Elurõõm igal juhul

Lana Gogoberidze: „Mis ka ei juhtuks, tuleb edasi minna ja olla igal juhul võimeline armastama. See on mu elufilosoofia essents.“

MARIANA HRISTOVA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Gogoberidze perekonnata ja filmograafiata poleks ilmselt Gruusia filmiajalugu võimalik. Nutsa Gogoberidze oli esimene gruusia naisrežissöör, tema tütar Lana Gogoberidze on teinud viie aastakümne vältel 13 filmi ja tütretütar Salome Alexi järgib perekonnatraditsiooni, olles tegev produtsendina. Lana Gogoberidze elukäik peegeldab XX sajandit tormilises Nõukogude Liidus. Tema isa tapeti Stalini suure puhastuse käigus, seejärel tuli emal olla kümme aastat Gulagis. Lana kasvas üles oma tädi juures ja taaskohtumine emaga leidis aset alles siis, kui ta oli 17 – traumat peegeldavad mitmed tema filmid. Õpinguid alustas ta kirjandusest ning doktoriväitekirja kirjutas Walt Whitmani luulest. Seejärel läks ta õppima filmilavastamist Moskvasse VGIKi, mis sai võimalikuks alles pärast Stalini surma. Oma erakordset, traagilist ja rõõmurohket elu on ta kirjeldanud autobiograafias „Mis meenub ja kuidas meenub“1, mis anti välja eelmisel aastal.

Lana Gogoberidze filmid on julged ja stiilsed, käivad ajaga kaasas ja on esmaklassilised. Ennekõike leiab sealt aga mitmekesise valiku tugevaid eri aegade mitmekesise sotsiaalse taustaga naiskangelasi, kes vaidlustavad nõukogude ja postsovetliku aja naistega seotud stereotüüpe, samuti praegu laialt levinud arusaamu feminismist.

Kohtusin Lana Gogoberidzega Wiesbadenis filmifestivalil „GoEast“, kus näidati Kinothek Asta Nielseni ja selle direktori Gaby Babićiga koostöös kümne tema vastselt digitaastatud filmiga retrospektiivi. Oma vaevu märgatava 93 eluaasta ja käeluumurru juures oli ta kohal kõigil linastustel, saatjateks tütar Salome ja lapselaps Anna, andis arvukalt intervjuusid ja osales avalikul vestlusel oma loomingust. Samal ajal valmistus ta oma uue dokumentaalfilmi esilinastuseks. See räägib ta ema elust ja tööst. Kõige andekamate elu küünib kunstiteose tasemele ja Gogoberidze elu tundub olevat üks raugematu kunstiline karussell, otsekui ausammas Gruusia elurõõmuihalusele iga hinna eest. See leidis väljenduse ka meie vestluses.

Mis teid oma filme praegu vaadates kõige enam üllatab? Mida te neis nüüd näete?

Mul on hea meel, et need suudavad publikut endiselt kõnetada. Viimastel aastatel on mind paari filmiga kutsutud üle maailma, ja ma võtan seda kompensatsioonina pikkade filmivallas töötatud aastate eest. Huvist mu filmide vastu mulle täiesti piisab. Ma tegin palju tööd ja on rõõm teada, et mu filmikunst on ka tänapäeval oluline.

Käsitlesite väga julgelt naisküsimust. Teie ühe populaarsema filmi „Mõned intervjuud isiklikes küsimustes“2 peategelane ütleb, et abielu ei tulnud kõne alla, sest see pannuks teda end orjana tundma. Kuidas sellele Gruusias toona reageeriti?

Tol ajal nimetati New York Timesis seda „üheks esimeseks nõukogude filmiks, kus räägitakse võõrandunud ühiskonnast“3. Mind kutsuti Momasse filmi esitlema, aga võimud ei lubanud mul minna. Muuseumi kuraatoritele öeldi, et ma olen kinni ja mul pole aega minna, mis oli loomulikult vale. Filmi aga näidati seal menukalt ja kirjutati ka see artikkel, mida tsiteerisin. Ma ei teadnud sellest algul midagi, sõbrad saatsid selle mulle.

