Eric André eneseteadliku ajuvabaduse vabastav kergus

Eric André uus Netflixi-komöödia „Halb reis“ paneb pilku pöörama koomiku viimase viie aasta tegevusele, lootuses, et absurdihuumori elavat klassikut hinnatakse ka siinpool Atlandi ookeani.

ALEKSANDER METSAMÄRT

Mängufilm „Halb reis“ („Bad Trip“, USA 2021, 86 min), režissöör Kitao Sakurai, stsenaristid Eric André, Kitao Sakurai ja Dan Curry, operaator Andrew Laboy, heliloojad Ludwig Göransson ja Joseph Shirley. Osades Eric André, Michaela Conlin, Lil Rel Howery, Tiffany Haddish, jt. Netflix.

Ameerika koomiku Eric André uus film „Halb reis“ liigitub samasse žanrisse nagu kohalikule publikule tuttavad „Borat“ ja „Brüno“.¹ Tegu on prank-komöödiaga, st huumoritüübiga, mille võiks eesti keelde tõlkida näiteks kui koeruskomöödia – alaliik, mida iseloomustab parimal juhul interventsionistlik vahelesegamine pahaaimamatu avalikkuse argipäeva, halvimal juhul kaaskodanike elu ja eneseväärikuse ohtuseadmine. Viimast kinnitavad enam kui tihti kuulsusenäljas, kuid ideevaesed juutuuberid. Esimese tüübi koerused seevastu – eesmärgipärasest läbimõeldusest kantud – kingivad oma läbiviijale väärika narripositsiooni selle isanda üle, kellele tema pila juhtub langema.

Kuigi seesugune sekkumine kõlab esmalt ülimalt progresiivse ja status quo’d õõnestava tegevusena, on koeruskomöödiate sündmustik enam kui tihti väljal, mida ei kõhkle nimetada ajuvabaduse, labasuse ning kohati puhta rõveduse pinnaseks. Oleme sisenenud kojanarride maailma.

Narri funktsioon on olla aus. Pilada siit ja sealt, kuhu sotsiaalsed normid lihtinimest ei luba. Borati karvane vunts ja Brüno kitsad nahkpüksid andsid Sacha Baron Cohenile voli siseneda Ameerika rahvusliku südame misogüünsetesse, rassistlikesse ja homofoobsetesse nurgatagustesse ja tuua need päevavalgele. Performansikunsti akt, mida suutis korrata alles kümme aastat hiljem tõsielusaatejuht ja amatöörgolfar Donald Trump. Õnneks jääb Eric André looming ülalmainitud klounide otsesest poliitilisusest teatavale distantsile. See ei tähenda, et ühiskondliku kampsuni koed tema käsitluses otsast hargnema ei hakkaks.

„Eric Andre Show“

Eric André karjäär sai alguse 2012. aastal telekanalis Adult Swim. Siinsele publikule potentsiaalselt vähetuntud kanal alustas 2001. aastal multika­kanali Cartoon Network öise programmina, väldates kaheksast õhtul kuueni hommikul. Kanal töötas ja töötab siiani omamoodi Ameerika televisiooni pimesoolena, kuhu kogunevad absurdi-, sürri- ja šokihuumori ilmingud, mida tele­visiooni üleüldises kultuurikontekstis salongikõlbulikuks pidada ei saa. Ennast vähemalt televisiooni etableerunud maailmas jõuliselt alternatiivsena positsioneeriv kanal kannab praeguseks sama taaka, mis enamik pea­voolust intensiivselt kõrvale hoidjaid. See on saanud meeletult populaarseks ja algselt kanalis esilinastunud saateid vaatavad praeguseks üle maailma eri voogedastus­platvormidelt kümned miljonid. Näidetena oleks paslik välja tuua globaalne fenomen „Rick ja Morty“ või spiooniparoodia „Archer“.²

„Eric Andre Show“³ kannab edasi kanali vaimsust. Tegu on petlikult vestlussaate rõivaid kandva antihuumori maiuspalaga. Umbes kümneminutise kestuse jooksul käib André läbi vestlussaadetele tüüpilised päevakorrapunktid: tiitrid, sissejuhatav poolpäevakajaline monoloog, sketšid linnaruumis, vox populi, intervjuu külalisega ja muusikaline etteaste. See, kuidas Eric neid üksikelemente viimase piirini dekonstrueerib ja narrib, on see, mis annab saatele võlu. Tiitrid koosnevad enamasti sellest, kuidas André peksab süstemaatiliselt puruks kogu oma stuudiomööbli (ühes osas lõhutakse keskmiselt kolm kirjutuslauda), karjub, sööb klaasi ja annab stuudiobändis mängivale trummarile tappa. Sketšid linnaruumis on samavõrd valjud, vägivaldsed ja kohatud, ulatudes sellest, kuidas Eric võtab tundmatutel inimestel bussipeatuses käest kinni kuni selleni, kus hambapastatuubi mängival koomikul tuleb keset New Yorgi tänavaid eksistentsiaalne kriis ühes plahvatusliku hambapasta-kõhulahtisusega.

Eraldi väärivad väljatoomist saate legendaarsed intervjuud. Programmis endas umbes 2–3 minutit vältavad usutlused saatekülalistega on reaalsuses kuni tunnipikkused ebamugavusmaratonid, kus André annab endast kõik, et kuulsat külalist viimase piirini viia ja sisuliselt piinata. Enamasti pahaaimamatud B- ja C-kategooria tähed sunnitakse läbi suvalisuse kadalipu, kus laest kukuvad surnud tuvid, saatejuhi ainus ettevalmistatud küsimus on viimasest rasvaimust ning assistent, kes tuleb mikrofoni kohendama, hakkab selle asemel ebamugavalt käperdama. Piinakambri täielik mõõde jääb televaatajal isegi saamata. Mitmetele intervjuudele eelnevalt on stuudio põrandalaudade alla peidetud roiskuvaid molluskeid ning saate neljas hooaeg möödus Andrél nii külaliste, kolleegide kui lähikondlaste meelehärmiks mittepesemise egiidi all.

Kogu selle ülima labasuse taga peitub mingisugune teadlik ja fokusseeritud absurditunnetus. Nagu ülal mainitud, on André narr. Narr, kes on mõistnud, et kaasaja eneseteadlikus ja paljulubavas maailmas on televisiooni kontekstis jäänud ületada vaid üks isand – televisiooni vaatemäng ise. Sedakaudu omandab saade võime dekonstrueerida läbi ekstreemse situatsionistliku praktika vestlussaate ohutut ja stagneerunud formaati. Sisse toodud teoreetilised terminid polnud juhuslikud. Eric André on emantsipatsiooni salaagent, kes peidab ennast telekas.

Okse ja vabadus

Dekonstruktsioon on oma olemuselt sõnakeskne praktika, läbi mille joonistub küllalt selgelt välja keele ebastabiilsus: taandamatu komplekssus ja kasvav võimatus, mida lähemale jõuda tema üksikosiste lahtimurdmisele. Ähmasena mõjuvale kirjeldusele omaselt võib tegu olla keeruliselt käsitletava mõistega; selle taga hõljub konstantselt ähvardav teadmine, et meie maailma moodustavate üksikelementide tähendus on patoloogiliselt arbitraarne ning reaalsus selle kõrval on oma baastasandil halastamatult suvaline. Sama suvaline nii argi- kui telereaalsuses, kus toimetab Eric André.

André teleformaati lahtimuukiv toimetamine kasutab dekonstruktiivseid võtteid pea igal sammul. Vestlussaadetele omane poolkodune small talk’i ohutut vaimsust kandev formaat pole pelgalt ebamugavuseni ära labastatud, vaid seda formaati on vaatajale esitletud nõnda, et ETV õhtust programmi käima lükkav „Ringvaate“-nimeline tuksuv süda mõjub pärast „Eric Andre Show“ nägemist nagu sõidupealt üksikelementideks lagunev jalgratas. André kasutatavad praktikad ja meetodid toovad rõhutatult välja selle, kui võlts ja veider on kõik see, mis üht vestlussaadet (ja etableerunud meelelahutustelevisiooni laiemalt) ümbritseb. Need meetodid on loomulikult võimalikult madalad. Kõrgel seistes on raske vaipa jalge alt tõmmata.

Saates kohtab rohkelt lihtsat keeleliselt õõnestavat huumorit. Hea näitena meenub üks André sissejuhatavatest monoloogidest: „Sõnad, sõnad, sõnad, sõnad, sõnad, sõnad. Puänt.“. See, kuidas nali kaotab tuimalt osisteks lahutades igasuguse naljakuse, saab André käes huumori peamiseks kandvaks talaks. Kui taustal mängivat purginaeruklippi aina üle ja üle ja üle korrata – nagu seda saates süstemaatiliselt ka tehakse – kaotab ta oma funktsiooni helina, mis naerab passiivselt telekat tarbiva subjekti eest. Selle asemel hakkab vaatajale loodetavasti koitma, kuidas ta ise on haaratud telekas toimuva vaatemängu tunnistajaks, seeläbi selle vaatemängu põlistajaks, valideerijaks ja passiivseks subjektiks. Kui telekas töötab kontrolli­aparatuuri aspektist nagu hooldaja, kes söödab meile oopiumiga rikastatud putru, siis Eric André vahetab pudru fekaalidega segatud sädeleva tolmu vastu ja vaatab meile naeratades silma, kuni me äkitselt aru saame, et oleme ennast suutnud toitetoru otsa kukutada.

Teisisõnu paneb koomik meid olukordadesse, kus me saame teadlikuks televisiooni vaatemängust. Teadlikuks, kuid mitte priiks. Vestlussaate vaatemängus asendab André parseldatavad ideoloogiad, tarbimisdirektiivid ja passiivsust rõhutavad suunised absurdi- ja antihuumori vaatemängu groteskiga. Arvestades, et groteskide algne tähendus ja eesmärk oli tekitada keskaegsete kirikute veesülitite ning skulptuuride näol kirjaoskamatus kirikupublikus ebamugavust ja hirmu deemonite ees, suudab koomik luua hiilgava vaatemängu, põlistades kõige igavama teleformaadi kaugele väljapoole normaalsust. Moment, kus saatekülaline põgeneb stuudiost pärast seda, kui Eric André hakkab oma lauale oksendatud kõhusisu üles luristama, nagu alustaldrikule aetud teed, vabastab stuudiointervjuu formaadi igasugusest võltsglamuurist, mida me oleme õppinud sellele külge kleepima.

Ülalmainitud okseluristamine on tüüpnäide saate kehavedelike kasutuse praktikast. Kunagi lugesin ühest eneseabiõpikust, et kui soovid kaotada aukartust inimeste ees, kellega suhtled, tuleb neid kujutada ette aluspükstes. Saade suudab selle printsiibi viia läbi otseste rõveduste apoteoosini. Siinkohal väärib ka meenutamist, et viibime konstantselt Ameerika kultuurikontekstis. Oleme ümbritsetud kuulsustest ja nende mütoloogilisest aurast. Kui kirjutada „Mudane Kim Kardashian“, ei moodustu tõenäoliselt peas vaimupilt inimesest, kes haiseb ja vajaks survepesu, pigem midagi seksikat, mis sobiks mõne klantslehe kaanepildiks. Sellise teadvustamatu, argielust ja lihtsurelikkusest kõrgemale tõstva reifitseerimise vastu sõdib André, viies külalisi punkti, kus nende kuulsuseaura kehalise reaalsuse ebamugavalt kleepuval väljal lahustub. Pole lihtsamat viisi kaotada kelleltki aupaistet, kui meenutada, et ka temal on pärast teravate toitude söömist tualetis kaunis ebamugav. Hirmus leheveerud punastama panna, jätaksin detailsemad kirjeldused siinkohal kõigile ise avastada.

Must huumor

Nii „Eric Andre Show“ kui „Halva reisi“ puhul tasub olla ka teadlik rassist. Eric André ise on pooleldi mustanahaline ja pooleldi juut (enda kohta ütleb ta bluish, ehk sinakas). Tema kaaskoomikud ja -kirjutajad – lisaks saate ja filmitiim – kipuvad samuti enam kui tihti olema mustanahalised. Arvestades aega, mil elame, lisab selline kultuuriline pagas mõlemasse teosesse veelgi huvitavamaid pöördeid. Erinevalt Boratist ei püüdle André seejuures teadlikult valge Ameerika sisemise musta pesu pesemiseni. Borat ju ometi juba tegi seda.

