Enn Säde silmast ja meelest
Augusti lõpp 1982, varahommikune udu lisab filmivõtetele müstilisust. Operaator Mihkel Ratas ja režissöör Jüri Müür on Tallinna külje all uskumatult pikkade kiviaedadega Rebalas. Arheoloog Vello Lõugas ei mahu sellele pildile, küll aga räägib varsti kaamera ees siinsetest muinaspõldudest ja kivikalmetest. Teeme „Künnimehe väsimust”, pikka probleemfilmi, mis toob tegijatele üleliidulisi loorbereid ja peatse ekraanikeelu. Mõni aeg tagasi leidsin arhiivist EKP Keskkomitee salajasest materjalist ka otsesõnalisi süüdistusi autoritele: „... puudub aktiivne kodanikupositsioon, film ei aita kasvatada peremehetunnet, ilmne loominguline pealiskaudsus, ideoloogilised vead...”. Praegu on see kõik veel ees, ehkki filmi üliraske käivitumine Moskvas ennustab suuri tõrjelahinguid ka lõpetamisel.
Ja kas Mihkel Ratas ei teinud koos Vello Lõukaga mitte filmi Rebala muinaspõldude päästmiseks pealetungiva Maardu fosforiidivabriku käest?