Filmimaailm

Aare Ermel

Pavel Lungini „Dirigent” 1949. aastal sündinud Pavel Lungin on põneva taustaga mees. Ta on kirjaniku perest ning õppis pärast keskkooli matemaatikat ja lingvistikat. Selle kõrvalt käis ta stsenaristikursustel. Tema isa Semjon Lungin on Elem Klimovi kunagise kõmufilmi „Agoonia” stsenarist. Ka poeg alustas filmikarjääri stsenaariume kirjutades. Režissöörina tegi ta debüüdi alles draamaga „Taksobluus” (1990). Filmi tunnustati Cannes’i festivalil parima režissööri auhinnaga. Küpse loojana kineastiks hakanud Lungin on algusest peale osanud teha filme, mida esitletakse esinduslikel festivalidel, aga nautinud paralleelselt ka Venemaa publiku tähelepanu. Tuntuimad on usutavasti draama „Lunapark” (1992), tragikomöödia „Pulmad” (2002), komöödia „Vaesed sugulased” (2005), eluloofilm „Oligarh” „meie aja kangelasest” (2002), väikesel Valge mere saarel vändatud „eluloofilm” „Saar” (2006) ja ajaloofilm „Keiser” („Tsar”, 2009). Pavel Lungin on palju elanud Prantsusmaal, kuid filme seni teinud Venemaal. Ta on eeskätt Kesk-Euroopas hinnatud ja tunnustatud filmimeister. 29. märtsil esilinastus Pavel Lungini muusikaline draama „Dirigent”, mis põhineb tänapäeva kirikumuusika looja metropoliit Illarioni (Moskva patriarhaadi kirikusiseste sidemete osakonna juhi) oratooriumil „Matteuse passioon”. Abikäe ulatasid Tšaikovski-nimeline Suur Sümfooniaorkester Vladimir Fedossejevi juhatusel ja Riikliku Tretjakovi Galerii koor. Mainekas dirigent Vjatšeslav Petrov (Vladas Bagdonas) läheb koos oma orkestriga Jeruusalemma. Enne oratooriumi kaua oodatud ettekannet saab mees telegrammi: tema Iisraelis elanud kunstnikust poeg on läinud vabasurma. Ootamatu teade paneb maestro mõtlema, mida ta on teinud oma elus valesti. Ka orkestri muusikud maadlevad oma isiklike probleemidega. Näiteks on hüsteerikust tenoril Jevgenil (Sergei Koltakov) õigustatud kartus, et dirigent asendab ta Jeruusalemma kontserdiks mõne iisraellasest lauljaga. Koorisolistidest abielupaar Sergei (Karen Badalov) ja Alla (Inga Oboldina) elavad parajasti üle seni suurimat suhtekriisi. Kõigele lisaks tegutsevad gastroleerivad terroristid Jeruusalemma turul just kontserdipäeval, ent õnneks jätkub jumalal kannatlikkust ja huumorimeelt.

Béla Tarr avab filmikooli

Madjarite prominentseim eepik Béla Tarr (sünd 1955) on üks omanäolisemaid ungari kineaste, kes on loonud kümmekond pikka filmi. Pärast televisiooni tellimusel lavastatud novaatorlikku „Macbethi” (1982) on ikka ja jälle põhjust temast rääkida. Mehe hea renomee põhineb suurfilmidel „Häving” (1988), „Saatanatango” (1994) ja „Werckmeisteri harmooniad” (2000). Ning loomulikult ei sobi unustada Tarri luigelauluna reklaamitud „dokumentalset” draamat „Torino hobune” (2011). Mitmed aastad filmirežiid tudeerinud Béla Tarri loomingule on iseloomulikud ülimalt aeglased võtted, hoolikalt läbi komponeeritud mustvalged kaadrid, napid dialoogid ja sugestiivne muusika. Viiendast filmilavastusest „Häving” on olnud tema kaasstsenaristiks romaanikirjanik László Krasznahorkai.

Tarril on juba aastaid hea rahvusvaheline maine. Ilmselt on omajagu tõde väites, et madjarile au ja kuulsust toonud linalood on pigem siiski kolme-nelja loovinimese ühisprojektid (mängivad ju neis lisaks režissöörile võtmerolli monteerijast elukaaslane Ágnes Hranitzky, kirjanik Krasznahorkai ja helilooja Mihály Vig). Tema filmidest on leitud ühisjooni Michelangelo Antonioni, Theo Angelopoulose, Andrei Tarkovski ja Aleksandr Sokurovi töödega. 2000. aastal Ühendriikides üllitatud Tarri DVD-l nimetab ungarlast oma suureks eeskujuks temast kolm aastat vanem režissöör Gus Van Sant. Béla Tarri on auhinnatud Cannes’is ja Berliinis, Locarnos, Thessaloníkis ja Jeruusalemmas, Bergamos ja Mannheimis. Mitte just paljusid kinofilme ei saa nimetada suureks kunstiks. Béla Tarril on neid kunstiteoseid päris mitu. Eeskätt muidugi tema „Werckmeisteri harmooniad”, aga miks ka mitte sellele eelnenud ja samuti totaalselt tähelepanu nõudev monumentaalne (seitsmetunnine!) „Saatanatango”.

Sestap on kõigele eelnevale viidates kahju, et Béla Tarr on kindlalt otsustanud aktiivsest filmielust tagasi tõmbuda ning avada Horvaatias Spliti linnas oma filmikooli. Alles jaanuaris tuli teade kreeklasest suurfilmide meistri Theo Angelopoulose traagilisest surmast. Filmikeelt on jõuliselt uuendanud ka Tarri kuulus kaasmaalane Miklós Jancsó, üks möödunud sajandi silmapaistvamaid folkloorse süžeega ajalooaineliste autorifilmide loojaid. Oma viimase filmi lavastas ta küll eelmisel aastatuhandel ning mullu septembris täitus tal juba 90. eluaasta.

Lähiminevikus lahkunuid

Günther Kaufmann (16. II 1942 – 4. IV), saksa filminäitleja, kes sai tuntuks tänu rollidele Rainer Werner Fassbinderi filmides. Ilma draamahariduseta mehe ema oli sakslanna ja isa pärast ilmasõda Saksamaal aega teeninud afroameeriklasest sõdur. Esimese väikese kõrvalosa tegi ta Volker Schlöndorffi telelavastuses „Baal” (1970, aluseks Bertolt Brechti näidend). Umbes samal ajal jäi ta silma Fassbinderile, kes kasutas Kaufmanni 14 projektis. Tuntumad rollid tegi ta filmides „Katkujumalad” (1970), „Rio das Mortes”, „Whity” (mõlemad 1971), „Maria Brauni abielu”, „Kolmas põlvkond” (mõlemad 1979) ja „Querelle” (1982). 2002. aastal mõisteti Kaufmannile mõrvasüüdistusega 15aastane vanglakaristus, millest tuli ära istuda 831 päeva. Oma autobiograafia pealkirjastas ta „Valge neeger Hasenberglist” (2004).