Nana Gogoberidze: „Mul on tunne, et ideoloogilisele rõhumisele vastu seistes õnnestus meil luua oma filmikeel. Me ei rääkinud otse sellest, kui halb on Nõukogude süsteem, aga filmides viitas kõik vastuseisule.“

Foto: Gerd Waliszewski

Rahvas võttis Gruusias filmi hästi vastu, võimukandjad muidugi mitte. Igal juhul tasub silmas pidada, et Gruusias oli nõukogude ajal olukord veidi teistsugune kui mujal. Meil oli mõnetine vabadus, vähemalt alguses. Ühel hetkel kõik tsentraliseeriti, nii et kõik, mis me Gruusias tegime, tuli Moskvas Goskinos ära kinnitada, muidu tõmmati kriips peale. Keerulised arutelud teatud filmide küsimuses kestsid nädalaid. Ka mina olin „Intervjuude“ osas saanud väga karmi otsuse. Mulle öeldi, et tuleb elimineerida kõik intervjuud naistega ja ka looliin, kus ema naaseb koonduslaagrist. Nii et sellest pidanuks saama üks väga hea film lahutusest ja ei midagi enamat [naerab]. Aga nagu te ka ilmselt aru saite, oli mu eesmärk kujutada filmis naiste saatuse ristumist ja luua seeläbi pilt naiste olukorrast Gruusias. Eksiilist naasev ema oli mulle samuti väga oluline, sest see viitab mu oma ema saatusele. Tsensorid olid juba mõlemat välja võtmas, aga juhtus midagi ootamatut. Film meeldis tollasele kommunistliku partei esimesele sekretärile Eduard Ševardnadzele, kellest sai hiljem NSV Liidu välisminister. Tema helistas Goskinosse ja ütles, et see on väga hea film ning seetõttu on nood kohustatud filmi sellisena ära kinnitama. Siis sai see Itaalias San Remo festivalil grand prix’ ning mõninga kõhklemise järel anti mulle 1979. aastal isegi NSV Liidu riiklik preemia. Oli ikka väga kummaline, et sain sellise tunnustuse osaliseks pärast kõiki neid keeldumisi ja vaidlemisi.

Kas mõtlesite „Intervjuusid“ tehes, et see on feministlik film? Tunnete ehk mingit lähedust tänapäevase Me Too liikumisega ja kuidas paigutute enda arvates tänapäevase feminismi konteksti?

Toona näidati mu filmi ka Pariisis ja kõik küsisid, kas ma olen feminist. Tol ajal ei teadnud ma sedagi, et selline liikumine nagu feminism üldse olemas on, kuigi seda sõna olin ma loomulikult kuulnud. Meil polnud NSV Liidus mingeid liikumisi. Olemuselt on see muidugi feministlik film. Ma olen ka ise feminist, sest pean naisi meestega võrdseteks. Ma ei ole agressiivne feminist – ma ei soovi mehi hävitada. Ma arvan, et ka neil on eluõigus [naerab]. Ja ma ei mõtesta kõike feministliku vaatenurga kaudu. Pariisis oli üks mees, kes tuli pärast linastust minu juurde ja tänas mind selle eest, et olin tema arvates teinud esimese feministliku filmi, mille vaatamise järel ei pidanud ta end kõiges süüdi tundma.

Mingis mõttes näitate oma filmiga, et mehed on ka naistega võrdsed.

Jah, neid ei saa ka kõiges süüdistada. Nagu me näeme, on filmi „Mõned inter­vjuud isiklikes küsimustes“ peategelane ka ise selle eest vastutav, mis tema suhetes toimub.

Minu arvates esindab see film Ida-Euroopa nägemust feminismist, kuna peategelane on tugev ja iseseisev naine, kellel on meeste maailmaga omad probleemid, aga kes ei näe end siiski ohvrina.

Muidugi, ma ei poolda naise kujutamist ohvrina ja ma ei samastu sellise positsiooniga. Näiteks mu ema oli Gulagis deporteerituna kümme aastat, ilma mingi kohtuotsuseta. Ta tuli sellest katastroofist läbi ja see mõjutas väga tugevalt ta elu. Seal mõisteti ta surma ja kaks kuud ootas ta iga päev otsuse täideviimist. Ta elas selle jubeda perioodi üle ja naasis inimesena, täis eluvaimu, armastust ja kaastunnet teiste vastu. Ta oli isegi rõõmsameelne ja meil oli ees palju toredaid aastaid. Ta ei pidanud end kunagi ohvriks ja oli mulle eeskujuks.

See on kahtlemata teie elufilosoofia, sest samasuguseid mõtteid leiab veel kahest teie filmist: teie viimases filmis „Kuldne lõng“4 kõlab lause „Jumal, ära võta mult rõõmu“ ja ka filmi „Päev on pikem kui öö“5 nais­tegelane palub jumalat, et ei kibestuks pärast seda, kui oli sunnitud abielluma ja koos elama oma armastatu mõrtsukaga.

Jah, see on mu elufilosoofia essents. Mis ka ei juhtuks, tuleb edasi minna ja olla igal juhul võimeline armastama. See on ka miski, mis on kodeeritud grusiinlase olemusse: meile on antud kogeda traagilist rõõmu ja võime nautida elu asjaoludest sõltumatult.

Mina nimetan seda sisemiseks vabaduseks. Kui rääkida Gruusia filmivaldkonnast ja töökeskkonnast, siis kui palju oli vabadust? Milline oli õhustik Thbilisi filmistuudios?

Meie stuudio jagunes kaheks: üht osa juhtis Tengiz Abuladze ja teist mina. Meil oli oma kunstinõukogu ja me arutasime seal põhiliselt filmide esteetika, mitte ideoloogiliste küsimuste üle. Meil oli ikka see mure, et filmid peavad kunstiliselt tugevad olema. Gruusias meil päris oma tsensuuri ei olnud, piirangud tulid Moskvast. Ses mõttes tuleb tunnistada, et teatud vabadus meil tegutsemiseks oli. Isegi mul on tunne, et ideoloogilisele rõhumisele vastu seistes õnnestus meil luua oma filmikeel. Me ei rääkinud otse sellest, kui halb on Nõukogude süsteem, aga filmides viitas kõik vastuseisule. Niisiis lõime oma filmikeele visuaalide, muusika, inim­suhete emotsioonide kujutamise jms abil. Ehk peetigi Gruusia filmikunsti seetõttu nähtuseks, mis eksisteeris väljaspool nõukogude raamistikku. Sellisena viidati gruusia filmile ka rahvusvahelistel festivalidel – kui eraldiseisvale nähtusele.

Sergei Eisenstein räägib hieroglüüflikust filmikeelest. Gruusia filmikunst on visuaalne nagu gruusia tähestikki. Kas see toetub kuidagi gruusia kultuuritraditsioonile? Ehk on mõjutanud seda näiteks gruusia kunst või luule?

Uue kunstiliigina on filmikunst juurtega selles rahvuskultuuris, millest see on välja kasvanud, nii et kindlasti võib leida seoseid gruusia kunstilise talendi tippteostega, nagu näiteks Šotha Rustha­veli poeem „Kangelane tiigrinahas“ XII sajandist.

Ma arvan, et gruusia filmikunsti läte on seal, sest humanistlikke ideid on väljendatud juba selles poeemis koos tugevate isiksuste mõjuva kujutamisega. Ma võin nüüd liialdada, aga nii ma arvan, kuna kirjandus ja eriti luule on minu elus nii olulisel kohal.

Tõsi, olete luule kirglik tõlkija inglise ja prantsuse keelest gruusia keelde.

Vene keelest samuti. Ma tundsin isiklikult Anna Ahmatovat, Boriss Pasternakki ja Marina Tsvetajevat – need olid minu poeedid. Selles mõttes on traagiline tunda nüüd seda lõhet vene kultuuri ja praeguse venelaste invasiooni vahel Ukrainas. Sellise kultuuritaustaga inimesest ei saa saada mõrtsukat. See tundub mulle võimatu, aga see toimub ometigi. NSV Liidus elasid venelased veel kuidagi teiste rahvustega koos, aga nüüd tundub, et see moodustis on muutunud koletiseks. Kuidas Vene poliitilised jõud kavatsevad vene kultuuri ees selle kõik heaks teha, ma ei tea. Tundub, et neil kahel pole midagi ühist – Putini tegevusel poeemiga „Reekviem“, mille Ahmatova kirjutas stalinlikust terrorist.

Mingem juurte juurde tagasi: teie ema Nutsa Gogoberidze on Gruusia esimene naisrežissöör. Ka ta mõjutas ka teid?

Ma ise polnud oma ema filme kunagi näinud, vaatasin neid alles umbes viis aastat tagasi. Need on valminud 1930ndate alguses ja pandi õige pea riiulile, justkui neid polekski olemas – ja neid polnudki eriti keegi näinud. Mu ema nime ei leidunud Gruusia filmiajaloost ja ega ta oma filmidest ka ei rääkinud. See pool tema elust jäi kauaks mõistatuseks.

Kuidas ta filmid avastati?

Palju aastaid pärast ta surma jälitas mind veel tung saada nende filmide kohta midagi teada ja ma otsisin igalt poolt, aga tulutult. Lõpuks leidsin need Venemaalt: kõigepealt dokfilmi „Buba“ (1930) ja seejärel mängufilmi „Užmuri“ (1934), samuti ka filmi „Nende kuningriik“6, mille ta tegi koos Mihhail Kalatozoviga. Selgus, et Venemaa riiklikus filmi- ja fotoarhiivis on need olemas ja ka väga hästi säilinud, ilmselt seetõttu, et neid polnud peaaegu sada aastat näidatud. Viimasel ajal on need aga esitamisele tulnud Prantsuse Filmoteegis ja Bologna festivalil „Il Cinema Ritrovato“. Ta avastati rahvusvaheliselt ning oleks justkui taas ellu ärganud. Lõpetan just dokfilmi temast, see saab mõne kuu pärast valmis.

Kui te ta filme vaatasite, kas tundsite ka mingit ema-tütre sidet teie ja tema tööde vahel?

Kui vaatasin esimest korda „Bubat“, siis ei uskunud ma oma silmi. Mu esimene film on dokk Gruusia XII sajandi Gelati kloostrist ja mu ema film algab sellesama kloostri kaadritega! Ma olin šokis, sest ta oli minuga kaasas, kui seda dokki tegin, aga ei maininud seda kordagi. Ma olen üles võtnud sarnaseid kaadreid, samast rakursist, intuitsiooni järgides.

Kes on olnud teie õpetajad ja teadlikud mõjutajad?

Mind mõjutas muidugi väga Prantsuse uus laine. Mingi aja olin ka François Truffaut’ sõber, veetsime õhtuid koos filmikunstist rääkides. Aga Ingmar Bergmani mõju on ikka kõige tugevam – tema „Sügissonaat“7 näiteks.

Teie filmide teemad ja stiil varieeruvad suuresti. Kas seetõttu, et olete tahtnud eksperimenteerida, või olete eri eluetappidel olnud huvitatud erinevatest asjadest?

Siin Saksamaal olen jah kuulnud, et need on üksteisest nii erinevad, aga mul endal pole küll seda tunnet. Filmkunst on alati olnud mu sisima mina väljendus. Vorm on alati seotud sellega, mida ma öelda tahan, kuju tuleb loomulikult. Ma pole püüdnud teha midagi hämmastavat, mul oli lihtsalt midagi öelda – ja ilma ütlemata poleks edasi elada saanud.

Tugevate naiste kõrval on ka filmi „Päev on pikem kui öö“ peategelane, kes peab kuuletuma abikaasale, keda ta ei armasta. Kuidas te näiteks temasse suhtute?

Selle idee autor polnud mina, vaid mu kaasstsenarist Zaira Arsenišvili, mu väga lähedane sõber, kes suri mõne aasta eest. Ta oli Gruusias tuntud kirjanik ja töötas looga sellise saatusega naisest, keda ta oli isiklikult tundnud. Naise teine abikaasa oli ta esimese armastatu mõrvanud. Nii et Zairalt tuli idee, aga ma leidsin selle olevat intrigeeriva ja tahtsin seda edasi arendada.

Nagu juba mainitud, on teie filmid endiselt väga ajakohased. „Kui mandlipuu õitseb“ on näiteks võimas suurekssaamise lugu inimese küpsemisest ja kaitsvate vanemate mõju alt pääsemisest. Ja teie muusikal „Segadus“8 on samuti aktuaalne, sest kritiseerib ju tegelikult tarbimis­ühiskonda.

„Kui mandlipuu õitseb“ oli Gruusias väga armastatud film ja on seal populaarne siiani, aga välismaal seda ei näidatud. Võib-olla on see siin Wiesbadenis üldse esmakordselt välismaal ekraanil.

Sellega on seotud üks naljakas lugu. Mulle meeldib väga suusatada ja ma olen isegi Gruusias võistlusi võitnud. Algselt olid noored mu loos suusatajad, aga kohalik tsensor sundis mind filmis spordiala vahetama, sest see ei pidada mu loomusega kokku minema. Seepärast räägibki film nüüd rattasõidust. See oli täielik absurd, aga ma pidin seda tegema, ma ei saanudki aru, miks.

„Segaduse“ tegin taas koos Zaira Arsenišviliga, see on tema kodukandis filmitud. Tahtsin lihtsalt muusikali teha, aga kõnetada ka dihhotoomiat materiaalse ja spirituaalse elu vahel, panna filmi tegelane, kes saab tarbimisest üle kunsti abiga.

