Fantaasia küpsed viljad

EDINA CSÜLLÖG

Täispikk joonisanimatsioon „Lotte ja kadunud lohed“ (Eesti Joonisfilm, Eesti-Läti 2019, 78 min), režissöörid Heiki Ernits ja Janno Põldma, stsenaristid Janno Põldma, Heiki Ernits ja Andrus Kivirähk, heliloojad Sven Grünberg ja Renars Kaupers. Osades Evelin Võigemast (Lotte), Helmi Tulev (Roosi), Mait Malmsten (Karl), Sepo Seeman (Adalbert), Anu Lamp (Sonja) jt.

Lotte fenomeniga puutusin esimest korda kokku Budapesti ülikoolis eesti filoloogiat õppides. Kummalisel kombel olid kõik mu kursusekaaslased ülimalt vaimustunud mingist laste animafilmist. See vaimustus tundus jabur – täiskasvanud inimesed vaatasid heldinult DVD-karbi ümbrist ja rääkisid mingist Lottest. Arutati peensusteni filmi detaile ja trumbati üksteist üle, kes kui mitu korda on filmi vaadanud.

Oleks siis jutt olnud mõnest Priit Pärna uuest filmist, aga räägiti lastefilmist, mille peategelaseks väike koeratüdruk. No ma ei tea. Aga oli selge, et kui tahtsin seltskonda kuuluda ja olulistel teemadel kaasa rääkida, pidin midagi ette võtma. Nii otsustasin Lotte ära vaadata. Vaatasin, sattusin hoogu ja vaatasin veel kord. Nüüdseks olen „Leiutajateküla Lottet“1 näinud rohkem kui 200 korda ja kummalisel kombel on see film, mida olen elu jooksul kõige enam vaadanud.

Ma ei taha öelda, et Lotte on maailma parim film. Kindlasti on mul teisi lemmikuid – Béla Tarr, Fellini, Robert Altman jne. Lotte erilisus seisneb aga selles, et see astus filmi staatusest välja ning on vähemalt mulle midagi palju enamat kui film. Võib öelda, et Lotte on elu kasutusjuhend. Õppematerjal, kuidas elada, kuidas lapsi kasvatada ja kuidas meie kaootilises ning ülimalt põnevas maailmas orienteeruda. Lotte inspireerib alati, andes võtme eestlastest ja eestlaste mõtlemisest arusaamiseks. Mitte vähe tähtis, kui oled juhuslikult välismaalane.

Maailm on inspireeriv paik

Lotte ja kadunud lohede“ narratiiv on äärmiselt lihtne, loogiline ja hästi jälgitav. Väga sarnane oma eelkäija „Lotte ja kuukivi saladusega“.2 Nimitegelane asub teekonnale, mille käigus satub keerulistesse olukordadesse, mis nõuavad nutikat tegutsemist.

Lotte sügavus peitub pisiasjades, karakterite värvikuses ning filmi mitmekihilisuses. Kõik detailid on peensusteni välja arendatud ning heli ja muusika toetavad lugu. Muusikas tunneme ära eelmise Lotte elemente ja see tekitab hea tuttava tunde. Lauludel on tähtis osa. Need muudavad filmi veelgi nauditavamaks ning tõenäoliselt hakkavad laulud elama omaette elu, lisades Lotte maailmale veel ühe tasandi.

„Lotte ja kadunud lohed“ on järjekorras juba kolmas Lotte film. Seekord saab vahva koeratüdruk Lotte endale väikese õe Roosi. Lotte tutvustab Roosit Leiutajateküla rahvale ning näitab õele, kuidas elada ehk seiklustesse sattuda. Õed leiavad rannalt naerutõppe jäänud pesukaru Karli ja tema assistendi, kala Viktori ning seiklused hakkavadki pihta.

Lotte õpetab Roosit ja nagu lapsed tavaliselt, nii ka Roosi püüab oma vanemat õde jäljendada. Lotte õpetus on lihtne: elu on seiklus, kuhu tuleb julgelt sukelduda. Iga hetk on täis väljakutseid ning tegutseda tuleb julgelt ja otsustavalt. Kui minnakse võimalustega kaasa, jõutakse ka tulemusteni.

Lotte ja Roosi vanemad lubavad hea meelega väikestel koertel maailmas ringi rännata ega lähe närvi ka siis, kui lapsed ei taha pannkooke süüa, vaid eelistavad edasi joosta. Pahandamise asemel võtavad vanemad vaba päeva ja meenutavad oma lapsepõlvemänge. Isal tekivad korraks süümepiinad, et ta tööle ei läinud, aga ema rahustab teda sõnadega: „Sa meeldid mulle nii ka.“ See tähendab siis, et laisana, ema kõrval teki peal lamades ja päikest võttes.

Kogu filmist kumab ühiskonnakriitikat. Tööd ja raha väärtustatakse rohkem kui üheskoos veedetud aega. Näiteks Jänes Adalbert tahab väga kiiresti kuulsaks saada, et jänesetüdrukutele rohkem meeldida, aga kiirustades ei pane ta tähele, et teele satub ilus jänkupreili. Jänkupreili on maalikunstnik ning Adalberdi segasele jutule oskab ta vastuseks öelda vaid: „Oh mis sa nüüd, nii tore on lihtsalt joonistada.“ Õnneks leidub filmis piisavalt tegelasi, kes tasakaalustavad hüpleva jänese kuulsusehimu. Siilionu aina imestab, miks kõikidel nii kiire on.

Tänu Roosile saame vaadata maailma väikese lapse pilgu läbi. Kõik on uus ja huvitav. Nii saab Roosist omakorda Lotte õpetaja, kes näitab, kuidas „vanu ja hästi välja kujunenud asju“ värske pilguga vaadata ja uue nurga alt näha.

Iga kokkusaamine uute tegelastega viib koeraõdede teekonda edasi ning me saame selle maailma kohta üha rohkem teada. Nagu igas Lotte filmis, on ka siin leiutaja, kes usub hullumeelse fanatismiga teadusesse. Seekord on selleks leiutajaks naine, kelle ema ja vanaemad olid samuti leiutajad. Ta ütleb koeratüdrukutele korduvalt: „Meie, tüdrukud saame alati hakkama, eks ole!“ Seega lisandub väike irooniline feministlik vihje. Ei puudu ka sellest osast kehalise kasvatuse õpetaja, kes seekord ei ole paks lehm, vaid hoopis kala. Kõik kõrvaltegelased on oma tervikliku maailmaga, mõnusalt humoorikad – filmitegijate fantaasia küpsed viljad.

Tänu Lotte õele Roosile saame vaadata maailma väikese lapse pilgu läbi. Kõik on uus ja huvitav. Nii saab Roosist omakorda Lotte õpetaja, kes näitab, kuidas „vanu ja hästi välja kujunenud asju“ värske pilguga vaadata ja uue nurga alt näha.

Kaader filmist

Tuleb elada hetkes

Lotte ja Roosi ei muretse, mis siis saab, kui juhtub see või too … Nad elavad hetkes. Tegelevad ainult selle probleemiga, mis on parajasti käsil. Seega ei ole neil ka hirme, mis halvaks ja tegutsemast takistaks.

Lotte filmis puudub kurjus. Ainus vastupanu kehastav tegelane on kala Viktor, kes elab karu Karli taskus ning jagab sealt oma tarkusi ja tõekspidamisi. Õnneks on Karlil unistus, mille poole püüelda ning ta ei lase end oma eesmärgist kõrvale kallutada. Kuigi see unistus tundub kättesaamatu illusioon, saab Karlgi Lottelt raskematel hetkedel innustust ega kaota usku. Karl ja kala Viktor on teadlased, kes osalevad suurel rahvalaulude kogumise võistlusel. Võistluse peaauhinna saab see, kel õnnestub salvestada maailma vanima loomaliigi, müütiliste tuldpurskavate lohede rahvalaul. Lotte ja Roosi otsustavad teadlasi aidata.

Kus on minu püksid?

Tuldpurskavate lohede probleemid meenutavad väljasurevate väikerahvaste probleeme. Kokkuhoidmise ja koostöö asemel on nad omavahel kardinaalselt tülis ja vastasleerid ei mõista üksteist. Lohed on omavahel nii tülli läinud, et enam ei mäletagi, millest tüli alguse oli saanud. Aga see polegi tähtis, sest Lotte leiab kiiresti tüli põhjuse ning selgub, et lohede tülid olid alanud kadunud pükstest. Kas nii banaalselt algavad kõik maailma hädad? Sellistest väikestest asjadest siis kasvavadki välja maailma suurimad probleemid, see on nagu liblikaefekt.

Kui hädad algavad, võivad need ka lõppeda. Filmi põhisõnum on: hoiame kokku, ärme tülitseme, aitame üksteist. „EV 100“ filmi puhul ei saagi paremat, selgemat ja lihtsamat sõnumit olla. Film räägib kultuuri tähtsusest ja selle hoidmisest. Vanu laule, kombeid ja tavasid tuleb säilitada. See kehtib nii tuldpurskavate lohede kui ka väikeste rahvaste puhul.

Kas Lotte on Eesti Nokia?

Kunagi otsisid eestlased kangesti oma Nokiat. Eestlastel on küll Skype ja TransferWise, aga alati närib kahtlus, kas see on ikka see õige. Kõrvaltvaatajana tundub mulle, et eestlaste Nokia ei ole mingi üks konkreetne nutikas asi, vaid eestlaste leidlikkus ja loovus, mis neid nutikaid asju sünnitab. Kõik see joonistub minu meelest väga selgelt välja Lotte filmides. Vabalt voolav kreatiivsus ja vaba mõtteviis ongi minu arust Eesti väärtus. Eestlased ise kalduvad küll hädaldama ja üle eestlase huulte on kerge tulema loetelu kõigest, millega ei saa rahul olla ja mis kõik on veel väga halvasti. See, mis on väga hästi, tundub nii enesestmõistetav, et ei olegi mainimist väärt.

Usun, et kui sünnivad sellised filmid nagu Lotte, siis on lootust, et Eesti püsib ja on võimeline igas olukorras ennast uuendama. Paindlikkus on oskus, millega väikerahvas saab oma unikaalset keelt, kultuuri ja mõtteviisi hoida. Lotte filmil on palju öelda nii eestlastele kui kogu maailmale. Tasub minna kogu perega kinno, saada elamisjuhiseid või nautida mõnusat inspireerivat animafilmi. Nii lastel kui ka täiskasvanutel. Kas või 200 korda.

1 „Leiutajateküla Lotte“, Heiki Ernits ja Janno Põldma, 2006.

2 „Lotte ja kuukivi saladus“, Heiki Ernits ja Janno Põldma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht