Finantsistid, firmad, raha ja ahnus

Peeter Piiri

Uus „Wall Street” näitab, kuidas finantstüübid üksteist üleüldise kriisi tingimustes õgima hakkavad ja kuidas valitsus maksumaksja rahaga nende parasiitide sigadused lõpuks kinni peab plekkima.        Mängufilm „Wall Street: raha ei maga” („Wall Street: Money Never Sleeps”, US A 2010, 133 min), režissöör Oliver Stone, stsenaristid Allan Loeb ja Stephen Schiff, operaator Rodrigo Prieto. Osades Michael Douglas, Shia LaBeouf, Frank Langella, Carey Mulligan, Susan Sarandon, Charlie Sheen jt. Linastub Tallinna Solarises ja Tartu  Cinamonis.      Oliver Stone on üks Hollywoodi poliitiliselt aktiivsemaid režissööre. Ta on teinud läbi aegade ühe tuntuma Vietnami sõja teemalise  filmi „Rühm” (1986), kusjuures ühena vähestest selliste filmide autoritest on ta ka ise Vietnamis sõdinud. Stone on kritiseerinud Ühendriikide koloniaalpoliitikat Ladina-Ameerikas („Salvador”, 1986), urgitsenud Kennedy mõrva saladustes („J.F.K.”, 1991) ja ka Watergate’i afääri telgitagustes („Nixon”, 1995). Stone’i käekirja tunneb ka puhtalt esteetilises plaanis kohe ära. Vaadake, kuidas ta tekitab tuntava pinge teksti ning alltekstide, teadvustatud visuaalse pildi ja selle alateadvusliku, viirastusliku teisendi vahel filmis „Sündinud tapjaks” (1994), või kuidas ta paljastab nii „süütul viisil” kultuurilisi stereotüüpe, sotsiaalseid hoiakuid ja poliitilisi eelarvamusi. Oliver Stone oskab otse välja öelda, aga ta valdab ka ümber nurga ütlemise peent kunsti, mispuhul visuaalse filmikeele tundmisel on kaugelt suurem tähtsus kui lihtsal sõnaseadmisel. Ühena vähestest Ameerika filmilavastajatest Stone teab, kuidas  tuua kinoekraanile õhustikku, atmosfääri, meeleolu – see on oskus, mida tavaliselt Hollywoodis kui narratiivse dünaamika kuningriigis peetakse suhteliselt tarbetuks. Oliver Sone’i filmid on kindlasti see parem osa Ameerika filmikunstist, millest räägitakse ka siis, kui Hollywoodi ärikad on juba kauge minevik.  

Kahejalgne rott kukutab lennufirma       

Stone on teinud ka filmi, kus selle maailma ülivõim ehk raha omandab inimese näo ja hääle ning räägib inimestega päise päeva ajal ja avalikult. Jutt on filmist „Wall Street” (1987), kus näidatakse selle maailma valitsejaid, Wall Streeti valgekraesid, nende maailma ja selle piire, nende tohutut, hirmuäratavat võimu inimeste ja asjade üle ning samas võimutust või koguni abitust rahamaailma enda kirjutamata seaduste ees. Filmi keskseks tegelaseks on Gordon Gekko (roll, mille eest Michael Douglas sai täiesti õigustatult Oscari), börsispekulatsioonide  meister, rikas, ahne, enesekindel jõmm, kellel pole mitte mingeid poliitilisi seisukohti, moraalseid piiranguid ega isiklikku elu. Ta on mees, kes üdini seatud igiliikuva kapitali teenistusse ja kelle motoks on lause: „Ahnus on hea!”. Me näeme, kuidas see hästi riietatud kahejalgne rott lööb börsil alla igati toimiva suure lennufirma (kus töötab tuhandeid inimesi) aktsiad, ostab seejärel verdjooksva ettevõtte kontrollpaki, manipuleerib  ametiühingutega, tekitab inimestes lootuse firma püsimajäämisele ning müüb siis sellest lootusest tingitud hinnatõusu lainel kõik aktsiad. Põhimõtteliselt sama skeem, mille alusel sealsamas, Metsikus Läänes, kütiti piisoneid: suur loom tapeti vaid selleks, et viia kaasa sarved. Nõnda lõhustavad Wall Streeti valitsejad iga päev kümneid firmasid ja kaotavad nii sadu ja sadu töökohti. On selge, et sellel valusal teemal pole enne nii teravat filmi tehtud ja ega  vist tehta niipea ka tulevikus. Oliver Stone’i uut filmi „Wall Street: raha ei maga” (2010) ei saa vanaga päriselt võrrelda, see film lihtsalt jätkab sealt, kus vana jäi pooleli. Korratakse üle mõned põhilised poliitilised seisukohavõtud, mis olid valdavad vanas „Wall Streetis”, kuid tehakse seda nüüd rafineeritumas, küpsemas vormis. Stone toob osavalt sisse natukene lähiajalugu, põimib tegevustikku 2008. aastal Wall Streetil puhkenud  finantskriisi. Kui vana film näitas, kes on rahamaailma valitsevad spekulandid ja mis inimesed need sellised on, siis uus film näitab, kuidas needsamad tüübid üksteist üleüldise kriisi tingimustes õgima hakkavad ja kuidas valitsus maksumaksja rahaga nende parasiitide sigadused lõpuks kinni peab plekkima. Üks igati lõbus vaatamine seega maksumaksjale, kes tahab teada, mida kuradit tema rahaga ikkagi tehakse. (Meie siinpool suurt lompi muidugi  võime end lohutada mõttega, et ega ühendriikide föderaalreservi asjad meisse ei puutu, meil on kindlasti asjad hoopis teisiti.)       

Börsirott vanglast tagasi! 

Rahamaailma kuri geenius ja ahnuse prohvet Gordon Gekko (keda taas mängib karismaatiline Michael Douglas) on tagasi vanglast, kuhu teda viisid kunagised sahkerdamised, ja vaatab nüüd finantsmaailma kokkuvarisemist esialgu mürgise kõrvaltvaatajana, seejärel kahjurõõmsa ärakasutajana. Tema moraalitus ja kõledavõitu psühholoogiline pale tuleb veel teravamalt esile suhetes oma tütre (Carrie  Mulligan) ja selle noore börsimaaklerist peigmehega (Shia LaBeouf). Viimane omakorda otsib süüdlast oma mentori (Frank Langella) surmas ja seni edukalt tegutsenud investeerimisettevõtte kokkuvarisemises. 

Film loob täiesti usutava pildi vahetult enne majanduskriisi valitsenud õhustikust ja meeleoludest. Vahest kõige paremini toob seda esile stseen, kus kaks ärimeest vestlevad metsiku kiirusega kihutavas rongis majandusest. Võib hoomata viimase võimaluseni kruvitud pinget ja kogu süsteemi kohe-kohe  halvavat ülekoormust. On selgelt tunda, et asjad on läinud nii pingeliseks, et väiksemgi viga toob kohe kaasa kogu masinavärgi kokkuvarisemise. Kõige kohal hõljub aga metroos rongi ette hüpanud investeerimispankuri vari. Siin on nii dramaatikat kui ka mitut plaani. Vana mehe vari, kellest ärimehed räägivad, on ühele trumbiks, et teisega psühholoogiliselt manipuleerida. Samas sümboliseerib see saatust, mis ootab ees sellesama mehe patuoinana  hukanud süsteemi ja sümboliseerib ka aega, kui patuoinaste hukkamine enam ei aita, kui mitte miski enam ei aita ja kui ühenduskohad enam ei pea. Seda aega ja õhustikku mäletame tegelikult kõik veel väga elavalt – nii on filmivaatajal äratundmisrõõmu küllaga. Soovitan kõigile Oliver Stone’i uut filmi vaatama minna ja miks mitte ka vana üle vaadata. Sest kellele meeldis esimene „Wall Street”, sellele meeldib tõenäoliselt ka teine ja vastupidi.  Nende filmide seisukohtadega ei pea ilmtingimata nõustuma, pigem tuleks võtta neid kui küsimuseasetusi, lähtepunkte avalikuks aruteluks. Mis puutub filmi esteetilisse poolde, siis on ka siin piisavalt huvitavaid leide, et tundlikuma maitsega filmisõpra kinno meelitada. Ette rutates seda, et film päädib happy end’iga, aga see on nii absurdne ja psühholoogiliselt ebausutav, et tõenäoliselt käkerdas Stone lõpu lihtsalt selleks valmis, et Hollywoodi tsensorid  selle filmi üleüldse läbi laseksid. Nii et seda ei maksa ülearu tõsiselt võtta. Muus suhtes pakub uus „Wall Street” meeldivaid filmielamusi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht