Elu väljaspool mugavustsooni

Mads Mikkelsen: „„Õigluse ratsanike“ aluseks on peaaegu täiesti stiilipuhas realistlik draama, mille juurest tuli ehitada sild Anders Thomase filmide hullumeelsesse maailma.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Aasta 2020 kuulus Euroopa filmis suures osas Mads Mikkelsenile, kes leidis seekord tee kinopubliku südamesse rolliga (ja eriti tantsustseeniga) filmis „Järgmine ring“.1 Võib ainult fantaseerida, mis oleks saanud siis, kui Mikkelseni ja „Järgmist ringi“ oleks õnnestunud näidata Cannes’i filmifestivalil (teatavasti jäi see ära), mille programmi oli tegelikult koht broneeritud. Tundub aga, et Mikkelsen ei anna publikule aega toibuda, sest on teinud juba väga tugeva rolli järgmises Taani filmis, millel on samuti asja konkureerida aasta parimatega. Selle autori Anders Thomas Jenseniga on Mikkelsen koostööd teinud peaaegu kogu karjääri vältel: ta on mänginud kõigis Jenseni mängufilmides. „Õigluse ratsanikes“2 on ta eriväelane Markus, enesessetõmbunud mees, kes hakkab uurima, kas ta naise surma põhjustanud rongiõnnetus polnud mitte ette kavatsetud. Mikkelsenil oli muu hulgas aega ka leida hetk, et rääkida Sirbile „Õigluse ratsanikest“ ja oma meeldejäävast etteastest ses filmis. Elu on ebaõiglane: Eesti vihmasele-sombusele ilmale on tal arvutiekraanil vastu panna troopiline päikesepaiste.

Paljud Euroopa näitlejad pööravad pärast läbilööki Hollywoodis oma päritolule selja. Teiegi olete viimasel kümnendil osalenud mitmes filmimaailma suurimas frantsiisis.3 Miks on teile oluline teha edasi ka väikesi taani filme?

Eks sellepärast, et need on minu lood, mu omas keeles, saan neid teha koos oma sõpradega. Taanist olen ma pärit. Ja ilmselt on teil õigus osa näitlejate puhul, aga näen ka palju hispaania või prantsuse tegijaid, kes löövad Hollywoodis läbi, aga ilmuvad mingi hetk ikkagi välja ka oma emakeelsetes filmides. Ilmselt pakub lihtsalt rahuldust tulla tagasi koju ja meenutada, millest kõik algas.

Õigluse ratsanikud“ toimib filmina vaid tingimusel, et teie kehastatud Markus ja tema tütar Mathilda on läbinisti usutavad. Kuidas te sellega toime tulite ja kas tegite selle nimel tööd ka koos Mathilda osatäitja Andrea Heick Geidebergiga?

Ma olin algusest peale tüdruku osatäitja valimise juures ja kohal igal casting’ul. Mul polnud vähimatki kahtlust, et Andrea on õige valik. Temas on lihtsalt midagi väga loomulikku. Ta esitas veenvalt kogu dialoogi, kuigi Anders Thomas Jenseni kirjutatud tekstiread on üsna hullud. Nii et tal on selle peale annet, aga ta oskas ka ligi pääseda kõigile oma tunnetele. Tundsin temaga lähedust, mis on üks väga-väga ilus asi. Tal on filmis keeruline ülesanne täita, sest ta on oma tegelaskujust üksjagu vanem. Aga see tuli tal väga hästi välja. Ma ei oskagi öelda, see on paljude asjade kombinatsioon: ta on sündinud näitleja ja võeti kohe kampa.

Õigluse ratsanikud“ on nagu vanade tuttavate taaskohtumine. Te olete mänginud igas Anders Thomas Jenseni filmis ja tihti on neis kattunud ka osa meesnäitlejate ansamblist. Kas see on mingi poiste solidaarsus või midagi muud erilist?

Ma ei mõtle sellele nii palju, aga see on sõprus küll, ja perekonna juurde naasmine. Mõned päevad lähevad naerdes ja nalja visates ja siis hakkame tööle. Tingimata tuleb silmas pidada seda, et meil võib küll olla oma ühine mugavustsoon, aga laisaks ei tohi minna. Tuleb endale meelde tuletada, et see mugavustsoon on hea selleks, et sundida teineteist minema veidi kaugemale kui teiste filmide puhul. Minu meelest oleme seda palju teinud. „Õigluse ratsanikud“ erineb natuke ka teistest filmidest, sest meil on kasutada Anders Thomase maailm ja viis, kuidas ta oma lugusid üles võtab, aga teame ka stiili, mida võib näha tema käsikirjades teistele lavastajatele, näiteks Susanne Bierile. Meil oli aluseks peaaegu täiesti stiilipuhas realistlik draama, mille juurest tuli ehitada sild Anders Thomase filmide hullumeelsesse maailma. Seetõttu keskendusimegi põhiliselt sellele, kuidas see kaht maailma ühendav sild kandma panna, sest see oli meile kõigile uus kogemus.