Õige varsti pärast NSV Liidu lagunemist tegite filmi „Valss Petšoral“9, vahendasite oma perekonna traagilise loo. Selle ja järgmise filmi vahele jääb peaaegu kolm kümnendit. Miks te vahepeal filmitegemise lõpetasite?

Ma tegin sel ajavahemikul tegelikult küll ühe dokumentaalfilmi, aga 1990ndad oli filmile väga raske aeg. Sattusin ka tegelema teiste asjadega. Pidin võitlema tõe eest, sest endised Nõukogude võimukandjad väitsid, nagu oleksid grusiinid end režiimi ajal tapnud, mis polnud õige. Pidin olema tunnistajaks ja osalema selles poliitilises võitluses. Tänu rahvusvahelisele žüriitööle Oberhauseni lühifilmide festivalil õnnestus mul mõned faktid rahvusvaheliselt teatavaks teha, seejärel valiti mind parlamendi liikmeks ja siis Euroopa Nõukogu ja UNESCO Gruusia saadikuks. Nendel aegadel oli olulisem osaleda poliitikas kui teha filme.

Oma viimases filmis „Kuldne lõng“ olete kõrvutanud kaks tegelast: kunstniku, kes tundub olevat teie alter ego, ja endise parteifunktsionäri. Nende konflikt ilmneb aga alles filmi lõpus, nii et mulle tundub, et narratiivne liin on siiski poliitikast olulisem.

Tahtsin kõnetada meie suhet minevikuga. Mul on tunne, et nõukogude mentaliteet elab eri vormides edasi, näiteks institutsioonides, aga ka isiklikes suhetes. Nii et püüdsin portreteerida kahe naise kokkupõrget. Nad on väga erinevad, aga mõlemad on üksi. Ma püüdsin edasi anda, et kaastunne on olulisem kui kõik poliitilised tõekspidamised. Kaastunne on ilmselt kõige ülem põhimõte elus.

Lõpetuseks küsin midagi isiklikku ja olemuslikku. Teil oli ema väljasaatmise ja isa varase traagilise kaotuse tõttu suures terroris väga keeruline lapsepõlv. Koledustele vaatamata sai teist muljetavaldava loomingulise pagasiga erakordne isiksus. Mis on teile jõudu andnud?

Mu tädi hoolitses mu eest ja toetas mind igati, aga jõud tuleb soovist vastu seista. Meie elu oli katastroof, nii et otsisime intuitiivselt mis tahes võimalusi ellu jääda. See võib nüüd kõlada kummaliselt ja abstraktselt, aga avastasime sõpradega 14-15aastaselt luule jõu. Mõned meist olid päriselt andekad, teised kirjutasid lihtsalt elust ja armastusest. Nii õnnestus meil luua oma keskkond, kus nõukogude survet ei olnud. Tõlkisin toona ära Edgar Allan Poe „Annabel Lee“: „On möödunud sest ajast jo aastat nii mitu / riigis puutuvas mereni / kui elas kord neiu, kes tuntuks sääl saanud / on nimega Annabel Lee“10 ja nii edasi. Ma olin väga kiindunud loosse Annabel Leest, kes suri 14aastaselt, ja ma samastusin temaga. Ilu päästis mind.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 Л. Л. Гогоберидзе, Что вспоминается и как вспоминается… Гамма-Пресс, Москва 2021, ISBN 978-5-9612-0071-3

2 „Ramdenime interviu pirad sakitkhebze“, Lana Gogoberidze, 1978.

3 Vincent Canby, Soviet ‘Interviews’ At Modern: Dis­turbing Fragments, 14. IV 1980. https://www.nytimes.com/1980/04/14/archives/film-soviet-interviews-at-moderndisturbing-fragments.html

4 „Okros dzapi“, Lana Gogoberidze, 2019.

5 „Dges game utenebia“, Lana Gogoberidze, 1983.

6 „Буба“, Nutsa Gogoberidze, 1930; „Ужмури“, Nutsa Gogoberidze, 1934; „Mati salepo“, Nutsa Gogoberidze, Mihhail Kalatozov, 1928.

7 „Höstsonaten“, Ingmar Bergman, 1978.

8 „Rotsa akvavda nushi“, Lana Gogoberidze, 1972; „Aurzari salkhinetsi“, Lana Gogoberidze, 1975.

9 „Valsi Pechoraze“, Lana Gogoberidze, 1992.

10 Johannes Aaviku tõlge.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht