Filmid kui kolmemõõtmelised maalid

Matis Mäesalu: „Mul poleks midagi ka selle vastu, kui filme tehtaks vähem. Näiteks kaks tükki aastas, kui nad on paremad.“

TAUNO VAHTER

Filmikunstnik Matis Mäesalu (31) on loonud Kaur Koka debüütfilmis „Põrgu Jaan“ (2018) omapärase pildikeelega maailma, mis teeb läbimõeldud detailide ja olustikuga kaadritest omamoodi pastoraalsed maalid. Varem selliste filmide peal nagu „November“ ja „Päevad, mis ajasid segadusse“11 kunstnikuna ametis olnud Mäesalu räägib filmikunstniku rollist ja eesti filmi tegemise eripärast.

 

Kus me praegu oleme ja mida siin iga päev tehakse?

Matis Mäesalu: Meie firma Random Solutions on neis ruumides tegutsenud kaks ja pool aastat. Filmiga seotud tööd moodustavad selgroo, muu on kasvanud selle ümber. Reklaamitöödele läheb rohkem aega, aga meil endal on nii ära jaotatud, et minu põhitegevus on filmidega seotud tööd. Heal aastal jõuame teha kolm filmi ja vahel ka neli, aga viimasel ajal läheb filmi ettevalmistuseks antud aeg üha lühemaks – isegi kahe kuuga on tulnud kõik välja mõelda ja valmis teha. Näiteks „Eia jõulud Tondikakul“22 käis nii kiiresti, et nii-öelda ehitamiseks jäi aeg hästi napiks. Siin ruumides on hea natuke proovida ja ka teiste kunstnikega vaadata, mis toimiks. Hea, kui pole ainult joonistused, vaid ka praktiline osa alates värviproovidest kuni efektideni.

Mina tegelen rohkem kunstilise poole ja väljamõtlemisega, minu vend Meinar tehnilise ja ehitusliku poolega. Mul on rohkem filmiteemasid, temal rohkem reklaamidega seotud asju.

Sa oled õppinud Tartus maaliosakonnas ja kunstiakadeemias stsenograafiat. Kas selle valdkonna peale sattumine oli rohkem unistus või juhus?

Pigem on see olnud suur juhus, mitte teadlik valik. Hea sõber Janno Jürgens rääkis 2011. aastal kooli lõpufilmi tehes oma mõtetest ja küsis nõu. Ta küsis, kas ma pole sellise eriala peale mõelnud, aga minul oli oma maalimise rida. Siis sattusin kuidagi poolkogemata kunstiakadeemia sisseastumiskatsele ja sealtkaudu läks asi edasi, kuigi stsenograafia osakonnas keskendutakse pigem teatrikunstile, mitte filmile.

 

Matis Mäesalu pälvis tänavu nii Kultuurkapitali preemia kui Eesti Filmi- ja Teatriuhinna parima filmikunstnikutöö eest koos Jaagup Roometiga Rainer Sarneti filmis „November“.

Tauno Vahter

Kas kunstiakadeemia õppekava on praktilise suunitlusega?

Minu arvates ei ole eriti praktiline, rohkem mõtteviisi küsimus.

 

Aga peaks olema praktilisem? Kunsti­akadeemia erialade üle on korduvalt arutletud, kas peaks olema rohkem praktilist poolt.

Ma arvan, et see muutub aina olulisemaks. Olen kuulnud, et pidavat üha rohkem nii olema, et tudengid ei tee poltidel ja mutritel vahet. Ma olen väga käeline inimene ja tahan kõike ise pintsliga puudutada. Hindan neid kunstnikke, kes, eriti teatris, teevad mingi plaani valmis ja saadavad selle kuskile töökotta, ilma et ise seda puutuks. Mina nii ei oska.

 

Arhitektuuris räägitakse inseneride ja kunstniku tüüpi arhitektide igavesest vastasseisust: kas oskad paremini joonistada või sisulist püstipanekut ette kujutada. Kas siin on samamoodi?

Kavandades või joonistades lähtun sellest, kuidas käib selle ehitamine. Joonised arvestavad insenertehnilise poolega, karkassi on arvesse võetud. See on ka väga praktiline – siis pole arvamist, kui palju midagi kulub, vaid teada tuleb täpselt. 3D-maketid on ka täpselt mõõtkavas kuni viimase lauajupini.

 

Kirjelda tööde järjestust uue filmiga seotud esimesest pakkumisest peale. „Põrgu Jaan“ linastub oktoobris. Millal sind kaasati ja millises järjekorras asjaajamine käis?

„Põrgu Jaan“ erines tavalisest, sest aeg oli hämmastavalt pikk. 2015 tuli Katrin Kissa sellise mõttega minu juurde ja siis oli käimas EV100 filmide konkurss. Tollal oli vaja teha esmane kavand filmimaailmast juba esimeseks vooruks. Oli ettekujutus mõisast, külast ja veel mõned pildid. Tutvusin juba siis kaks nädalat raamatukogudes materjalidega. „Põrgu Jaan“ on ka film sellisel teemal, et on võimalik raamatutes tuhnida ja midagi leida. Siis oli umbes aasta vahet, kuni tulid konkursi tulemused. Vahepeal kõik jälle venis umbes pool aastat, sai veel mõelda ja vaadata. Stsenaariumi alles kirjutati ja ka stsenarist sai arvestada joonistega. Filmimine toimus 2017. aasta alguses.

 

Sa pidavat tegema väga suuri ettevalmistusi sobiva võtteplatsi leidmiseks. Mis oli „Põrgu Jaani“ puhul kõige keerulisem?

Võtteplatsi leidmine on väga suur osa, isegi ideekavandi faasis. Ma olin „Novembri“ võttekohti juba otsinud mõisatest ja seetõttu oli suhteliselt loogiline sealt jätkata. Oli juba teada, kuhu ei ole mõtet sõita ja kust võib ehk midagi leida. Võtsime ette kolm-neli mõisahoonet ja ma joonistasin need kõik ruumhaaval läbi, et võimalustest aru saada. Sellest tekkis ka mõte, et mõis võiks olla tagasihoidlikum, mitte nii uhke kui „Novembris“, nii et valik langes Kuijõe mõisale Läänemaal. Tükk aega vaatasime ka puitmõisaid, nii et meil jäi lõpuks kompromissina puidu ja kivi kombinatsioon.

 

Kui palju tekib kunstnikul ja lavastajal võtteplatsil vastuolusid lahkneva ettekujutuse tõttu?

Kuna aeg oli seekord väga pikk, saime palju kordi arutada. Pigem oli keeruline määratleda, mida tähendab „ajastufilm“ ja kust jookseb piir. Kui palju tuleks toetuda ajastule ja kui palju fantaasiale. Rahalist piirangut ei olnud ka ehk nii valusalt tunda.

 

Te pidite ju ikka ise ka ehitama, mitte ei võtnud kohapeal tervikliku võtteplatsi üle?

Jaa, meil oli kolmest majast koosnev küla ja üks varemetes hoone, lisaks tuli teha mõisa lisaehitused ja osa siseviimistlust. Kui oleksime pidanud kõik nullist ehitama, siis olnuks majad väiksemad. Aga ma ei ütleks, et suurema raha korral oleks hoopis teisiti teinud.

 

Kas midagi jäi närima, et jäi tegemata?

Pigem mitte. Keeruline oli kohale tuua neid palkmaju, mida olime kuulutuses palunud inimestel tasuta pakkuda või odava raha eest ära anda. Võtsime kuus-seitse palkmaja palkhaaval lahti ja panime kokku. Keeruline oli arvestada, kaua see aega võtab. Üks vana saun pudenes tükkideks. Tagantjärele mõeldes, ehk oleks jõudnud mõne veel kokku panna, aga aeg sai otsa.

 

Põrgu Jaani“ puhul hakatakse ilmselt tõmbama paralleele „Novembriga“: mõisahoones toimuv tegevus, pussakad eestlased, osaliselt kattuvad tegijad. Kui sarnase või erinevana sa ise neid filme näed?

Osa kordub kindlasti. Külarahvas on seekord nimetu mass, nii et võib ise vaadata, kes neist on näiteks rehepapp, kuigi siin filmis ta sellist rolli ei etenda. Mingid probleemid lahendasime „Novembris“ juba ära ja neid ei tahtnud enam korrata. „Novembris“ oli suur uhke mõis, „Põrgu Jaanis“ tahtsime võtta talumajaga sarnaneva. Kõige võõram on see võrdlus ilmselt lavastaja Kaur Kokale, kes ei olnud „Novembriga“ seotud ja kelle stsenaarium tuli täiesti teistkaudu ja teisest ajast.

 

Kas „Põrgu Jaani“ puhul ei olnud kordagi kõne all mustvalge filmi tegemine? Mis oleks olnud teisiti?

Raske öelda. Mustvalge oleks olnud kargem ja põhjamaisem, nüüd on tulemus liivakarva. Soe koloriit muutis filmi teistsuguseks, ei ole nii väga Eesti moodi keskkond.

 

Kui tähtsaks pead üldse vaheldust?

Ma alles kujundan oma maitset ja käekirja. Mul on mingi oma asi küll olemas, mis ilmselt tuleb maalikunstist. Valmistun filmitööks samamoodi nagu maaliks, aga kolmemõõtmeliselt. Sõbrad ütlevad, et mulle meeldib kõike musta värviga üle mäkerdada. Jõulufilmis ei saa näidata tahmaseid seinu, kooruvat värvi ja mustust, nii et vaheldus on täiesti olemas. Ruumeti filmis tuli end tagasi hoida, et ei läheks liiga sotsiaalkriitiliseks.

 

Sa oled maininud, et võtteplats on ühekordne kunstiteos, mis jääb maha lagunema. Oled sa käinud mõnda kunagist võtteplatsi vaatamas?

„Põrgu Jaani“ võtteplatsil võtsime peaaegu kõik uuesti juppideks ja üritasime taastada endise seisu, sest see on tegelikult looduskaitseala. „Novembri“ üks osa oli tehtud ka Kolga mõisas ja seal tehti teises toas samal ajal Sulev Keeduse filmi, nii et seda me ei puutunud. Neil oli tuba valmis, aga võtted ei olnud veel alanud. Meil oli kokkulepe, et ehitame mõisa saalile uue põranda ja see jäigi sinna koos kangastega kaetud seinapaneelidega. Olen hiljem näinud, et keegi on nende taustal kosmeetikatoodete reklaame teinud ja isegi ühe muusikavideo. Kuijõe mõisahoonel võtsime veneaegse eterniidi maha ja panime laastukatuse, nii et seis on natuke parem kui enne.

 

Novembri“ tegid koos Jaagup Roometiga. Kui palju on meil selliseid kunstnikke, kelle käekirjast sa filmi vaadates kohe aru saad, sest neil on kindel paika loksunud esteetika? Mille järgi sa aru saad?

Ma ei julge ennast pidada väga suureks eksperdiks, aga võib-olla teatud märgid on – kes kasutab hästi vähe esemeid ja kes kuhjab palju asju kokku. Eestis on tegijaid vähe, kõik on õppinud samas kohas ja seetõttu on sarnasust rohkem. Ma vist ei ole nii suur filmisõber, et osata täpselt lahterdada.

 

Kuidas käib võteteks üksikesemete kokkukorjamine? Kas vaatad selle pilguga ringi, et „oo, seda võib kunagi vaja minna“?

Ma püüan seda mitte teha ja pean ennast kogu aeg tagasi hoidma. Vanemate juures maal on üks vana saunahoone, mis on laeni selliseid asju täis. Korra aastas tuleb inventuuri teha, sest asju on tõesti ustest akendeni, mööbel, vanad telekad, toolide kogu ja isegi rullide kaupa vana okastraati, sest kunagi ei või teada! Kui Katrin Kissa mulle „Novembri“ asjus helistas, siis hakkas mõte kohe käima, et mul on saunas hulk asju juba olemas. Aga „Põrgu Jaani“ jaoks ma sealt palju ei saanud, nii et ei tea, milleks ma neid kogun.

 

Filmis on üks uhke vanade arstiriistade kohver …

Selle pidime ise tegema. Arstiriistad laenasime linna pealt kokku ja osa lasime seppadel teha oma fantaasia põhjal, et brutaalne välja näeks. Ja kui filmis esemeid põletati, siis üks vana pehkinud tünn oli selleks otsitud. Ja ikka tassisin osa asju tagasi, kuigi need olid osaliselt põlenud. Ma üritan kogumist vältida, sest see võtab tohutult ruumi.

 

Mida sa võtteplatsi kujundama hakates kõige rohkem silmas pead? „Põrgu Jaani“ ehk parim osa on teatud pastoraalsed joonistatud kaadrid. Kas sa otsid autentsust, meeleolu, detaile või midagi muud?

Üks nurgakivi on kaader ja kaadri tasapinnalisus, nagu on maalil alguses ristkülik. Kui ma joonistan pildi valmis ja toon selle võtteplatsile, siis minu peas on see kaader, aga operaator lähtub pigem loost. Me räägime alati, et kunstnik mõtleb nii, režissöör naa ja operaator peab siis nende kahe vahel kuidagi hakkama saama.

Teine alustala on see, et tekiks mingi nõks või idee. Näiteks on ruum või paar eset, mille ümber kõik muu elama hakkab. Tavaliselt tuleb see stsenaariumist ja tagab ka, et lahendus sobib looga. Midagi võib tulla isiklikust kogemusest, näiteks „Päevade, mis ajasid segadusse“ puhul. Kui meeskond on suur ja toimiv, võib paljudel tulla uusi ideid. Kuna „Novembri“ tiim klappis hästi, siis oli ka „Põrgu Jaanis“ hea selle pealt edasi minna. Ikka hea, kui inimesed on käeulatuses ega pea neid uuesti kokku koguma. Vahepeal tehakse reklaami või ehitatakse palkmaju, aga siis saab uuesti koos filmi teha. Meil ei olnud ka „Novembris“ Ruumetiga selgelt ära jagatud, kes mida teeb – saime üsna ühtemoodi aru ja asi laabus. Seal oli ka praktiline põhjus, kuna Jaagup tegeles veel „Supilinna salaseltsiga“, aga „Novembri“ võttekohtade otsimise ja muuga tuli juba alustada.

 

Kas teatud liiki võtteplatside leidmine on ka raskemaks läinud? Mahajäetud mõisad lagunevad, aga mõni agulirajoon vuntsitakse nii üles, et agulielu ei saa seal küll enam usutavalt kujutada.

On küll, ja vahel üsna üllatavate asjadega. Näiteks otsisime plastist aiatoole ega suutnudki tükk aega leida, kuni vist Draamateatri suitsunurgast saime. Ja siis me ei leidnud džinnipurkide plastist rõngaskinnitusi, sest need olid vahepeal ära keelatud. „November“ on ka hea näide, sest kümme aastat tagasi olid võtteplatsid esimese ekraniseeringukatse puhul juba välja otsitud, aga need mõisad olid vahepeal kätte ära lagunenud. Siis levisidki kuulujutud, et „kuskil Läti piiri ääres on veel mõned vanad majad püsti“. Viimase viie-kuue aastaga on kadunud veel püsti seisnud laastu- või rookatusega palkmaju, neid enam naljalt ei leia. Seepärast teadsime „Põrgu Jaani“ tehes kohe, et me ei hakka raiskama aega nende otsimisele, vaid ehitame ise. Mulle meenub ka üks Võru katlamaja, kus kunagi töötas kümme inimest ja nüüd on üks järel, aga kõik oli täpselt jäänud nii nagu vanasti. Võtteplatse otsides on tihti tunne, et peaks pildi tegema, sest varsti tulevad koppadega mehed ja varsti polegi enam midagi. „Eia“ jaoks otsisime vana maja, kus oleks eri ajastute kihistused näha vanemast ajast, Nõukogude ajast ja viimastest kümnenditest. Sellest tekib mingi omapärane uus esteetika, mida praegu veel keegi ei väärtusta.

 

Mis on sinu jaoks „eesti film“? Kas mõni eesti film on sinu meelest liiga „eesti film“, kui kasutada seda stereotüüpi, et eesti filmis on pime, sajab ja keegi huilgab kõrkjate vahel?

Pigem peaksime rääkima siis „Euroopa filmist“, sest see „eesti film“ ei olegi omaette nähtus, vaid mingi osa Põhjamaade ja Euroopa filmindusest. Äkki see näitab ka seda, et meie vaataja ei ole Euroopa filmidega nii palju kursis ja arvab, et eesti film eristub neist? Meie häda on see, et vaataja võrdleb meie filme hoopis „Troonide mänguga“, aga see on nii kaugelt võetud näide. Euroopa kontekstis ei paista sünged filmid väga erandlikud, kuigi samas – rõõmsamaid filme võiks ju rohkem olla. See oli ka üks põhjus, miks mulle tundus hea mõte teha „Eia jõulud Tondikakul“.

 

Kas sul on soov teha järgmisena film mingist kindlast ajastust või žanrist?

Võiksime eesti vesterni teha. Mulle tundub, et ajastufilm on tinglik mõiste, see on lavastaja peas. Ei ole võimalik taasluua ajastut, see on ju kõigest trikk. BFMi ajal tegime ühe lühikese vesterni, siis tundus see mulle sümpaatselt veider. Eriti tore, kui tegu oleks lõbusa vesterniga!

 

Kui sageli tundub sulle valmis filmi üle vaadates, et oleksid võinud teistmoodi teha?

Alguses on hoopis teistmoodi vaadata kui näiteks viis aastat hiljem. Alguses mäletad kõiki lugusid – näiteks, kuidas ei saanud stseenis vihmasadu tööle või muud säärast. Hiljem oled sellest vaba ja näed hoopis teisiti, lihtsalt filmina. Aga kui keegi küsib, kuidas film meeldis, siis mõtlen hoopis muule ega oska midagi kosta.

 

Kui filmi välja tuleb, langeb põhi­tähelepanu alati peaosalistele ja lavastajale. Kes on töö hulka arvesse võttes need, kes alati kõige ebaproportsionaalsemalt tähelepanu saavad?

See on huvitav teema. Kui teeks dokki filmi tegemisest, nii et iga osaline räägib sellest protsessist, läheksid vaatenurgad lahku isegi ühe päeva või võttepäeva lõikes. Igaüks keskendub oma reale, teiste läbielamistele ei jõuta tavaliselt mõelda. Mulle tundub üks selline alahinnatud tegelane võtteplatsi administraator. Tal on nii suur vastutus, et mina ei julgeks seda ei võtaks. Näiteks Triin Ruumeti filmis on stseen, kus auto on sõitnud vastu puud. Panime auto paika ja hakkasime kõrval viinapudelitele silte kleepima. Varsti helistas produtsent, et politsei on talle teatanud, kuidas viinapudelitega mehed on vastu puud sõitnud. Kiirabi ja tuletõrje tulid kohale ja siis oli seletamist!

Teine selline tegelane on tegevprodutsent, kelle juurde kõik probleemid lõpuks lahendamiseks välja jõuavad. Nemad on kaks sellist tegelast, kes alustavad projektiga juba väga vara ja käivad isegi võtteplatse otsimas.

Kas „Põrgu Jaani“ tegemise käigus juhtus samasuguseid ootamatusi?

Üks lugu on stseeniga, kus Volkonski riputab surnud kure puu otsa. See oli täielik juhus, keegi oli lihtsalt maanteel kurele otsa sõitnud, stsenaariumis oli see vist must ronk. Sõitsime võttepaika ja ma näitasin Kaurile: „Näe, kurg!“ Meil polnud parajasti ronka võtta ja panimegi siis kure. Pärast matsime veel ilusti maha, sinnasamasse hauda, kuhu Põrgu Jaan filmis kukkus. Kõik oli viisakas ja tee sai puhtaks.

EV100 programmiga seoses tuleb filme nüüd tavapärasest rohkem. Kas inerts kannab edasi või on ka juba pisut muret, mis edasi hakkab saama?

Mul poleks midagi ka selle vastu, kui filme tehtaks vähem. Näiteks kaks tükki aastas, kui nad on paremad. Ma muidugi ei tea, kuidas seda oleks võimalik saavutada, kui me kõik oleme oma ideedega konkurendid. Veider oleks ju teha filme, teadmata, kas keegi neid ka vaatab. Mulle meeldib, kui filmi ikka vaadatakse. Kui kõik põhineb riigi rahastusel, siis ei ole ju vahet, sest see pole seotud vaatajate hulgaga, vaid üksnes valmimise faktiga. Selles mõttes on väga tore, et on ka näiteid filmidest, millel on palju vaatajaid. Kui „Klassikokkutulekud“ välja jätame, siis on ju komöödiaid tehtud väga vähe.

 

Mis on järgmiseks plaanis pärast jõulufilmi?

Kevadel tuleb Janno Jürgensi mängufilm „Rain“, mille võtted lõppesid augusti alguses. Siis ongi väike paus, loodetavasti see on väike puhkus, mitte märk EV100 programmi lõppemisest.

 

1 „November“, Rainer Sarnet, 2017; „Päevad, mis ajasid segadusse“, Triin Ruumet, 2016.

2 „Eia jõulud Tondikakul“, Anu Aun, 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht