Elujanu taastamise lühikursus

Pedro Almodóvar teeb elusügisel kannapöörde ja elab elujõuliste naiste asemel kaasa mehele, kes ei kohane iseendagagi, rääkimata kõigest muust.

ANDRES MAIMIK

Mängufilm „Valu ja hiilgus“ („Dolor y gloria“, Hispaania 2019, 113 min), režissöör-stsenarist Pedro Almodóvar, operaator José Luis Alcaine, helilooja Alberto Iglesias. Osades Antonio Banderas, Penélope Cruz, Leonardo Sbaraglia jt.

Ütlemata magus amps teenekale filmitegijale on teha filmi iseendast. Või täpsemalt – endasarnasest olendist. Kui inspiratsiooniallikad ja kujutlusvõime kipuvad alt vedama, siis tasub panustada isiklike seikadele ja sisemise zajoobi ekspo­neerimisele. Vähemalt jätad mulje, et inimene teab, millest räägib. Võtteplats ja seltskonnaelu oma hiilguses ja viletsuses panevad loomingulised mahlad voolama. Millised karak­terid, millised süžeekatked, millised läbielamised! Koos kõikide liidestega – enesehaletsuse ja võimukusega, eksistentsiaalse painega, lõputu inspiratsiooni ootusega, aga ka armuseikluste, nostalgia ja bravuuriga. Seda on võimalik jutustada nii sentimentaalselt kui eneseirooniliselt, parimal juhul mõlemat, nii soola kui suhkrut korraga doseerides. On seda teinud Federico Fellini filmis „8 ½“ (1963), on seda teinud François Truffaut filmis „Ameerika öö“,1 on seda teinud Tom DiCillo filmis „Elades unustuses“,2 oleme maavillasel moel üritanud meiegi filmis „Umbkotid“ (Andres Maimik, Rain Tolk, 2012).

Pedro Almodóvar võtab nüüd ka selles vallas koha sisse klassikute kõrval. „Valu ja hiilgus“ ei ole ülemäära ekstravertne film, ega uljalt tulistav manifest. Pigem vastupidi – see on vana ja targa mehe enesereflektsioon, mitmesse suunda laiali triiviv mõtiskelu elu haprusest, armastuse, suhete ja loomingu ebapüsivast loomusest. Mõningase hajususe annab vaataja aga kenasti andeks, sest oluline on elukogemusest kantud kõnetamise jõud. Ka Lennart Mere kõnesid kuulati aupakliku tähele­panuga, isegi siis, kui mõni mõtte­laevuke koduabajasse välja ei osanud seilata. Sest mõttekäigu autoriks on ju elav legend, kelle sõna muutub lihaks juba väljapudenemise hetkel. Almodóvari puhul kõnetab meid ju Ibeeria rahvuslik aare, vana filmirokkar, pea sama kõva piiride purustaja kui filmiolümpose jupiter Luis Buñuel isiklikult.

Antonio Banderas on Salvatore näol leidnud karjääri muutva rolli. Seksuaalenergiast pungituva mariachi asemel ilmub ekraanile kuivetunud tuustakas, kes kurva pilguga tatsub stseenist stseeni ja kurdab oma lugematute tervisehädade üle, nagu Prostamoli klubi veteranliige. Ühtlasi on ta melanhoolne, sotsiofoobne, ebakindel ja minetanud lootuse, et ta saaks veel kunagi hakkama millegi loomingusarnasega. Ta elab eraklikus siseeksiilis, uhkes apartemendis, ümbritsetuna kallitest maalidest, vaevab ennast konstantselt oma vaevustega („neil päevadel, kui piinab mitu valu korraga, usun ma jumalat, kuid nendel päevadel, kui ainult üks valu, olen ma ateist“) ja leevendab kriise kõikvõimalike legaalsete ja illegaalsete substantsidega. Kui poleks tugevaid naisi peategelase ümber, oleks sadda hädda teda ammustki murdnud. Enne ema ja hiljem assistent taluvad ära ta hood ja tujud, annavad nõu ja pukseerivad ta kriitilistel hetkedel õigele kursile tagasi. Eks ole pisut seksistlik pühitseda naisekuju, kes ohverdab oma elu suuresti andeka lapse üleskasvatamisele või kunstniku ümmardamisele, vajaduseta vastutunnustust leida.

Antonio Banderas on Salvatore näol leidnud karjääri muutva rolli. Seksuaalenergiast pungituva mariachi asemel ilmub ekraanile kuivetunud tuustakas, kes kurva pilguga tatsub stseenist stseeni ja kurdab oma lugematute tervisehädade üle.

Kaader filmist

Vana mees tahab ikka nats toriseda ja haliseda. Ja mälestusi heietada. Nii teraapia mõttes. Sest mis eluperspektiivid sul on selles eas, kui pole enam pointi tulevikule panustada? Selline elurammuta olelemine mõjub peaaegu põlastusväärsena, kui autor ei hakkaks samal ajal lahti rullima Salvatore kujunemis- ja küpsemislugu. Empaatiliselt asetab ta paika niidiotsad, mis õigetesse vahekordadesse astudes koovad tasapisi valmis selle traagilise kuju elumustri. Siin on kirikukooli poolt küpsetatud elukestev süütunne, aga ka enese välja­valituks pidamine, vargsi avastatud homoseksuaalsus ja hirm selle väljatuleku ees, lapseea vaesus, mis tähendas sõna otseses mõttes koopas elamist, üleskasvamine võimuka ema lämmatava hoolitsuse all, pikk ja agooniline armastuse kaotus, läbilõigatud inimsuhted, menu hääbumise tunnistajaks olemine. Need sümptomid annavad tunnistust ka sügavatest pragudest sisemuses, kuigi Banderase tegelaskuju jääb pealtnäha stoiliseks.

Salavatore ei riski endiselt ees laiuvast ontoloogilise kuristiku servast alla sügavikku vaadata, aga surma eelaimus annab tema käitumisele tähenduse. See kuristik määrab, et sa vabatahtlikult astud rauga-askeesi, isoleerud kõige elusa ja pulbitseva eest, sisimas endiselt kisendades selle järele. Sa väldid inimesi ja samas toitud nendest. Sa näed, kuidas keha kulub pisitasa pulbriks, ning hakkad seepeale ennast veelgi radikaalsemalt hävitama.

Elus püsimiseks vajad sa loomingut nagu õhku, aga väldid oma nime sidumist millegi liiga isikliku ja tundlikuga. Sa tahad kuuluda ajalukku, aga olla samas unustatud. Hea näide oli stseen, kus peategelane valmistub pikalt oma filmi väljatulekuks, aga viimasel hetkel peitub publikuga kohtumise eest.

Huvitav on see, et Almodóvar alustas oma loometeed filmidega elujõulistest naistest, kes, hoolimata pidevatest närviatakkidest, said oma elujamadega lõpuks kenasti hakkama. Aga elusügisel teeb klassik kannapöörde ja elab kaasa mehele, kes ei kohane iseendagagi, rääkimata kõigest muust.

On teada tuntud tõsiasi, et mehed ongi nõrgem sugupool. Ja nõrgemale tuleb kaasa elada. Ju on lavastaja leidnud tolles süžees hea võimaluse oma isiklikud mured maailmale välja sõnastada, ilma et peaks ennast sealjuures lolliks tegema. Muidugi pole Salvadore päris Pedro. Kuigi režissööri kodu on peategelase elupaigaks valitud, on suurem osa süžeest siiski välja mõeldud. Lavastaja säilitab väikese distantsi juba sellega, et võtab oma alter egot mängima The Banderase isiklikult. Ja emakuju kehastama ei kellegi muu, kui suurte silmade ja täidlaste huultega latiino übernaise Penélope Cruzi. Et film on ikka film, reaalsusest suurem ja ilusam. Ja kui kinost aega üle jääb, siis tuleb elu takkajärele.

Kino teha Pedro juba oskab. Pilt on ilus ning värvid puhtad. Tempo mõõdetud, nagu klassikalises kompositsioonis. Algne humoorikus areneb lõpupoole sentimentaalsuseks, jäädes šikilt tüüneks, et mitte lämmatada seebiooperite pisarakiskumis-kliimaksiga. Jutustus kulgeb, nagu öeldud, mitte sihikindlalt ettemääratud rada pidi, vaid otsides põnevaid kõrvalteid ja juhupõikeid. Erinevad ajatasandid hüppavad assotsiatiivsete seoste kaudu, aga kerge unenäolisus ei tee filmi sogasemaks, vaid õhulisemaks.

Tasub küll kesksuvel paariks tunniks jahedasse kinosaali põigata. Isegi siis, kui vananevate meeste ihu- ja hingehädad, kogu see mentaalne ekrendus on lootusetult ära tüüdanud, on Almodóvaril pakkuda värsket perspektiivi. Kasvõi psühholoogilist äratundmist, et mis kurat siis meil viga on, et me krooniliselt ei tule toime elamise kunstiga. Klassik teab ju, millest ta räägib.

1 „La nuit américaine“, François Truffaut, 1973.

2 „Living in Oblivion“, Tom DiCillo, 1995.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht