Filmikriitikute välimääraja

Filmikriitika klassifitseerimine on järjest keerukam, sest filmikriitikaga tegelemiseks tekib klassikaliste kanalite kõrvale palju muid väljundeid ja viise.

STEN KAUBER

Viimane kümnend on koos meediatarbimise ja -tootmise digiteerimise ja platvormide lisandumisega toonud kaasa nihkeid ka kultuurikriitikas. Kriitikute varasemat autoriteeti on nõrgestanud meedia ärimudelid ja kultuuriveergude mahtude vähenemine, aga ka osaluskultuuri tekkimine – blogijad, kriitika ühismeedias – ning seeläbi kultuurikriitika süsteemi uute toimijate tulek. Kultuuri- ja meediasotsioloogid Marc Verboord ja Susanne Janssen on tõdenud, et institutsionaalsetest ekspertidest kaugenev kultuurikriitika tarbimine ei mõjuta ainult ekspertide autoriteeti, vaid kujundab ümber ka kultuuriartefaktide väärtuse ja legitiimsuse hindamise süsteemi.1 Teisisõnu, Verboord ja Janssen osutavad, et igasuguste veebipõhiste osaluskultuurinähtuste – IMDB kommentaaridest videoarvustusteni, blogitekstidest säutsudeni – taustal käib pikka aega hierarhilisena püsinud hindamissüsteemi kõigutamine.

Mida aga tähendab see filmikriitikale, milliseid uusi filmikriitikuid on tehnoloogilised ja ühiskondlikud muudatused filmihuvilisteni toonud ning kuidas filmikriitikuna sellises meedia­ruumis orienteeruda? Küsimustele vastamiseks tuleb alustuseks lahti harutada filmikriitika mitmekesised funktsioonid meedias. Olukorras, mida iseloomustab globaalne ülepakkumine, koondumine maitsekogukondade ümber ja vahetum, tihtilugu individualiseeritud kultuurikriitika tarbimine ja ka loomine.

Verboord ja Janssen sõnastavad Pierre Bourdieu jälgedes käies üsnagi käepärase mõiste. Nad raamistavad kriitikud ja arvustajad koos nt kirjastajate, filmistuudiote ja galeriiomanikega kultuurivahendajateks ja -vahtideks, osutades sellega kriitikutele kui maitsekujundajatele kultuuri loomise ja tarbimise vahel.2 Sedasi toovad nad esile kriitiku rolli ja tähenduse nii kultuurimajanduse väärtusahelas kui kultuurisfääris toimuva sümboolse väärtuse tootmisprotsessis. Nagu juba mainitud, lisandub nendele veel meediamajanduse mõjusfäär, mille hoovustes tegutseb kriitik.

Mõiste ilmestab filmikriitiku mitmekülgset rolli hästi.3 Filmikriitikud kui kultuurivahendajad ja -vahid osalevad filmide hindamis- ja väärtusloomes, filmide selekteerimises, esiletõstmises, kõrvalejätmises ja legitimeerimises. Nende tegevus tekitab kultuurilist kontsentratsiooni ja loob kaanoneid. Peale auditooriumi tarbimisharjumuste kujundamise osalevad kriitikud ka filmide majandusedu suunamises, toote loomises ja turunduses ning auditooriumide hõivamises. Samuti on nende töö seotud protsessidega, mis mõjutavad filmitegijate/-sündmuste staatust ja reputatsiooni ning tekitavad kultuuridevahelist dialoogi. Need sotsiaalselt, kultuuriliselt, sümboolselt ja filmitööstuslikult laia haardega funktsioonid iseloomustavad hästi seda, kuidas kriitiku roll ei seisne üksnes filmi kirjeldamises, tõlgendamises ja hindamises. Kuna kriitikud on osa nimetatud laiahaardelistest funktsioonidest ja protsessidest, on nad neist ka teadlikult või teadvustamata mõjutatud.

Kui minna konkreetsemaks, siis kunstifilosoof Noël Carrolli sõnul koosneb kultuurikriitika hindamisest ning vähemalt kirjeldusest, kontekstualiseerimisest, klassifitseerimisest, selgitamisest, tõlgendamisest või analüüsist.4 Need tegevused iseloomustavad ühtlasi ka kunstinähtuse ja -tarbija vahelise vahendusprotsessi eri tahke ning tähendusloome viise. Teisisõnu seda, kuidas nii kriitik filmist kui ka lugeja tekstist (ja teksti kaudu filmist) tähendust ammutab ja loob.

Igaühele oma kriitik. Kui Alvy Singerile (Woody Allen) hakkab kinosabas Marshall McLuhanit tsiteerima juhuslik võõras, tõmbab Alvy nurga tagant välja päris McLuhani (paremal), kes professori väited ümber lükkab. Kaader filmist „Annie Hall“ (Woody Allen, 1977).

Kultuurikriitika tahkudest rõhutaksin siinkohal klassifitseerimise ja hindamise mõju žanrite, stiilide, meetodite ja konkreetsete filmide legitimeerimisel ja väärtuse määramisel. Filmidele (ja ka näiteks filmifestivalidele) pelgalt ei riputata külge filmi (või sündmust) vaatajale tõhusamalt vahendavaid kategooriaid, vaid kujundatakse diskursiivselt kategooriad ise ümber. Sellega omakorda mõjutatakse kategooriate (nt žanrite) definitsioone, hierarhiaid ning neile omistatud väärtusi ja kvaliteete. Efekti mitmesuunalisus – mõju tarbijatele, loojatele ja filmikultuurile – on omaette küsimus, ent sellega pakutakse kindlasti vahendeid nii filmidest rääkimiseks kui tarbimisotsuste tegemiseks. See jällegi näitlikustab filmikriitiku positsiooni filmikultuuris ja -tööstuses. Sel puhul on mõistetav, miks praktikud osalevad diskursuse kujundamises, kui kriitik oma argumendi toetamiseks vaatab sihiteadlikult või kogemata mööda tegevusvaldkonna kategooriate tähendusest.

Traditsiooniliselt jaotatakse kriitikute töö tulemus laias laastus kaheks – arvustused ja kriitika (reviews ja criticism). Kriitikute ja nende harrastatud verbaalse diskursuse žanri institutsionaalsetest kontekstidest – olgu selleks nt institutsionaliseeritud meedia või akadeemiline väljaanne – tulenev kaksikjaotus on küll ajale jalgu jäänud ja igatpidi kitsas, kuid peegeldab palju diskuteeritud pingeid filmikriitikas. Kui arvustused on selles kaksikjaotuses rohkem tarbijale orienteeritud, suunavad ja arvamuskesksed, siis kriitikat peetakse refleksiivsemaks ja analüütilisemaks.5 Nii tihtilugu üldistavalt märgitaksegi, et enamasti kirjutavad kultuurisündmustele vahetumalt reageerivaid arvustusi üldteadmistega spetsialistid, aga kriitikat kirjutavad valdkonnale orienteeritud eksperdid.6 Paraku ei väljenda need määratlused kriitikamaastiku mitmekesisust, vaid taasloovad ammu murenema hakanud hierarhiad ja võimusuhteid.

Traditsiooniline dihhotoomia on omakorda tihedas ühenduses kitsa kriitikutüpoloogiaga, mida iseloomustab näiteks filmiteoreetikult ja -ajaloolaselt David Bordwellilt pärit filmikriitika institutsioonikeskne väljaannete jaotus ajakirjanduslikeks, esseistlikeks ja akadeemilisteks. Meedia ja kultuuriajakirjanduse uurijad Nete Nørgaard Kristensen ja Unni From näitavad veenvalt, kuidas sellised ülalt alla käsitlused jätavad välja institutsionaliseerimata, pool- või ebaprofessionaalsed, amatöörlikud kultuurikriitikud.7 Toimijad, kellest tänapäeva kriitikasfääris ei saa kuidagi mööda vaadata. Sama kitsalt mõjub tänapäeval ka kriitikute jaotus elitaarseteks, rahvalikeks ja heatahtlikeks üldasjatundjateks või elitaarseteks, autorikeskseteks ja meelelahutuslikeks.8

Avarama tüpoloogia on välja pakkunud filmikriitikat digitaalses meediaruumis uurinud Andrew McWhirter. Ta eristab kuut filmikriitika koolkonda: akadeemiline, kõrgetasemeline (sophisticated), filmitööstuslik (trade), populistlik, harrastajalik ja tarbijalik.9 Kuigi McWhirteri kriitikutüübid asetsevad metodoloogiliselt ja analüütiliselt hapral pinnal ning taastoodavad hierarhia loogikat, osutavad nad kriitika eri funktsioonidele ja auditooriumidele varasematest liigitustest kõnekamalt. Olgu selleks auditooriumi maitsete, filmi sihtgruppide, žanriväärtuste ning filmide kassaedu analüüsimine-ennustamine-vahendamine (filmitööstuslik), harrastusliku filmiarmastuse avalik väljendamine (harrastajalik), kogemuspõhiste ja nt punktisüsteemides tarbijahinnangute andmine (tarbijalik) või kergesti tarbitavate ja meelelahutuslike arvustuste avaldamine kõrge staatusega väljaannetes (populistlik).

McWhirteri mudelist süsteemsem on Nørgaard Kristenseni ja Fromi tüpoloogia. Nende heterogeense kultuurikriitiku autoriteeti ja asjatundlikkust iseloomustavas liigituses on kultuurikriitikud jagatud nelja rühma, mis on omavahel ka seotud.

1. institutsionaalsest kultuurilisest kapitalist, akadeemilist vms autoriteeti ammutav intellektuaalne kultuurikriitik;

2. institutsionaliseeritud meedia ja selle loogikaga seotud autoriteetne professionaalne kultuuriajakirjanik;

3. meedias loodud maitsekohtunik, kelle autoriteet tuleneb praktilisest kogemusest kultuuritootmises, tihedatest esinemisest meedias ning isiklikust karismast;

4. subjektiivseid arvamusi pakkuv kogemuspõhise kultuurimaitse ja mitteasjatundja autoriteediga amatöör-ekspert.10

Kuigi liigitust võib võtta paindlikult, nähes üht kriitikut kandmas mitut mütsi või ammutamas autoriteeti mitmest allikast, annab tüpiseerimine aluse kriitikasfääri dünaamika olemuse avamiseks nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasandil.

Kui naaseme sellise liigitusega tänapäeva filmikriitika juurde, võime näiteks süüvida sellistesse küsimustesse: miks on tihtilugu ühismeedias kriitikat loova amatööreksperdi tähendus ja staatus tõusuteel ja institutsionaalse meediaga seotud kriitiku oma languses?; milliseid meetmeid peaks kriitik kasutama oma autoriteedi ja vaatajas-/lugejaskonna loomiseks killustunud ja personaliseeritud meedias?; mis tüüpi kriitikuid on vajaka eesti filmikultuuris (ja filmitööstuses)?; milliseid filmikriitika vorme peaks eesti filmiauditooriumile pakkuma meediatarbimise harjumuste kontekstis (kas nt visuaalsemaid või ristmeediapõhiseid?); kuidas ja milliste meetmetega toetada vähem tähelepanu saanud kultuuritarbijate segmentide kõnetamist (nt noored) kui kõrvutatakse kriitikute tüüpe, eri segmentide tarbimisharjumusi jne.

Märkimisväärne kultuurikriitika tootmine ja tarbimine leiab aset väljas­pool institutsionaliseeritud ajakirjandust. Seal domineerivad ühismeedia­loogika, platvormide võimalused ja tehnilised omadused ning tähelepanumajanduse tingimused. Seega kontekst, kus asjatundlikkus ja institutsioonialane autoriteet on vaid üks tähelepanu ja usaldusväärsuse võitmise vahenditest. Seepärast on vaja edasi mõtestada seda, kuidas üks sfäär teist mõjutab. Seda nii praeguse olukorra mõistmiseks kui tuleviku visandamiseks. Internetieelsete kriitikadiskursuste tagaigatsemise ja osaluskultuuri laitmise asemel peaksime (institutsionaliseeritud) kriitikutena mõtlema, kuidas köita see lai ja järjest kasvav filmitarbijaskond, kelle meediatarbimise harjumusi iseloomustavad meemid, lühivideod, funktsionaalselt ja tihedalt struktureeritud (ja visualiseeritud) uudislood ning muu ühismeediasisu. Vaid nii saame kasvatada oma mõju kultuuriartefaktide hindamissüsteemi ümberkujundamisel ja kriitiku rolli mitmekesisena hoidmisel.

1 S. Janssen, M. Verboord, Cultural Mediators and Gatekeepers. In: James D. Wright (Ed.), International Encyclopedia of the Social & Behavioral Sciences, 2nd edition, Vol 5. Oxford, Elsevier, 2015.

2 Samas.

3 Samas.

4 N. Carroll, On criticism. Routledge, London 2009. From, U. (2019). Criticism and Reviews. The International Encyclopedia of Journalism Studies. Toim. T. P. Vos, F. Hanusch.

5 U. From, Criticism and Reviews. The International Encyclopedia of Journalism Studies, 2019. Toim. T. P. Vos, F. Hanusch.

6 Samas.

7 N. Nørgaard Kristensen, U. From, From ivory tower to cross-media personas. The heterogeneous cultural critic in the media. In Journalism Practice, 2015. Vol. 9, No. 6.

8 Vt S. Debenedetti, The Role of Media Critics in the Cultural Industries. – International Journal of Arts Management 2006, 8(3):30–42.

9 A. McWhirter, Film Criticism in the Twenty-First Century. – Journalism Practice 2015, 9:6, 890–906.

10 N. Nørgaard Kristensen, U. From, From ivory tower to cross-media personas. The heterogeneous cultural critic in the media. In Journalism Practice, 2015, Vol. 9, No. 6.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht