Filmimehena taevas vaikust kuulatamas

Enn Säde, filmimees

Õieti on kuradi külm, hirmu veel ei ole, ja põnev. Miks peaks inimene siit põrisevast aparaadist vabatahtlikult tühjusse kargama, terve elu alles ees? Lennumasina küljeuks on eest ära tõstetud, mis tähendab, et jäine märtsituul litsub otse näkku ja mootorimöire on ebamaiselt tugev. Kitsasse JAK-12 kabiini mahub peale lenduri, kelleks on Ülo Keedus, ainult kaks langevarjurit. Vanaaegsed varjud on tüsedad punsud, lisaks veel kõhul suuremat sorti  abilangevari. Mingitest kiivritest pole siinmail kuuldudki, suusasaapad peavad tugeva maandumispaugu vastu võtma. All Lasnamäe lennuväljal on lumi veel maas, jäine maandumisplats ajab kõhkvele. Ja kamp Tallinnfilmi poisse ning tüdrukuid, esmahüppajaid tänasel 9. märtsil 1963 ootavad, pead õieli taevasse – tuled alla või lööd põnnama. Sundavaja tõmbab langevarju ropsuga lahti ja äkki on vaikus – see on kõige võimsam vaikus senises elus. Isegi tuule  vilinat pole stroppides kuulda, sest sa liigud ju tuulega koos. Siis kostab alt klubi treeneri Raimond Roodi megafonist tema tervitus, heliinsenerina ma ei taipa, kuidas 600 meetri kauguselt (madaluselt?) saab see üldse ülesse kosta!

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

 

Meid tuleb 1963. kevadtalvel stuudio helisaali kokku 13 huvilist, sest Gunnar Vilms on osanud loo nii põnevaks rääkida, et kuhu sa pääsed. Tema on filmimontaaži osakonna juhataja, nii et oma poiss, esimese hüppe teinud  juba 1951. aastal. Stuudios läheb lahti selgepiiriliselt isikupärane žestide mäng, teate ju küll – nimetissõrmega oimu kohale ja … Gunnar on nimelt viimase hüppega Tartus kannaluu murdnud ja viib langevarjuhüpete kursusi läbi kipsis jalaga, karkudega sinna-tänna karates, kui meil varjude pakkimine välja ei tule. „13 vaprat hullu!”: palju helimehi, insenerina mina üksi, vist ka operaator Jürka Garšnek, montaažinoorikuid, töökojast eestiaegne ohvitser  48aastane Ikla Kutt. Hiljem tuleb välja, et Suur Kutt, õieti Augustin, on kõikide aegade vanim esmahüppaja klubis. Et õiget maandumispõntsu tunnetada, võtame tollase kõnepuldi ja kargame selle pealt alla helisaali parketile, tõsi, kõnesid pidamata.

Langevarjuklass on Suur-Karja tänaval kolmandal korrusel, keerdtrepp viib üles, küllap seal anname ka eksami ja nüüd lõdiseme siin Lasnamäel. Käeulatuses on sõjaväelennuväli  ja üksnes nende eriloal saavad klubi lennukid õhku tõusta. Ükshaaval tulevad paarilised alla, kuni Suur Kutt murrab kannaluu. Vanema inimese isetarkuses maandub ta mitte täistallale, nagu Gunnar oli õpetanud, vaid karjapoisi moodi ja küllap jäine maapind jääb ka süüdi, igatahes järgneb kuu aega haiguslehte. Stuudio direktori sekretär Maigi on viimane hüppaja, kõva pabistaja, ja kui lennuk võtab gaasi maha ning hüpet ei järgne, ohkavad kõik kaastundlikult.  Ka teisel ringil ei eemaldu lennukist täppi, kolmas ring ja maandunud Maigi särab õnnest ning sädistab, et ta lihtsalt ei saanud selle kobaka varjuga uksest välja, mis ju tõsi.

Stuudios ootab pahandus: mu otsene ülemus Toivo Tomson toriseb kõvasti, kui kuuleb Suure Kuti õnnetusest. „Kuuks ajaks heliosakond ilma peenmehaanikuta!?” Tõsi, Kutt tuleb karkude klõbinal varakult tööle, neil seal klubis on valvekargud säärasteks puhkudeks,  küljele lõigatakse vastav märk kuupäeva ja nimega. Muidugi ei jää kõik „hullud” hüppajateks, aga tasapisi kujuneb kambake noormehi ja neidusid, kes asja mõnuga võtavad, seda enam, et treener Raimond Rood suisa poputab tallinnfilmlasi. Eestlasi on klubis vähe ja me pääseme enneolematult ruttu käsiavajaga hüppama, siis saame juba kaks hüpet päevas, mis on algajatele suur boonus. Meie operaator  Toomas Kirdelaht on väge täis ja tahab lennukist välja karata Konvase käsikaameraga, see on kolakas pill raske akukastiga. Video on veel valgusaastate kaugusel! Toomas on omamoodi vastuoluline poiss – kui näeb verd, siis kohe minestab, aga samas läheb pooleks aastaks Atlandile kalatraaleritest filmi tegema ja nüüd siin, „uustulnukana staadionil”, kipub õhus filmima, mis tollal polnud ju hoopiski igapäevane asi. Mõeldud-tehtud, Gunnar saab  klubi ülemalt eriloa õhus filmimiseks, kinnitades Kirdelahe olevat suurte kogemustega järgusportlane. Paar hüpet ehk on meil kirjas …

Raimond Roodil tuleb 500. hüpe ja traditsiooni järgi peab säärase juubelihüppe puhul tegema 50-sekundilise viithüppe. Maapealsed tavavõtted ja väljakargamise lennukist filmib tõesti Toomas, aitan tal Konvast rinnale siduda, aga vabalangemise filmib üks venelasest meistersportlane. Paraku tekib langevarju avanemisel  paras robakas ja kaamera lainurkobjektiiv lendab minema, muidugi igaveseks. Stuudio peainsener Alp annab Kirdelahe kohtusse riigi vara hävitamise eest, nutika poisina tarib Toomas kaamera kohtu ette ja võidab protsessi. Vaatan nüüd filmiarhiivis selle ringvaatepala üle (Nõukogude Eesti nr 23, 1963) ja nutumaik tuleb peale: tollase trendi kohaselt on Kirdelahe kogu materjal lõigatud ehk minutilisse lupstükki! Hüppame, aga edasi …  Montaažinoorik Eevi pole kunagi enne lennukiga lennanud, teeb nüüd kokku üheksa hüpet, nii et üheksa korda õhku ja ei kordagi lennukiga maandumist. Temast saab mu abikaasa. Mind rabatakse järjekordselt sõjaväe kordusõppustele (raadioluure vanemleitnant), igavlen Tondi kasarmus, kui kuulen kahtlaselt tuttavahäälset lennukit Lasnamäel tiirutamas ja nii olengi mõne aja pärast jälle hüppamas. Mundris ja kirsasaabastes, tõsi,  kirsad seon jalasäärte külge kinni, sest olen näinud kutsealuste langevarjurite lubjavilte alla keerlemas. Mingil punasel pühal teeme Russalka juures vettehüppeid merre, oleme treener Raimondiga kahekesi n-ö testhüppajaiks. See on uhke kogemus, rand rahvast tulvil. Siis vabastad õlarihmad ja istud langevarjul otsekui kiigel, puhud kummivesti õhku täis ja raskesti arvataval kõrgusel ripud nagu trapetsil, et siis vari lahti lasta ja vette kukkuda. Gunnar  on tulnud kodust remondilt lubjavalgetes tööriietes ja sokkides, plärtsatab meid üles korjanud kaatri kõrvale.

Järgmisel suvel olen täpsushüpete võistlusel – tollaste peaaegu juhitamatute varjude puhul on niisugune asi veel moes, nüüdsete moodsate varjudega on see mõiste mõtte kaotanud. Olen lennukis paljukordse Eesti purilennumeistri Hillar Lenkiga, nad peavad aastas kolm hüpet tegema. Ta klõbistab arvutilükatit ja karjub lendurile  maandumisristist üleminekul väljahüppe aja ning kargab välja. Lendur Kanatnikov vaatab muheldes mu otsa, tiirutame Lenki kohal, kuni ta maandub peaaegu angaari katusele, nii 300 meetrit õigest kohast mööda. Kadestan tänaseni oma kolleegi Henn Ellerit, kes võtab puhkuse ja saab Vilniuse treeninglaagris hüpata nii et vähe pole, ka 20-sekundilisi viithüppeid. Minu pikim vabalangemine ongi 10–15 sekundi pikkune. 

Siis tuleb järsk lõpp. Tööl öeldakse selge sõnaga, kas hüpped või heliinseneri amet. Ennäe imet – saan enne lõpetamist täpsushüpete 2. järgus Tallinna meistriks, jõuan teha kokku 40 hüpet. Gunnar Vilms, „hullude” juhendaja, teeb oma viimase, 458. hüppe siis, kui ta on 69aastane. Ja kandilised kalamehelood meie langevarjuhüpetest jäävad ootama oma aega. Kes iial on tahtnud vaikust koguda, mingu hüppama! 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht