Film mehest, kes võitles oma elu eest ja võitis Odav hiina matkanuga, kontide ragin, kõõluste läbisaagimise naksatused.

Peeter Piiri

Mängufilm „127 tundi” („127 Hours”, Suurbitannia-USA 2010, 94 min), režissöör Danny Boyle, stsenaristid Danny Boyle ja Simon Beaufoy, operaatorid Enrique Chediak ja Anthony Dod Mantle. Osades James Franco, Kate Mara, Amber Tamblyn jt.  Linastub Tartu Cinamonis.  Suurbitannia-USA 2010, 94 min), režissöör Danny Boyle, stsenaristid Danny Boyle ja Simon Beaufoy, operaatorid Enrique Chediak ja Anthony Dod Mantle. Osades James Franco, Kate Mara, Amber Tamblyn jt. Linastub Tartu Cinamonis. Danny Boyle on teinud terve rea suurepäraseid filme ja on praegu tõenäoliselt üks tõsiseltvõetavamaid režissööre Hollywoodis. Vormitehniliselt ja puht esteetilises plaanis on ta oma oskusi hiilgavalt tõestanud filmis „Sunshine” („Päikesesära”). Ta on ennast korduvalt näidanud võimelisena teravaks sotsiaalkriitikaks („Rentslimiljonär”, „Trainspotting”, „Rand”), ta on valgustanud kuristikke inimese hingesügavustes („28 päeva”, „Rand”). Danny Boyle’i kesksemaks teemaks on tihtipeale üksik inimene, tema (sageli täiesti hullumeelne) võitlus ellujäämise, armastuse nimel, aga samas ka võitlus, mis on tingitud palju hämaramatest,  tumedamatest motiividest. Inimene, tema käitumine, selle liikumapanevad jõud on enamasti vastuolulised, antagonistlikud, selgusetud ning äärmuslikes situatsioonides tuleb see eredalt esile. Danny Boyle’i kangelased pole Hollywoodi konveierkangelased ka siis, kui nad on kangelased. Nende tegude õilsus on sama küsitav kui nende tegude räpasus ja pahelisus. Võitluse tuli Filmide „Rand” ja „28 päeva” nagu ka „127  tunni” peategelastel on selles mõttes midagi pistmist Werner Herzogi kujutatud hullunud konkistadooriga filmis „Aquirre, Jumala viha”. Nende võitlus on asi iseeneses, pigem nagu loodusnähtus, mõni suur kärestik või kalju, milles on hullumeelsust, totrust ja toorust samapalju kui ilu ja ülevust. Tõsi küll, Herzog vaatleb „võitluse tuld” dokumentalisti kergelt võõrandunud, nihestatud pilguga, mis annab sellele kummastavalt monumentaalse mõõtme, Boyle  seevastu läheb oma tegelasega süüdimatult, osavõtlikult kaasa oma veidralt kaunil teel. See meenutab jällegi pigem David Cronebergi filmide tegelasi, kes meelitavad pahaaimamatu vaataja endaga kaasa sooritama igasugu kahtlasi tempe, enne kui nood aru saavad, et oot, see peategelane polegi „hea”, vaid hoopis „paha”. Danny Boyle’i filmis „Rand” näiteks võib vaataja kuni lõpuni uskuma jäädagi, et peategelase puhul on tegu täiemõistusliku ja  moraalses plaanis „hea” tüübiga, kuigi tegelikult viitab lõpuks kõik vastupidisele: ta on hoopis üdini hull, arg, loll, verejanuline tõbras.

Seda enam, et filmi sündmused arenevad ju läbi peategelase silmade ja neid saadavad tema kommentaarid. Ja nii – kuna me ju oleme ta mõtted ja tunded omaks võtnud – avastame midagi iseenda kohta. Midagi häirivat. „127 tundi” on peaaegu anekdootlik lugu noormehest, kes läheb matkama, jääb kogemata,  õnnetul kombel kaljude vahele kättpidi kinni, kannatab janu ja nälga, joob oma uriini ning lõikab lõpuks taskunoaga endal käe otsast, et eluga pääseda. Väidetavalt on tegu tõestisündinud looga. Olgu mainitud, et nõrganärvilistel ei maksa seda filmi vaatama minna: käe eemaldamise protseduuri on kujutatud hüpnootiliselt naturalistlikult, lausa painajalikult. 127 tundi on see aeg, mis kulub kivide vahele kinnijäämisest kuni jubedavõitu vabanemise  ja inimtsivilisatsiooni rüppe tagasijõudmiseni. Niisiis jällegi lugu võitlusest, sel korral siiski täiesti „õigustatud” võitlusest „õilsa” eesmärgi, ellujäämise nimel. Lugu, millest ei puudu samas ka kultuurkriitiline plaan. No mõtelge ise – moodsamate tehnoloogiliste vahenditega relvastatud linnainimene harrastamas mägede vahel „ekstreemsemat” matkamist. Kaasaegse inimese, „Maa isanda” üleolevus, millest vältimatult tõuseb õnnetus. Digikaamera salvestab  kiretult ja osavõtmatult hättajäänud linnapoisi ahastust külmade kaljude vahel. Kujuteldav raadiointervjuu iseendaga, mille keskne teema on koju jäetud mobiiltelefon (üks mu lemmikkohti filmis). Odav hiina matkanuga, kontide ragin, kõõluste läbisaagimise naksatused. Deliiriumi meenutav pääsemine, kohkunud teekäijad, kes ei saa veel mitte millestki aru, läbi udu heiastuv helikopter kiirabiga. Pildidünaamika krutib  teadvuse voo Danny Boyle oskab edastada meile üsna teravaid sõnumeid täpselt läbi mõeldud visuaalse filmikeelega. Filmi algus käib meie ajaga ühte sammu, õigemini ei käi, vaid sõidab kiirustades, kihutab. Näeme suurel ekraanil protsesse, mis tekitavad mulje kiirest liikumisest. Kraanist tulvav vesi, autode vool öises linnas, maastikurattal kihutav inimene. Ekraan on tihtipeale jagatud mitmeks osaks, et näidata sama sündmust  eri vaatepunktidest, või selleks, et näidata samaaegselt toimuvaid sündmusi. Taju jaotamine erinevate, võrdselt oluliste teabeallikate vahel loob mitmemõõtmelise ruumi. See intensiivistab ja pingestab teadvuse voo, mis omakorda süvendab muljet kiirest liikumisest. Päevavalguslampide külma valgusega üle valatud linnatänavatel sähviv autotulede kett nähtuna kõrvuti autoaknast pingsalt välja vaatava autojuhi profiiliga annab vajaliku  sugestiivse mõõtme. Lõpuks tõmbab vaatajast välja nõutud tundele paksu rasvase joone alla terava rütmiga poplugu. Me sõidame koos peategelasega linnast välja, aga linn oma pulbitseva rütmiga tuleb ometigi kaasa. See rütm hoiab meist endiselt kinni, kui peategelane autost välja ronib, endale kõrvaklapid pea külge kinnitab ja rattal mööda orge ja jäärakuid hooletult kimama kukub. Keset miljoneid aastaid aegamisi üliaeglaselt  nihkunud, murenenud, pudenenud, kristalliseerunud kivimite vaikust tormab võimukalt inimene, pea täis masinamuusika müra. Hetkeks ta vääratab ja kukub, aga juba on ta taas sadulas, pahaendeline vahejuhtum unustatud. Korraks välgatab ehmatav vaikus ja mattub siis taas kärarikkas helimullis. Heliline dissonants viitab siinkohal teatavale rabedusele süsteemi inimene-loodus käitumises ning tekitab vaatajas poolalateadlikke  eelaimusi lõpplahenduse suhtes jne … Pluss verbaalne tekst, mis täpselt häälestatult dissoneerub audiovisuaalse alltekstiga. Sedaviisi (ja loomulikult veel tuhandel eri moel) saab juppideks lahti võtta kogu filmi. Kindlasti ei ole siin vormitehnilises mõttes midagi tapvalt uut leiutatud. Danny Boyle’i tugevus on filmikunsti vahendite perfektne valdamine ja peen kompositsioonitunnetus. Ja kes oskab seda näha, selle jaoks on Danny  Boyle’i linateos tõsine filminauding, mis ei välista elamusi ka nendele, kelle maitse pole nii nõudlik. Lõppude lõpuks on see ikkagi lihtsalt film mehest, kes võitles oma elu eest ja võitis. Ka sellise