Filmimaailm

Aare Ermel

Härra Hulot ’ pärand jõudis animafilmi Jacques Tati (1908–1982) oli vene päritolu ekstsentriline prantsuse tippkoomik, absurdihuumorit viljelnud filmitegija, kes kuulus justkui varasemasse aega. Aega, mil armastati tsirkust ja osati heasüdamlikult naerda inimeste veidruste üle. Tati esimene „kauamängiv” oli „Pidupäev” (1947), lustakas-melanhoolne jant entusiastlikust külapostiljonist François’st, kes mõtleb Bastille’ vallutamise  aastapäeval linnakeses korraldatud pidustuste käigus välja mitmeid teravmeelseid vallatusi. Veelgi paremini võeti vastu situatsioonikomöödia „Härra Hulot’ suvepuhkus” (1953), kus tegutseb kentsakas ja alati optimistlik härra Hulot, keda mängib Tati ise. Härra Hulot jõudis oma otsatus uudishimus kõikjale ka üha masinlikumaks ja isikupäratumaks muutuva tänapäeva maailma meeletust parodeerivas satiirilises menukomöödias  „Minu onu” (1958). Masinlikud tööprotsessid on tublisti pärssinud inimeste omavahelisi suhteid. Alatasa piipu tõmbav napisõnaline ja igas olukorras optimistlikuks jääv liigagar boheemlasest sehkendaja härra Hulot ja tema isevärki ellusuhtumine pakub meeldiva alternatiivi. „Minu onu” pälvis Cannes’is žürii eriauhinna ning lisaks veel parima võõrkeelse filmi Oscari. Oma eelviimases filmis „Lõbutsemisaeg” („Play Time”, 1967) püüdis Tati luua  ülimalt satiirilist visiooni klaasist ja terasest 1960. aastate maailmast, oma kujutelma tuleviku Pariisist. Alles aastaid hiljem hakati Tati võrratut komöödiat vääriliselt hindama. Nagu varemgi oli hakkama saadud üllatavalt minimaalse sõnakasutusega, kuna miimika ja pantomiim räägivad iseenda eest.   

Jacques Tati lõpetamata jäänud 66-leheküljeline käsikiri (mis on pigem lühikonspekt kavandatud stseenidest kui tegelik stsenaarium) kandis nime „Film Tati No. 4”. Jacques Tati oli selle kirja pannud pärast komöödiat  „Minu onu” saatnud edu. Tegemist on nukravõitu südamliku looga tagasihoidlike võimetega mustkunstnikust, kes tuuritab mööda Ida-Euroopa allakäinud muusikasaale ning võtab oma hoole alla vaesunud noore naise. Aastakümneid ootas tippkoomiku filmitegijast tütar Sophie Taticheff (1946–2001), millal avaneb võimalus teostamata jäänud materjal töösse anda. Juhtumisi sattus ta nägema Sylvain Chomet’ esimese täispika joonisfilmi  „Belleville’i kolmikud” kavandeid ja eskiise (isikupärane film esilinastus Cannes’is 2003. aastal) ning sellal tekkiski idee pakkuda käsikirja umbkaudu tollal Prantsusmaalt Kanadasse läinud animafilmide režissöörile. Varsti Sophie Taticheff suri. Pärast „Kolmikuid” proovis Chomet leida võõrsil sponsoreid mitmele oma projektile, elas vahepeal Montrealis, Pariisis ja Prahas ning kolis viimaks Edinburghi. Viimaks tal vedas, projektist huvitus kinokontsern Pathé ning töö 90minutise animafilmiga „Illusionist” võis alata. Ehkki püüti võimalikult palju juhinduda Jacques Tati originaalideest, käib peamine tegevus 1950. aastate Šotimaal. Elunäinud illusionisti lojaalne abiline tibupoeg on asendatud animatsioonile tunduvalt käepärasema loomtegelasega – inimsõbraliku küülikuga. Esilinastus oli 16. veebruaril „Berlinale’l”. Tänaseks on joonisfilmi demonstreeritud Edinburghi,  Karlovy Vary, Melbourne’i ja Toronto festivalil. Suvekuudel jõudis see Prantsusmaa, Madalmaade ja Suurbritannia kinodesse. New Yorgis ja Los Angeleses esilinastub „Illusionist” 25. detsembril. Filmile on ette heidetud eeskätt seda, et Sylvain Chomet ei suutnud teha uut „Belleville’i kolmikutega” sarnast meistriteost.       

„Illusionist” on küll korralik perefilm, aga ei enamat. Jacques Tati (kelle nime kasutati joonisfilmi reklaamimisel) kunagi nii heana mõjunud absurdihuumorit siit ei leia, mis oligi ilmselt taotluslik.         

Lähiminevikus lahkunuid

Arthur Penn (täisnimega Arthur Hiller Penn, 27. IX 1922 – 28. IX 2010), vene-juudi päritolu USA filmilavastaja ja TV-režissöör, viimane Hollywoodi filmiklassik. Esimesed teletööd tegi ta 1953. ja esimese täispika kinofilmi 1958. aastal. Samal kümnendil oli Penn aktiivne ka teatrilavastajana. Arthur Penni tippteoseks kujunes ballaadilik gangsterieepos „Bonnie ja Clyde” (1967, peaosades Warren Beatty ja  Faye Dunaway). Muud olulisemad tööd: „Imetegija” (1962, William Gibsoni näidendi järgi), „Tagaajamine” (1966, Robert Redfordi, Jane Fonda ja Marlon Brandoga), tragikomöödia „Alice’i restoran” (1969), indiaanieepos „Väike suur mees” (1970, nimiosas Dustin Hoffman), krimipõnevik „Öised käigud” (1975, peaosas Gene Hackman), antivestern „Missouri” (1976, Jack Nicholsoni ja Brandoga). Stephen J(oseph) Cannell (5. II 1941 – 30. IX  2010), ligi 40 teleprogrammi looja, stsenarist ja produtsent. Produktiivse teleprominendi esimesed krimisarjad olid „Toma” (1973-74), „Rockfordi toimikud” (1974–79) ja „Baretta” (1975–78). Tema poolt ellu kutsutud noortesarjas „21 Jump Street” (1987–91) debüteeris näitlejana praegune ekraanikuulsus Johnny Depp. Cannelli loodud arvukatest ajaviitelistest põnevusseriaalidest on kõige paremini ajahambale vastu pidanud „A-rühm” („The  A-Team”, 1982–87), mida vändati ühtekokku 97 jagu. Lisaks teletööle on Stephen J. Cannell 14 kriminaalromaani autor.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht