Euroopa ei ole probleem, Euroopa on lahendus1

XXX Euroopa filmiauhindade gala 9. XII 2017 Berliini festivalide majas.

LIIS KOLLE

Lavastaja ja (muusika)teatrist kirjutajana jälgisin auhinnatseremooniat kui lavastust, selle dramaturgilist ehitust ja sõnumi edastamist. Mõned filmitegijad on väljendanud arvamust, et Euroopa filmiauhindade väljakuulutamine peaks muutuma insaiderite üritusest filmivaatajate laiema ringi eelistusi mõjutavaks populaarseks sündmuseks ning ehk isegi rõhku panema (tele)publiku emotsioonidele, nagu seda näeb Oscarite jagamise või Eurovisioni lauluvõistluse puhul.² Maitsekat vaatemängulisust tervislike portsudena sai tseremoonia ava- ja vahepalade (sketšid tunnustatud euroopa filmide ainetel) näol nautida küll. Berliinile kohaselt visati sekka vihjeid gei- ja drag-kultuurile. Näiteks teatas juba mitmekordne Euroopa filmiauhinnagala koomikust õhtujuht Thomas Hermanns Wendersi kõnet sisse juhatades ning suurmeistri filmist „Taevas Berliini kohal“³ tuttavaid inglitiibu kandes, et tunneb end nagu tiibadega Angela Merkel. Üritust voogedastuse kaudu jälginud kahtlustasid ehk alguses saateviga, kui Hermanns ja varieteetrupp ekraanil hulk aega pea alaspidi figureerisid. Siis selgitati, et maailm on sel aastal pea peale pööratud ning et see loodetakse ühiste jõududega õhtu jooksul tagasi jalgadele keerata. Mida tehtigi – tuliselt, emotsionaalselt, paatosega, kriitiliselt, apelleerivalt, huumori abil –, kuid see polnud enam palgatud esinejate, vaid preemiaandjate ja -saajate teene. Üritust koos Euroopa filmiakadeemiaga korraldav produktioonifirma oli selleks ametlikku programmi piisavalt ruumi jätnud ning nii jäidki õhtust kõlama mitte show-muusika ja filmide heliribad, vaid filmiinimeste sellised avaldused nagu pealkirjas mainitu.

Wim Wenders kõneles väga emotsionaalselt, mainis alustuseks akadeemia asutamist ning esimest presidenti Ingmar Bergmani, kelle surma järel ta ameti üle võttis, ning jõudis sealt tollase meediakajastuse kaudu tänapäeva. Ta ütles, et on maruvihane Euroopas taas pead tõstva rahvusäärmusluse pärast, et ta ei saa aru, kuidas parimas olukorras, milles kunagi oldud, midagi sellist saab tekkida. Mis on tegemata, tähelepanuta jäetud? Wenders rõhutas taas kord euroopalikke väärtusi, igaühe vastutust ning vajadust „lihtsustajatele“ ühiselt vastu astuda – õlatunnet filmiloojaskonnas. Seejärel ütles tunnustatud režissöör midagi, mis pani mind võpatama: leiutame oma kontinendi uuesti, nii et filmiakadeemia jääb Noa laevaks. Kas ta teab midagi, mida meie ei tea? Kui president lõpetuseks soovis erisuste Euroopale ning külluslikule euroopa filmikunstile pikka iga, kõlas see nagu „mälestame kadunukest“. Utreerin? Võib-olla, ja ehk tegi seda ka Wim Wenders. Tseremooniale eelnenud punase vaiba oscarlik glamuur igatahes taandus saalis – võiks peaaegu öelda, et poliitilise kõnekoosoleku ees ning meeleolu oli pigem tõsine kui šampanjapärlendav. Taas nõuti nüüdseks Siberis 20aastast vanglakaristust kandva Oleg Sentsovi (filmi „Mängur“⁴ režissöör) vabastamist ning loeti ette endise poliitvangi, praeguseks Berliinis elava hiina kunstniku Ai Weiwei vastavasisuline kiri. Räägiti tsensuurist ja ühiskonna olukorrast Venemaal (sealhulgas tegi seda Aleksandr Sokurov elutööpreemiat vastu võttes), Ungaris ja Poolas. Neli naisprodutsenti kinnitasid Euroopa filmiakadeemia toetust #metoo-kampaaniale.

