Emalõvi või emahirv?

„Emalõvi“ on südamega tehtud film ajatul teemal, aga pealkiri eksitab, sest emalõvi üleelulist vaprust siin filmis ei näe.

KADRI KÕUSAAR

Mängufilm „Emalõvi“ (Allfilm, Eesti 2024, 100 min), režissöör-stsenarist Liina Triškina-Vanhatalo, operaator Erik Põllumaa, produtsendid Ivo Felt, Guntis Trekteris ja Sebastian Weyland. Osades Teele Piibemann, Katariina Unt, Elina Masing, Ivo Uukkivi, Margo Teder jt.

Mul oli selle filmi vastu kõrgendatud huvi. Muidugi on iga Eesti filmi linastumine kultuurisündmus, kuid vanema-lapse suhtekeerised on olnud ka mu enda filmide teemaks, ja põnev on näha, kuidas on sellele lähenenud teised autorid. „Emalõvi“ pealkirjana kõlas samuti kutsuvalt – ehk stimuleerides seda miskit, mida vaatajana kinos näha igatseme – kangelast? Keegi meile väga sarnane inimene (Eesti oludes lausa painajalikult samades kohtades ringlev) satub jubeda probleemi keskele, ent lahendab selle siis julgelt ja „kastist väljas“, nõnda, nagu me ehk ise ei söandaks.

Pealkiri „Emalõvi“ kandis silme ette tõestisündinud loo, kus lapse kadumisest peaaegu hullunud ema uurib välja, kus elab lapse narkodiiler, haarab kööginoa, ootab diilerit maja ees, surub siis noa talle kõrile ja sisistab, et üks meist nüüd sureb, kui sa ei ütle, kus mu laps on. Ema kui tõeline lõvi, kes on marru aetuna oma poega kaitstes kõige ohtlikum vastane ega karda midagi.

Sellist üleelulist vaprust „Emalõvis“ ei näe. Küllap ei pidanudki nägema: stsenaarium ja tegelane on hoopis muud, kuid paraku mõjub pealkiri seetõttu eksitavalt ja pretensioonikalt, lubades midagi, mida pole.

Stsenarist-režissöör Liina Triškina-Vanhatalo on öelnud, et „Emalõvi“ mõte hakkas idanema viis-kuus aastat tagasi Tallinnas tegutsenud noortekampadest kirjutatud artiklitest. Täpsemalt jälgitakse filmis kiirabiarstist ema Helena (Katariina Unt) ja 15aastase tütre Stefi (Teele Piibemann) kriisi jõudnud suhet. Stefi on liitunud agressiivse kambaga, tarbib narkootikume, puudub koolist ja on päevade kaupa kadunud – tõeline õudusunenägu emale, kes tõlgendab seda isikliku rünnakuna enda vastu.

Katariina Unt mõjub ekraanil dünaamiliselt, sümpaatselt ja loomulikult, nagu alati. Kuid ta ei mängi emalõvi, vaid lihtsalt oma tütre pärast südant valutavat ema, kes on segaduses, haavatav ja haavatud. Jah, ta võtab mingil hetkel ohjad oma kätte, tegutseb aktiivselt tütre päästmise nimel, kuid kui noortekamp tungib tema korterisse (miks ta nad üldse sisse lasi?), vabiseb ta kui saakloom, hirveke. Ei julge öelda, et kuulge, see on minu korter ja tõmmake tagasi. Me Too ajastul laseb ta end ühel kutil mõnitada ja käperdada, ilma et vastu sõimaks või kõrvakiilu annaks. Kiirabiarst peaks igasugu sulelisi ja karvaseid, ammugi ülbeid jõmme olema näinud n pluss üks korda ja kindlasti nende pärast mitte tarduma, ammugi oma kodus. Ka hiljem, oma maa­majas, kuhu noortekamp sedakorda sisse vajub, mõjub Helena passiivse ohvrina. Ta laseb end põhimõtteliselt läbi peksta ilma ühegi püüdeta vastu hakata (isegi kui vastuhakk maha surutaks, siis lõvi ju võitleks.)

Kui filmi pealkiri ei oleks mitte „Emalõvi“, vaid lihtsalt „Helena“ ja peategelanna ei töötaks mitte kõike näinud arstina, vaid keraamiku või kontoritöötajana, siis oleks see kõik arusaadav. Emalõvi pretensiooni ja kiirabiarsti igapäevatöö juures tekitab see aga küsimusi. Muide, tolles tõestisündinud loos, kus ema narkodiilerile noa kõrile asetas, on tegu kontoritöötajaga! Isegi kui lahti on rullunud filmi puänt (mida ma loomulikult leheartiklis ei saa avada), jäävad need küsimused üles. Tegelikult isegi seda enam jäävad need küsimused õhku rippuma, kuna oleks olnud võimalus vastandada kangelaslikud unistused kinnisema tegelikkusega, ning selle vastanduse oleks saanud esile tuua ka pildi- ja helikeeles.

Näitlejaansambel on eeskujulik. Teele Piibemann esitab veenvalt teismelise valu ja raevu, nurka aetud hinge altkulmu kõõritamised ja mingil hetkel valla pääseva nutu. Joonas Mikk tema väikse venna rollis mängib välja ärevuse, kurbuse ja limbo, mida kadunud õe saaga tekitab. Elina Masing nasaalse tämbriga bitch-bossina mõjub samuti usutavalt – tüpaaž, mis vahest paljudele koolieast tuttav. Meeldivaim üllatus oli aga Margo Teder Helena politseinikust sõbra Priidu rollis. Karune, illusioonideta, aga heasüdamlik, jalad maas. Just tema antud soovitus „Lõika see läbi enne kui hilja“ kujuneb filmi sõlmituseks, siit saab Helena mõtte, kuidas tütar enda külge aheldada. Seda sõna otseses mõttes.

Ainus asi, mis Tedrel välja ei tule, on üleminek sõbrast armukese rolli – ja siin pole põhjus mitte väheses näitlejameisterlikkuses, vaid stsenaariumis. Kas tõesti mees ja naine, keda pealegi ühendab sama probleem (ülekäte läinud teismeline laps) ei saa kahe tuhande kahekümnendatel suhelda pelgalt sõbratasandil? Külmas kuuris halge lõhkudes ja südant puistates tuleb äkki peale seksuaalne tung – sest, noh … tuleb. Miks? Eks ikka seetõttu, et stsenaariumi oli selles kohas vaja elavdada, ja ei ühelgi muul põhjusel. Mingit romantilist keemiat ju tegelaste vahel varem ei ilmnenud ja seega mõjus Helena ja Priidu füüsiline lähenemine pastakast välja imetuna. See, et Helena abikaasa (Ivo Uukkivi) maamajast lahkuvat Priitu armukeseks peab, on arusaadav, aga selle olekski võinud jätta abikaasa kahtluseks.

Režissöör on intervjuudes rõhutanud, et talle oli oluline näidata, et probleemse teismelise puhul ei pruugi probleem olla vanemates, ja seega ei tohiks vanemaid a priori süüdistada. Nad võivad olla täiesti tavalised, isegi mitte tavalised, vaid tublid inimesed ja nii võib minna igaühe lapsega. Pahatihti viibutatakse ju just vanemate suunas näppu, et miks te ei tegelenud, miks te ei armastanud, miks te ei olnud olemas.

See empaatia Helena vastu tuleb välja. Tunneme talle siiralt kaasa, sest näeme, et tegu on meeldiva inimesega (kelle töö on ju pealegi teisi aidata) ja kes kohe kuidagi pole põhjustanud tütre rappaminekut. Stefi vihjab korra, et tema põlgus ema vastu pärineb sellest, et tollel polnud võimalik käia tema kontserdil, kui tüdruk kunagi klaverit õppis. Siin meenus lõiguke Kjell Westö romaanist „Lang“, kus narkoküüsi langenud poeg ütleb murelikule isale, et kuule, kas sa tõesti arvad, et ma hakkasin narkot panema seetõttu, et sa mu lasteaia pidudele ei jõudnud. Ehk taas: kuna see on peaaegu ainus vihje, mida meile Stefi ja Helena minevikust antakse, mõjub see klišeeliku ja lahjana. Eriti, kuna ekraanil näeb ju täiesti toetavat perekonda. Helena ja tema abikaasa elavad koos, tegelevad võrdselt lastega, neil on ka majanduslik stabiilsus (kindlad töökohad, võimalus „perega kuhugi reisida“), kiirabiarsti amet eeldab justkui ka planeeritud puhkust ja rutiini. Siin pole tegu purunenud perega, piinliku vaesusega, hoolimatute jotadega või mööda ilma ringi tiirutavate staaridega, kel pole oma laste vastu huvi ega aega.

Atmosfääri on filmis vähem kui võinuks, seda siis ükskõik kumba suunda liikudes, kas dokumentaalsesse või stiliseeritud otsa. Jäädakse kuidagi kliiniliseks, iseloomutuks. Kinematograafia mõttes meeldis mulle rohkem Triškina-Vanhatalo debüütfilm „Võta või jäta“ (2018), mis on värskem-toorem-dokumentaalsem, seda nii heli- kui ka pildikeeles. Erik Põllumaa operaatoritöös on seal käsikaamera spontaansust, hingamist ja intiimsust, „Emalõvis“ pakub ta aga klassikalist kaameratööd, mis meelde ei jää.

Filmis „Võta või jäta“ sulandus muusika orgaaniliselt pildi sisse, toetades, kus vaja. „Emalõvi“ puhul mõjub muusika aga kuidagi võõrkehana: saksofon on väga esile tungiv ja tähelepanu endale tõmbav instrument nagunii, helirežiis on aga miskipärast tehtud otsus tuua see sisse dramaatilise dialoogi peale või stseenidesse, mis nõudnuks vaikust või naturaalheli. Seevastu olid helis jäetud kasutamata muud võimalused-kontrastid (linna müra versus maamaja rahu, psühhedeelne autosõit jäises pimeduses), mida oleks ehk saanud võimendada, mitte lihtsalt taustafooniks jätta.

Kokkuvõttes: jah, see on südamega tehtud film ajatul teemal, ägedaid näitlejaid tasub vaadata-avastada, kuid oleks soovinud, lootnud ja eeldanud kunstiliselt põnevamat elamust.