Filmimaailm

Aare Ermel

?Mand?uuria kandidaat? nr 2  

Denzel Washington (major Ben Marco) poliitilises põne­vikus ?Mand?uuria kandidaat?.

Jälitusluuludest ajendatud paranoiat on käsitletud kümnetes vähem või rohkem tuntud ekraaniteostes (?Räpane Harry?, ?Kõnelus?, ?Lendas üle käopesa? jt). Kui kõik need filmid on valminud pärast president Kennedyle sooritatud atentaati, siis re?issöör John Frankenheimeri ?Mand?uuria kandidaati? (1962) jõudis John Fitzgerald Kennedy veel enne surma näha (väidetavasti oli see koguni üks tema meelisfilme).

42 aasta taguses klassikafilmis naasis seersant Raymond Shaw (Laurence Harvey) Koreast sõjasangarina ja talle anti vapruse orden. Raymondi otsene ülemus major Bennett Marco (Frank Sinatra) ei oska kuidagi arvata, mille eest mees säärase kõrge tunnustuse ära teenis. Marco ja mitmed tema relvavennad hakkavad ootamatult nägema hirmuunenägusid. Mida aeg edasi, seda enam süveneb Marcos veendumus, et nii temale, Raymondile kui kogu nende ülejäänud rühmale tehti Koreas pärast vangilangemist kapitaalne ajuloputus. Raymondist koolitas hiinlasest hüpnotisöör külmaverelise tapja, tema kaaslastele aga sisendati, nagu oleks tegemist hulljulge kangelasega. Niipea kui temaga võetakse ühendust ja ta kuuleb vastavat salasõna, muutub Raymond robotiks, kes on valmis hetkegi kõhklemata tapma kelle tahes.

Põnevuslugu vürtsitab asjaolu, et tapmiskorralduse annab talle ei keegi muu kui tema enda lihane ema, kes on abielus profa?istlike vaadetega senaatoriga.

Nagu teada, ei pruugi vana hea kultusfilmi uusversioon ennast alati õigustada. Valdav osa tänasest kinopublikust pole arvatavasti Frankenheimeri meistriteosest midagi kuulnud. Näib, nagu oleks re?issöör Jonathan Demme uut  ?Mand?uuria kandidaati? lavastades lähtunud valemist ?Michael Moore kohtub Hollywoodiga?. Sealjuures pole Denzel Washingtoni, Live Shreiberi ja Meryl Streepi näitlejatöödele midagi ette heita. Kunagine ?punane oht? on jäänud ajalukku. Ka poliitilised võimumängud pole enam need mis varem. Ning ajuloputuse teel robotlike tapamasinate koolitamist ei vaevutud üldse usutavalt põhjendama.

 

 

Lähiminevikus lahkunuid

 

Russ Meyer (kodanikunimega Russell Albion M, 21. III 1922 ? 18. IX 2004), kunagi ?seksifilmide Eisensteiniks? tituleeritud sõltumatu ameerika kõmure?issöör, kes mõistis seksuaalset revolutsiooni omamoodi. Teda peetakse õigustatult 1960. aastate algul võidukäiku alustanud nudie cutie- ja sexploitation-filmide teerajajaks. Oma camp-filmidesse naisnäitlejaid vaid nende rinnapartii suuruse järgi valinud Meyeri imeodavalt vändatud kinopildid pakkusid seksi ja vägivalda justkui kõverpeeglis. Tema hilisloomingu pärliks peetakse seksfilmide paroodiate paroodiat ?Nukkude orus? (1970), mille mitu prominentset arvustajat on paigutanud koguni aastail 1968 ? 1978 valminud filmitoodangu esikümnesse, kuid teost on nimetatud ka keskklassile adresseeritud rämpsfilmiks. Ometi erinevad kolme lopsakate kehavormidega näitsiku (naistebänd Carrie Nations) Hollywoodi-seiklused lugematuist sellelaadsetest stooridest. ?Nukkude oru? stsenaristiks oli tulevane hinnatud filmikriitik Roger Ebert. Teisi olulisemaid filme: ?Amoraalne härra Teas? (1959), ?Lorna? (1964), ?Faster, Pussycat! Kill! Kill!? (1966).