Haiguste ravi, animeeritud

SOPHIA BAZALGETTE

Animafilm „Minnalaskmine“ (Nukufilm/Silmviburlane, Eesti 2017, 11 min), režissöör-stsenarist Ülo Pikkov, operaator Raivo Möllits, Andrea Martignoni ja Amos Capuccio muusika.

Animafilm „Manivald“ (Chintis Lundgreni animatsioonistuudio, Eesti-Horvaatia-Kanada 2017, 13 min), režissöör Chintis Lundgren, stsenaristid Chintis Lundgren ja Draško Ivezić, helilooja Terence Dunn.

PÖFFi külastajaid ootab tänavu ees tähelepanuväärne muudatus: PÖFF Shortsi egiidi alla on koondatud nii lühimängufilmid kui ka lühianimatsioon, Animated Dreamsi ja Sleepwalkersi ühendamisel on tekkinud uus hübriidfestival. Animated Dreams on sisenenud oma eksistentsi uude faasi, aga hoolimata muudatustest armastatud filmifestivali programmis on PÖFFi animalinastused endiselt esmaklassilised. Programmis „Uus eesti anima“ astub lühimängufilmidega rahvuslikku võistlusse kokku kolmteist uut animafilmi, nende hulgas ka Ülo Pikkovi pooldokumentaalne nukufilm „Minnalaskmine“ ja Chintis Lundgreni joonisfilm „Manivald“.

Ülo Pikkovi „Minnalaskmine“ (2017) on autori enda sõnul „osalt dokumentaalne improvisatsioon“. Selle teemaks on tõestisündinud lugu ja tõelised inimesed, nagu ka viimases filmis „Tühi ruum“ (2016). „Olen oma filmides põhiliselt huvitatud isikliku kogemuse vahendamisest, veel rääkimata lugude toomisest ekraanile,“ ütleb Pikkov. „Tahan kasutada võimalust luua emotsionaalselt isiklikke ja visuaalselt huvitavaid animafilme.“ Meediumis, mida kasutatakse nii tihti välmelugudeks, jäävad tihti kasutamata animatsiooni ja dokumentalistika ühendamise võimalused. Oma uues filmiga leiab Pikkov uue suuna, mis liigub eemale animatsiooni tavalistest kasutusviisidest.

„Minnalaskmine“ on inspireeritud noorest Agnesest, kes püüab pärast rasket lapsepõlve jätta minevik seljataha ja liikuda eluga edasi. Film ühendab nuku- ja mängufilmitehnikat värskel, eksperimentaalsel moel. Pikkovi loomingust leiab ka mõne eksperimentaalfilmi ning on selge, et ta on selle filmiliigi esoteerilise loomuse üle kandnud animatsiooni. „Minnalaskmine“ seab tunde loost kõrgemaks – pole selget lookaart, mõjuma hakkab hoopis filmi põimitud sümbolism.

Film on täis allegoorilisi kujundeid, mis viitavad Agnesele ja tema loole. Animeeritud episoodid on kõigepealt müstilised, aga iga esteetiline otsus osutub tähenduslikuks. „Tahtsin kujunduses kasutada palju katkisi ja pragunenud detaile, et anda edasi murdunud hinge olemust. Tahtsin ka kasutada paksude kihtidena valget värvi, et sümboliseerida Agnese soovi midagi varjata, unustada … ja kontrastset fookust, nii et kaardis oleks nii teravalt fookuses olevaid kui ka fookusest väljas elemente rõhutamaks unustamise teemat.“ Traagilised mälestused on keerulised ja neid mäletatakse tihti vaid uduste fragmentidena. Pikkovi filmis loodud ruum annab väga hästi edasi rõhuva minevikuga tegelemise tunnet.

Pikkov viitab „Minnalaskmisele“ kui animeeritud teraapiale. Ta mainib iidset jaapani traditsiooni hinamatsuri’t – pärast eluraskusi tehakse nukk, pannakse paadikesse ja saadetakse avamerele. See traditsioon on filmi koos hoidvaks struktuuriks.

„Hinamatsuri võib elust eemaldada ebameeldiva kogemuse ja lubada liikuda edasi uute, helgemate lugude juurde,“ ütleb Pikkov. „„Minnalaskmine“ annab Agnesele võimaluse vabaneda oma hirmsast minevikust. Ta saadab selle jaapani traditsiooni järgides merele. Me ei saa teada tema loo üksikasju ega saa ka temaga samastuma. Filmi vältel tehakse aga nukk ja saadetakse see ka tõepoolest merele.“

Agnes aitas ise kaasa nukkude tegemisega ja osales paljuski filmitegemise protsessis. Nii mõneski mõttes kannab seda filmi tema lugu ja tema vaim. Pikkov on Agnest nüüdseks tundnud kolm aastat ja lootnud sellele, et projektis osalemine aitab tal minevikust üle saada ja edasi liikuda.

