.

Küsime siis niimoodi: kas filmis väljendub mingi autoripositsioon? Jah, väljendub. Selleks on paatoselembus, lugupidamine suurte tegijate ja suurte aegade vastu. Bre?nevi ajast pärit propagandapargile, nn Sõpruse pargile, jätkatakse uue hinge sissepuhumist. Ja see on eelmiste katsetega mõneti sarnane hing: sinna pannakse nüüd Islandi, Läti ja Eesti presidendi istutatud puude villu püsti kaheksa graniitskulptuuri, mis nii või teisiti on seotud rahvast koondavate sündmustega. Teiste hulgas leiavad ühel tööl graniiti jäädvustamist meie kõigi olümpiamedalistide ning teisel taiesel nende rahvasaadikute nimed, kes mälestusväärsel tankiööl hääletasid Ülemnõukogus meie iseseisvuse taastamise poolt, kolmas skulptuur on pühendatud reisilaeva Estonia katastroofile Läänemerel.

 

Kahe päevaga asi ants

 

Kui ma ei eksi, siis on võtteid tehtud peamiselt ainult kaks päeva: esiteks siis, kui Sõpruse park mullu suvel pidulikult taasavati, teiseks siis, kui Ateenast saabus kolm uut kangelast Jüri Jaanson, Aleksander Tammert ja Indrek Pertelson, medalid kaelas. Torkab silma, et pilti on kasinalt rahvusvahelisest graniitskulptuurifestivalist, millest on filmis ohtralt juttu ning mida lubatakse näidata ka DVD ümbrisetekstis. Täpsemalt portreteerimata jäävad kiviraidurid-skulptorid, kes tunduvad aga olema igati eminentsed isandad. Rõhuva osa ajast näeme ekraanil Ants Paju, kes on seda ka väärt. Esiteks on tema pargi uutmise idee autor, teiseks on ta leidnud vahendid Poola, Leedu, Läti, Eesti, Soome ja Taani kunstnike ja kunstnikuabiliste workshop?iks, mil tahuti Põltsamaal graniiti nii omi kui teiste ideid.

Aga veelgi tähtsam on see, et Ants Paju paelub pilku, järelikult sobib ka ekraanile. Milline võimas avaliku esinemise oskus! Milline nooditundja oraator! Selge, kõnemehi vajavad kõik ühiskonnad, heade lõugadega võib liidripositsioonil olla alati. Siin toimib nn esimene signaalsüsteem, mille vajalikkus on meil pärit loomariigist, kust me ju otsapidi tuleme. (Kirjutan seda tunnustavalt, mitte irooniliselt.) Ja filmi anonüümne autor on selle kenasti ära tabanud. Pajule kohe meeldib esineda ja ta teeb seda kole hästi. Ja miks mitte seda demonstreerida teistele õpetuseks, seda enam, et taasiseseisvus on taas kilbile tõstnud avaliku esinemise oskuse, mis bre?nevistlikul kokutamisajastul päriselt uperkuuti lendas. Vaat, niisugune mees peab olema liider!

Paju kõrval on teisigi häid kõnemehi, olümpiakomitee president Mart Siiman, kunagine Ülemnõukogu esimees Ülo Nugis, rahastaja Eri Klas, aga Paju on neist kõigist mängulisem. Kujutan ette, et vähegi tigedam ja pilkamishimulisem autor oleks leidnud üles korduvad kõnekujundid ning muud vääratused, need üles puhunud ja teinud lööva karikatuuri. ?Elutöös? aga peetakse Pajust lugu.

 

Südame ja tehatahtmise sunnil

 

Kas filmil on mingi käekiri? Jah, ent seda ei määra töö kaameraga, mikrofonidega, isegi mitte montaa?, vaid Paju isik ja esinemisstiil. Me näeme suurt, emotsionaalset poissi, rahvameest, keda juhib süda ja tehatahtmine.

Nii et autobiograafiline film, autoportree? Vist küll.

Ja miks ka mitte? Kindlasti on sellest filmist edaspidi tulu uute projektide teostamisel, see oleks nagu soovituskiri uutele rahastajatele.

Viimasel kümnel aastal on meil tehtud ausambaid, mis mitte kuidagi rahvast ei ühenda, olgu need pühendatud rõõmule või murele. Püsti pandud ja unustatud. Otsustajad ja finantseerijad on lihtsalt paindunud autorite modernismi ja enda isiku jäädvustamistahte ees ning kokkuvõttes on välja tulnud kunsti täis tühi koht. Näis, näis, kas Põltsamaa otsast lõpuni rahvalikku Sõpruse parki hakkavad pruutpaarid mõrsjaloori tooma, kas sinna kutsutakse külalisi ja sõpra jalutama, et nendega hardushetki jagada?