Selle asemel lähtestab Eric oma naljad, suhtumise ja silmapilgutava positsiooni afroameerika kultuuripagasist. Teisisõnu, oleme nii saates kui filmis haaratud nn teise Ameerika kultuurilisse konteksti, keelekasutusse ja siseringi naljadesse. Kuigi see toetab sotsiaalsel metatasandil veelgi Eric André narripositsiooni, on selle suurimaks vooruseks tegelikult kahe kultuuriruumi vaheliste inimlike mõõtmete ootamatu lähendamine. Piisavalt veidrates olukordades, mille loomine on koomiku leivanumbriks, unustavad André koeruste ohvrid erinevad sotsiaalsed ja keelelised barjäärid. Jääb vaid puhas üldinimlik hämmeldus, mille jagamine ei sõltu nahavärvist, klassist ega sotsiaalsest kuuluvusest.

See ei tähenda, et musta Ameerika kultuurikogemus ja selle edastamine oleks alati midagi hambutut, mille põhifunktsioon on roosamannaselt kõlav lõimumine. Erinevatele ajaloolistele, sotsiaalsetele ja kultuurilistele valupunktidele sõrme asetamine on André eesmärgiks enam kui tihti. Koloniaalajastu teemapargis põgenenud orja mängimine või saatekülaliselt rassistliku arvamuse pooljuhuslikult väljameelitamine pakub huumoriprisma, mille vaimsuse mõistmiseks võib meie konnatiigist kaugemale mittenägev silm leida paralleele talupoegade maakeelsest lõõpimisest mõisniku pitsilise kuuerevääri üle. Loodan, et selline võrdlus pole siin kohatu.

Halb reis ja toredad inimesed

Pika ringiga jõuan tagasi antud kirjatüki ajendiks olnud filmini. „Halb reis“ mõjub natuke nagu korduvalt mainitud „Borati“ ja kunagise kultusfilmi „Kutt, kus mu auto on?“⁴ kentsakas ristand. Esimeselt võtab film avalikkuses teostatud šokihuumori ja koerused, teiselt teadlikult madalalaubalise meeleolu ja süžeekergluse. Tulemuseks on film, mis jääb esmapilgul Eric André varasema loominguga tuttavale tuntavalt lahjaks, kuid pakub järele mõeldes üllatavat lootust sellel veidral maskidest, vandenõudest ja ebaviisakustest tiinel ajal, mil elame.

Filmi süžee on imelihtne. Chris (Eric André) kohtab ootamatult oma kunagist keskkooliarmastust Mariat (Michaela Conlin), kes töötab New Yorgis galeristina. Chris otsustab koos oma sõbra Budiga (Lil Rel Howard) sõita Floridast Suurde Õuna, et seal Mariale armastust avaldada. Sõiduvahendiks laenatakse Budi vanglas istuva õe Trina (Tiffany Haddish) auto. Kui vandersellid on teele asunud, murrab Trina vanglast välja ja asub neid jälitama.

Sulgkerge ja trafaretne süžee on mõeldud ennekõike erinevate avalike koeruste läbiviimiseks. Erinevalt „Eric Andre Show’st“ piirduvad naljad kahe autoreisil oleva tolvani ja ühe äärmiselt kange ja kättemaksuhimulise põgenenud vangi tegevuse ja kohtumistega. Me ei näe siin absurdikirikus peetavat mõistetamatut missat, vaid pigem seda, kuidas äärmiselt eneseteadlikud saastkomöödia tegelaskujud tõmbavad oma filmiruumi juhuslikke inimesi. Kiita tuleb siinkohal seda, et tüüpilise teekonnafilmi süžeed on nii vähe, kui seda traagelniidiks tarvis on. Rõhk on avalikel koerustel ja publiku reaktsioonil nendele. Samas ei kohta tegelastes endas mingit silmapilgutavat eneseteadlikkust. Kuigi Chrisi tegelaskuju sattub äärmiselt Eric Andréle omastesse olukordadesse, püsitakse truult karakteris, mis annab filmile (erinevalt telesaatest) teatava ülipositiivse laengu.

„Halva reisi“ tegelik meeleolu ja mõte selgub lavastuse käigus täpselt samamoodi nagu „Boratis“. Filmi mõtteliseks sisuks on tavainimeste reaktsioon neid ümbritsevatele pentsikustele ja ekstreemsustele. Kui kasahhi seiklused Ameerikamaal oleksid saanud vastukajaks ainult õrnu muigeid ja palveid võtta vähe vaiksemalt, poleks „Borat“ sama film, mis ta on. Kohatud inimestest väljameelitatud rassism, ksenofoobia ja misogünism andsid Borati seiklustele tema tegeliku sisu. „Halba reisi“ juhib seevastu universaalne abivalmidus ning tahtmine olla viisakas ja kena.