Chintis Lundgren, Horvaatias elav eesti animaator on põhiliselt tuntud lühifilmide järgi loomadest ja neid vapustanud sündmustest. Tema tööde stiil ja lähenemisnurk viitavad sellele, et ta on sattunud animatsiooni juurde juhuslikult ega ole selle eesmärgi poole algusest peale püüelnud.

„Manivald“ räägib loo 33aastasest rebasest, kes elab turvaliselt koos emaga, kuid kelle elu võtab pöörde, kui külla ilmub nägus remondimees. „Manivaldist“ peegeldub koos vanematega elama jäänud noorte täiskasvanute ängistus. Lundgreni film on kui hoiatuslugu sellest, mis võib juhtuda, kui pesast õigel ajal ära ei lennata. Samal ajal pakub film lootusrikka sõnumi, et ehk pole kunagi liiga hilja ennast leida ja vabaks murda.

Tegelaskujud, keda kohtame nii „Manivaldis“ kui ka Lundgreni viimases filmis „Elu Herman H. Rottiga“ (2015), on pärit juba 2012. aastast. Lundgren kasutas neid näituse tarbeks joonistustena sündinud, koomiksites ja Vimeo-klippides täiskasvanuks saanud karaktereid alusena, millele ehitada oma lood. „Varasemates joonistustes tundus Manivald naiivse, kogenematuna ning paistis ema kartvat. Seetõttu valisin loo, mis keskendub tema eneseleidmisele – sellele, mida ta ise tahab teha, ja sellele, kuidas ta iseseisvaks saab ja suureks kasvab.“ Algideedest tõukudes pani Lundgren kokku käsikirja, mida kirjutati mitu korda ümber nii kaasstsenaristi Draško Ivezići kui ka juhendajate Priit ja Olga Pärnaga. Pärast pikka läbimõeldud protsessi animeeriti lugu märksa lühema ajavahemiku vältel.

Olukorrad, milles Lundgreni tegelased end leiavad, on inimlikud, hoolimata sellest, et tegemist on loomadega. „Manivaldis“ ja „Elus Herman H. Rottiga“ leiavad käsitlust sellised teemad nagu keerukad suhted, eneseleidmine ja enesepettus. Muus valguses võivad need teemad mõjuda raskepärasena, aga Lundgreni käe all mõjuvad lausa naljaka ja ausana, nii et vaatajal on lihtne suhestuda. „Arvan, et huumor teeb elu märksa lihtsamaks ja pakub ka võimaluse naerda iseenese üle … Mulle on oluline näha iseenda ebaõnnestumisi naljakast küljest … Püüan sama teha oma filmides: rääkida asjadest, mis pole ehk naljaasjad, aga pakkudes tooni koomiliseks pöörates inimestele võimalust ära tunda omaenda rumalus.“ Näha nalja tõsistes asjades näitab autori küpsust ja tänu sellele meetodile pakuvad Lund­greni filmid võimalust näha elukonarusi uues valguses.

Lundgren ei kasvanud üles mõttega saada animaatoriks, ta sattus animatsiooni juurde juhuse tahtel. Algul oli ta maalikunstnik, aga pärast seitset aastat maalikunstnikuna asjaolud muutusid. „Ühtäkki tegin kõike vastu tahtmist. Otsustasin võtta maalimisest vaheaja ja hakkasin selle pausi ajal oma lõbuks mängima animeerimisega.“ Ta vastas, et talle meeldib animeerimine ja inimesed naudivad tema tehtud filme. „Nüüd olen olnud animatsioonis üheksa aastat ega naase ilmselt kunagi maalimise juurde,“ ütleb Lundgren.

Need filmid, nagu ka lisaks neile PÖFF Shortsi alaprogrammis „Uus eesti anima“ linastuvad üksteist lühianimatsiooni näitavad, et Eestis liigutakse vaikselt postsovetlikust vaatenurgast universaalsema, isiklikuma perspektiivi poole. Hoolimata muutusest on filmides säilinud klassikalised teemad – identiteet, eskapism ja nii ühiskonda kui ka meid endid mõjutavate jõudude sügav käsitlus.

Tõlkinud Tristan Priimägi