Mads Mikkelsen „Õigluse ratsanikes“ enesessetõmbunud eriväelase Markusena, kes hakkab uurima, kas ta naise surma põhjustanud rongiõnnetus polnud mitte ette kavatsetud.

Kaader filmist

Kui palju aitas Markuse tegelaskuju väljakujundamisel kaasa tema füüsiline välimus?

Palju. Tavaliselt ma ei alusta karakteri loomisel väljastpoolt ega liigu sisse, aga Anders Thomase maailmas on sellest küll alati abi olnud. Tegelased näevad tema filmides alati üsna radikaalsed välja. Markus võib tunduda küll tema ametit arvesse võttes võrdlemisi realistlik, aga tema olek ja välimus on siiski radikaalne. Ja sellest on abi. Sellise välimusega on lihtsam ruumis kontroll enda kätte saada, võrreldes sellega, kui tal oleks biitlite soeng. Nii et välimus on siin teretulnud abikäsi.

Thomasega on meil alati nii, et hakkame üsna varases faasis rääkima ka tegelase välimusest: on tal siis õhukesed juuksed, väike vunts, mis tahes. Ja antud juhul oli see ilmne valik: sõduritel on kombeks end maskeerida, kuni nende välimus muutubki täiesti univormseks. Mõnikord nad isegi peegeldavad vaenlast. Nii et selle peale me välja läksimegi. On veel üks irooniline ja huvitav aspekt, mida me tegelikult ei planeerinud: ma näen ses filmis motogängi bossiga ikka väga sarnane välja, mõnikord oleme isegi peaaegu identsed.

Mis tunne oli mängida täiesti tõsist tegelast keset märksa koomilisemaid karaktereid?

Alguses väga frustreeriv, sest tavaliselt kehastan just mina neid maniakaalseid, lobisevaid, hullumeelseid tegelasi, aga ma olin siiski rolliga nõus, ja selles, et just mina teda mängin, oli oma loogika. Ma teadsin ka, et ta on kindlasti vähemalt sama hull kui teised tüübid – kui mitte isegi hullem. Lihtsalt teistmoodi.

Filmi lõpupoole näeme teda seesmiselt plahvatamas, seda, kuidas tema fassaadile tekivad mõrad ja ta lõpuks abi palub. Nii et mul oli see trump käises varuks, et Markuse tegelaskuju ei ole vähemalt üheplaaniline. Vahepeal tegi tuska, et kõik teised said filmis naljakad killud minu asemel endale.

Markus on väga karm ja tõsine, aga suhe tütrega näitab tema haavatavust. Miks selline isa-tütre suhtedünaamika nii hästi publikuga haakub?

Markus on kindlasti selline mees, kes pole oma peresõbraliku poolega üldse kontaktis. Tütar Mathilde esindab seda poolt, nii et selle nurga alt vaadatuna on isa-tütre suhe alati huvitav.

Ta erineb teistest inimestest suuresti: tal on posttraumaatiline stressihäire, ta on terve elu sõdur olnud ja tahab olla igas seltskonnas kõige tugevam mees. Tugevaim mees ka oma isa matustel, et kõik teised saaksid leinata. Ja loomulikult on nii, et kui sellega äärmusse minna, saab sellest tema Achilleuse kand. Nii näidataksegi tütre kaudu pisikesi mõrasid tema kõvas koores. Aga Markus pole oma tütrele ju mingi superabiline. Tema lähenemine väikestele moraalsetele kihutuskõnedele, mida ta tütrele peab, on ju täiesti hullumeelne, või kuidas? Aga paremini ta ei oska. Ta areneb. Mitte küll palju, aga ta siiski areneb.

Filmi dramaatilises keskpunktis küsitakse, kuidas elust sotti saada. Markus püüab elu mõtet leida kättemaksus. See on väga suur teema. Kuidas te sellele lähenesite?

Mulle tundub, et ta on valmis kõigel minna laskma. Valmis ütlema, et see oli õnnetusjuhtum, kõik on läbi, naine on läinud, meil on aeg edasi liikuda. Aga pinge on alles ja ta ei tea, kuidas seda hallata. Kui teised tüübid ta uksele koputavad ja väidavad, et ei olnud ikka küll õnnetus, ei olnud juhus, siis avaneb tal võimalus kasutada võtet, milles ta tugev on: ta saab rünnata, et rahuldus saada. Kahjuks ei ründa ta õigeid inimesi, aga sel hetkel tundub see talle loogilise sammuna. Inimesed püüavad eluga toime tulla väga isemoodi ja Markuse tugevaim külg on ühtlasi ka nõrgim.