Läbi koeruste koorub välja pilt Ameerika Ühendriikidest, mis on pärast Kapitooliumi mässu, Qanoni veidrikke ja relvastatud maskivastaseid tervitatavalt normaalne ja inimlik. Isegi kui Eric André pritsib neljas suunas kehavedelikke, ronib gorillapuuri või sooritab mõne muu sarnase fopaa, tulevad inimesed talle appi, proovivad parimat ja on täpsema sõna puudumisel headuse peal väljas. Film otsib vastust küsimusele, kuidas kulgeks ühe ajuvaba noortekomöödia narratiiv päris maailmas. Vastus on: „Kehvasti aga see-eest üllatavalt armsalt.“ Kui uudistes võib üle päeva lugeda sellest, kuidas teispool Atlandi ookeani on aina rohkem ja rohkem vastandumist ning veider alternatiivmeedia puhub lugusid teisest kodusõjast, annab „Halb reis“ vaatajale tervistava laksu vastu kõrvu ja meenutab, et tegelikult on ameeriklased ikkagi tuntud oma sõbralikkuse ja abivalmiduse poolest.

Sissejuhatuses mainisin, et enamik koeruskomöödiaid ei suuda püüelda mingi olemasoleva status quo murdmiseni, jõuda sellele tähelepanu tõmbamise või selle mingil viisil ületamiseni. Tasub meenutada „Jackassi“,⁵ mis võib küll olla meeleolukas ja rõõmustav vaatamine, aga ei paku meile tegelikult muud, kui võimalust erinevatele koerustele läbi teleekraani kaasa elada. Siinkohal julgeksin tõepoolest Eric André erilise fenomenina välja tuua. Tema koeruste, naljade ja erinevate interventsioonide absurditase on piisavalt kõrgelennuline, et panna vaatajat päriselt mõtisklema vaatamise kui sellise üle.

Selles valguses tundub, et peaksin lõpetama tõdemusega, kus soovitan kõigil vaadata „Eric Andre Show’d“ ning jätta „Halb reis“ varmalt mõneks laupäevaks, mil soovida lihtsat ja kerglast meelelahutust. Siin sooviks tuua tähelepanu koerusfilmide eripärale, mida montaaži­maagia suurepäraselt peita suudab. Mitte ühtki trikki, lollust või koerust ei tehta vaid korra. Sarnaselt sellele, kuidas muusikud võivad enne loo purki saamist oma osi kümneid kordi üle salvestada, teostatakse enamikku sellistes filmides toimuvaid aktsioone korduvalt. Tunnist toormaterjalist võib vaatajani jõuda vaid minut.

Mastaapide vahekord interventsionistliku huumori toormaterjali ja avalikkusesse jõudva filmi/saate vahel näitab, kui palju on loojal tegelikult võimalik mõjutada seda publikut, keda ta meile näidata soovib. Ja tänu sellele julgeks „Halba reisi“ siiski soovitada. Eric André – kes on välja visatud Ameerika mõlema peamise poliitilise partei suurkogude pressiüritustelt – toob vaatajani Ameerika kui paiga, kus sensatsioonilisest meediakuvandist hoolimata on inimesed siiski üksteise vastu ennekõike hoolivad ja head. Võib eksisteerida võimalus, et pärast „Halva reisi“ vaatamist on võimalik pidada vestlust Ameerika poliitikast nii, et kellelgi vererõhk ei tõuse. Meie aja kohta tegelikult päris hea tulemus.

„Eric Andre Show“ huvilistel ja fännidel tasuks seevastu saatega ühes kätte võtta Guy Debord „Vaatemänguühiskonna“⁶ koopia siira sooviga mitte kunagi surfamist lõpetada.

1 „Borat: Cultural Learnings of America for Make Benefit Glorious Nation of Kazakhstan“, Larry Charles, 2006; „Brüno“, Larry Charles, 2009.

2 „Rick and Morty“, 2013–…; „Archer“, 2009–…

3 „The Eric André Show“, 2012–…

4 „Dude, Where’s My Car?“, Danny Leiner, 2000.

5 „Jackass“, 2000–2007.

6 Guy Debord, Vaatemänguühiskond. – TLÜ Kirjastus, 2013.