Siit tundub esmapilgul kohatu minna edasi komöödiažanri juurde, kuid see on siiski väga kohane. Autotootja Škoda (selle emafirma on end heitgaasiskandaaliga kompromiteerinud Volkswagen) spondeeris punase vaiba otsast intervjuude edastamist, mida viis läbi minu meelest Berliini kõige parema huumoriga raadiojaama radioeins filmi sügavalt tundev ja armastav kommentaator Knut Elstermann, kes ei tundnud küll end inglise keeles kõige kodusemalt ja oli seetõttu natuke eksalteeritud. Mitu filmiloojat ütlesid, et pidasid võimalikuks rääkida valitud teemal vaid komöödia keeles. Nii on tehtud nii põgenike probleeme käsitlev „Tere tulemast Saksamaale“, mockumentary „Belgia kuningas“ või ka enim preemiaid riibunud „Ruut“.⁵ Ilmselt tuleb järele mõelda, mida ütleb see meie filmivälise elu kohta, kui neid filme saadab publiku hulgas suur edu. Kui okupeeritud Eesti lõpuaegadel oli üks populaarsemaid ajakiri Pikker ja televisioon tootis naera-puruks-stiilis telelavastusi ja uusaastaprogramme, siis tundus laulva revolutsiooni järel, et meie naljasoon on ära kuivanud, et polegi nagu millegi ega kellegi üle nalja teha ja et seda ei suudaks ilmselt isegi kadunud Kibuspuu ja Krjukov – püha vabadus on käes ja ehita siis oma unistuste elu. Või olid ehk teemad, nagu maaelu kärbumine ja vaesus, naljategemiseks liiga tõsised. Siis tuli Ivan Orav koos president Merega, mingil ajal hakati pidama nõukaaega parodeerivaid (ja kohati selle järele nostalgitsevaid) teemapidusid, seriaalist „ENSV“ vaimustuvad needki, kes on tegelikus ENSVs elamiseks liiga hilja sündinud. Samal ajal on kapitalism raudse eesriide katteta jäänud läänemaailmas karmistunud, järjest väiksem hulk töötajaid peab ära tegema suurema hulga tööd, kui eales varem, hambad risti kirjutatakse alla halbadele lepingutele, soodustused ja hüvitised kaovad, üha lihtsam on töötajaid vallandada, surve ja läbipõlemine suurenevad. Kus on siin euroopalikud humaansed väärtused, kus on inimene? Nii totalitaarse riigi kui ka totaalse kapitalismi haardes inimene naerab, et ellu jääda, naerab hämmelduses iseenda ja teiste abituse üle, naerab isegi siis, kui enam millegi üle naerda ei ole. Kas pole märgiline, et Saksamaal, mis pole rahvusvaheliselt eriti tuntud suurte komöödiameistrite poolest, tehti möödunud aastal „Toni Erdmann“,⁶ väga ebasaksalik film, mis leidis kergesti mõistmise ja tunnustuse ka välismaal?

Sellesse „uude“ komöödiažanrisse paigutaksin ka Julie Delpy etteaste Euroopa saavutuste eest maailma filmikunstis saadud preemia kättesaamisel: tema püüdis nauditava koomikaga lappida pooleli filmi lavastamisel tekkinud rahaauku. Naera või nuta, et nii teenekas ja väärikas daam peab kerjama ja tola mängima. Aga selliseks see elu tundub olevat muutunud. Ja rahvusäärmuslaste näol on astunud lavale täiesti huumorivaba seltskond. Kui minu käest küsitaks, mida pean kõige suuremaks muutuseks Saksamaal sellest ajast, kui ma eelmise aastatuhande lõpus sinna elama läksin, siis vastaksin, et kõige suurem muutus minu arusaamises Saksamaast on see, et sinna minnes ei suutnud ma kuidagi mõista, kuidas võis sellel maal tekkida natsionaalsotsialism, aga nüüd suudan. Ja naerma ei aja see üldse. Aga olgugi ainult Noa laev (mis osutus pikas perspektiivis vägagi jätkusuutlikuks), sel õhtul kõlas lavalt nii mõndagi, mis annab lootust, et inimlikkust püütakse väärtusena üle põlvkondade edasi anda, et euroopa film jääb ka tulevikus inimnäoliseks. Ja naerma ajab ju seegi, et austria näitleja Josef Hader mängib peaosa nii publikupreemia saanud meisterlikus ja traagilises, paljutähendusliku ingliskeelse pealkirjaga filmis „Stefan Zweig – Farewell to Europe“ („Stefan Zweig. Hüvasti Euroopa“)⁷ kui nomineeritud Haderi enda väga valusas komöödias „Pea alaspidi“,⁸ mis jutustab ülimalt euroopaliku elukutse esindaja, klassikalise muusika kriitiku allakäigust uute majandusstruktuuride survel ning seda Euroopa kõrgkultuuri kantsis Viinis! Nuta või naera.

1 Euroopa filmiakadeemia presidendi Wim Wendersi sõnad auhinnatseremoonial peetud kõnes. Tegelikult tahtsin artikli pealkirjastada „Kas Euroopal on lootust?“, kuid kuna Sirbi 1. XII numbris ilmunud EFA asutajaliikme Jörn Donneri intervjuu oli pealkirjastatud „Euroopal on lootust“, siis valisin segaduste vältimiseks ehk veel paremagi ja kahtlemata optimistlikuma pealkirja.

2 Martin Blaney, 30 years of the European Film Awards. – Screen Daily 7. XII 2017.

3 „Der Himmel über Berlin“, Wim Wenders, 1987.

4 „Gámer“, Oleg Sentsov, 2011.

5 „Welcome to Germany“, Simon Verhoeven, 2016; „King of the Belgians“, Peter Brosens ja Jessica Woodworth, 2016; „The Square“, Ruben Östlund, 2017.

6 „Toni Erdmann“, Maren Ade, 2016.

7 „Stefan Zweig: Farewell to Europe“, Maria Schrader, 2016.

8 „Der Wilde Maus“, Josef Hader, 2017.