Üks filmi keskseid teemasid on ka juhuse ja saatuse vastandlik suhe. Millesse teie usute, kas saatusesse, juhusesse või ehk mõlemasse?

Ma olen nende hulgas, kes usuvad sententsi „Allakukkuvast lennukist ei leia mitte ühtki ateisti“. Minu arvates väga hästi öeldud: kui kõik on kaalul ja midagi väga suurt on juhtumas, võib inimene ka oma veendumused ümber mõelda. Kui suudate mulle tõestada, et kuskil on olemas midagi veel, siis ma olen käsi.

Anders Thomas Jenseni sünge huumor võib paljuid isegi solvata. On teil olnud vahel tunne, et peaks teda ohjes hoidma?

Ei, mitte iial. Kui üldse kedagi peab ohjes hoidma, siis mind. Ma ei näe selles midagi solvavat. Tegelased, kellel on vigu või külgi, mida heaks ei kiideta, pakuvad tihti ka äratundmist. Thomase lood on minu mõõdupuu järgi väga poeetilised. Antud juhul pole vahet, kes sa oled või millega elus maadled – kuskil on sind ootamas perekond, kuhu sa kuulud. See perekond võib olla peast täiesti segi, aga just see sulle sobib. Niikaua kui näen selles poeetilist filmi, ei saa ma aru, kuidas see võiks kedagi solvata. Aga aasta on 2021, nii et solvuda võib igaüks. Aga ei, ma ei pidanud teda kunagi ohjeldama.

Kas on keeruline võtte ajal mitte naerma hakata, kui keegi mõne killu viskab või näete, mis teised teevad, aga peate ise tõsiseks jääma?

Päris keeruline Tavaliselt olen mina see, kes hulle asju räägib ja võtab hullu mängimist supertõsiselt. Ja sellisel puhul on tõsisel tegelasel alati keeruline. Nii et olin täitsa uudishimulik, kas suudan end talitseda. Kokkuvõttes, ma ütleks, tuli täitsa hästi välja. Paar korda hakkasin naerma, aga mitte nii palju kui Nikolaj [Nikolaj Lie Kaas – toim]. Tema nägi alati midagi, mida teised ei märganud, ja pidime tegema uue duubli. Siis läheb lumepall veerema ja kõik hakkavad naerma.

Kas teil on kahju, et produtsendid ja režissöörid näevad teis pigem draama- kui komöödianäitlejat?

Ei, üldse mitte. Maailmas on väga palju komöödiaid, mis pole minu arvates üldse naljakad. Minu maailmas on see film naljakas. Kui keegi käsitseb komöödiat samamoodi kui Anders Thomas ja ta soovib minuga koos töötada, siis olen kohe valmis. Aga romantilised komöödiad ei vasta mu huumorimeelele ja sinna ma ka ei sobiks.

Mis üldse teeb filmi naljakaks? Milline on teie huumorimeel?

Raske öelda. Kindlasti on nii mõndagi naljakat, mis erineb Thomase filmi huumorist. Kasvasin üles koos Monty Pythoniga. Mulle tundus see tapvalt naljakas – ja tundub tänini.

On kindlasti ka teistsuguse huumoriga filme, mis mind naerma ajavad. On üks vana ütlus, et huumorit tuleb võtta väga tõsiselt. Tegelasel peab olema eesmärk. Tegelased muutuvad lapsikuks, ebaõiglaseks, irratsionaalseks, aga kui nad usuvad iseenda eesmärki nii kindlalt, siis on kogu üritus väga naljakas. See mulle meeldib. Inimesed, kellel on muie suunurgas ja kes teavad ise, et nad on naljakad, ja püüavad teha naljakaid asju, on hoopis midagi muud. Minu arvates see ei kuulu filmi. Võib-olla aeg-ajalt lavale, aga ma pole selleski päris kindel.

Markus ja mitmed teisedki teie filmograafia tegelaskujud on oma eesmärkide saavutamisel äärmiselt vägivaldsed. Kuidas te näitlejana sellega toime tulete?

Käsikirja lugedes pidin selle tõdemusega tõesti nõustuma. Iga kord, kui Markus on nurka surutud või tal jääb sõnadest puudu, siis ta lööb. Seda reaktsiooni näeb näiteks tema tütre poiss-sõbra puhul – ilmne ülereageerimine on täielik šokk. Mida ta ometi teeb? Aga see on tema. Ma tulen sellega toime, sest selline see tegelane on. See teda tegelasena defineeribki. Mul oleks omad kahtlused, kui tema teguviis langeks karakterist välja, aga minu arvates on ta väga täpselt kirjutatud.

Filmi alguses tuleb teil vaadata oma naise surnukeha ja väljendada väga vähesega väga paljut. Kui keeruline see episood oli ja kui palju duubleid tuli teha?

Minu mäletamist mööda me ei teinud väga palju duubleid. See on üks selliseid hetki, mille puhul on kohe aru saada, mis see on. Me võime heli valjemaks keerata, näidata veidi rohkem või vähem, selle ideega mängida. Loomulikult ei taha me, et ta kohe filmi alguses koost laguneks, sest teda defineerib ta püüd olla tugev ja enda üle kontrolli mitte kaotada. Aga me tahtsime ka näidata, et ta ei oska selle olukorraga toime tulla. Ta ei tea, mismoodi seda lahendada. Nii et me tegime selle paar korda läbi, vaatasime üksteisele otsa ja saime aru, et selle stseeniga enam kuskile kaugemale minna ei ole. Edasine on ainult vormistuse, helitugevuse küsimus.

Olete sellest filmist olnud sunnitud enamasti kõnelema vaid virtuaalselt. Kas selles on teie arvates midagi head ka?

Hea on see, et palju rohkem tööd saab tehtud. Ei pea üles ärkama, autosse istuma ja minema kuhugi kohale, vaid vajutad selle asemel lihtsalt nuppu. Miinus on muidugi see, et ei saa koos maha istuda, ruumitunnetust ei teki ega ka mõtete edasi-tagasi põrgatamist. Sellest jääb isolatsiooni ajal loomulikult vajaka. Rääkimata sellest, et me ei näe tänaval kohtudes üksteise nägu. Nii et hea asi on see, et rohkem saab tehtud. Ja veelgi parem, et loodetavasti on varsti kõik teisiti.

Teid seob Andersiga enam kui 20 aastat filmitegemist. Kuidas te selle aja jooksul muutunud olete?

Ilmselgelt on see üks maailma kõige olulisemaid küsimusi, millele võiks vastata kaks tundi. Siin on mitu asja. Loomulikult ma olen kasvanud või nihkunud või muutunud, näitlejana olen muutunud mitmeti. Ja inimesenagi olen ju vanemaks saanud.

Nii et paned lihtsalt omale kogemuste pagasisse, aga … kuidas see täpselt käib, seda ma ei tea. Sada protsenti kindel on see, et kui ma poleks Anders Thomasega töötanud, kui ta poleks mind mugavusest välja tõuganud ja sundinud mängima pigem peaaegu teatrilavale kuuluvaid tegelasi, mis oli paarkümmend aastat tagasi täielik tabu, ei oleks ma see näitleja, kes ma täna olen. Olime kindlad, et meid lintšitakse pärast „Rohelisi lihunikke“4 ära, sest see oli hullumeelne ja karakterid üsna laia joonega, aga võtsime neid tõsiselt ja kaitsesime oma tegelaskujusid – ja see töötas. Ta surus mu üle selliste piiride, mille olemasolust ma poleks muidu, vaid teiste filmide peal töötades, üldse teadlikki olnud.

Mida tunnete nüüd, kestva koroonapandeemia ajal, kui kinod on kinni pandud ja igasugused digiplatvormid saavad jõudu järjest juurde?

Ma usun, et kinole on alati koht olemas. Seda me ei tea, kas saame naasta tuttava, normaalse elukorralduse juurde, aga mingid kohad jäävad ikka alles. Sellega on nagu jalgpallimängu vaatamisega – tahaks ikkagi teistega koos seda teha. Selles on midagi ainulaadset ja erilist. Loomulikult on digiplatvormid muutunud isolatsiooni ajal võimsamaks. Teisest küljest on need ka päästnud filmitööstuse. Nii et äkki oleks aeg käsitada neid sõpradena, mitte näha neis võistlejat. See on võimalus teistelt õppida, üksteist inspireerida ja jätta kõigile piisavalt elamisruumi.

1 „Druk“, Thomas Vinterberg, 2020.

2 „Retfærdighedens ryttere“, Anders Thomas Jensen, 2021.

3 Galen Erso „Tähesõdade“ sarja filmis „Rogue One. Tähesõdade lugu“ („Rogue One: A Star Wars Story“, Gareth Edwards, 2016); Kaecilius Marveli-universumi filmis „Doktor Strange“ („Doctor Strange“, Scott Derrickson, 2016).

4 „De grønne slagtere“, Anders Thomas Jensen, 2003.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht