Hakkab jälle peale

Filmis „Palm Springs“ on nii romantikat kui ulmet, et pakkuda intrigeerivat, kohati isegi haruldast filmielamust.

LAURENCE BOYCE

Lõputule kordusele järele andes veedavad Sarah (Cristina Milioti) ja Nyles (Adam Samberg) päevi koos, et arutleda eksistentsi mõttetuse üle, uurida ümbritsevat keskkonda ja iga päev samas tegevuses inimesi. Kas on lootust, et midagi muutub kohas, kus kunagi midagi ei muutu?

Kaader filmist

Mängufilm „Palm Springs” (USA 2020, 103 min), režissöör Max Barbakow, stsenarist Andy Siara, operaator Quyen Tran, helilooja Matthew Compton. Osades Andy Samberg, Cristin Milioti, Peter Gallagher, J. K. Simmons jt.

Filmid, mille tegevustik põhineb ajasilmusel – kõige tuntum neist on vahest „Lõputu küünlapäev“* – rändavad enamasti mööda kaht rada. Need kas siirduvad otsejoones žanrifilmi alale ja teevad täispanuse ajarände metafüüsilisele või ulmelisele aspektile või võtavad suuna romantilisele komöödiale. Max Barbakow’ debüütfilm „Palm Springs“ kuulub ennemini teise kategooriasse, aga siin on piisavalt ka esimest, et film oleks intrigeeriv ja kohati isegi unikaalne linateos.
Käes on 9. november ja Nyles (Andy Samberg) ärkab California Palm Springsi kuurordis, et võtta osa Tala ja Abe’i pulmast, kus tema tüdruksõber Misty on pruutneitsi. On tavaline päev ja tüüpiline on ka pulm – joogid, pisarad, kõned, naer ja otse loomulikult lööb keegi üle aisa, täpsemalt, see on Misty. Nylesil on sellest ükskõik, sest teda on haaranud flirt pruudi õe Sarah’ga (Cristin Milioti), kellega lähevad armuasjad California kõrbes kiiresti tuliseks. Järsku toimub ehmatav pööre, kui välja ilmunud Roy (J. K. Simmons) laseb Nylesi pihta noole. Ära jooksnud Sarah leiab salapärase portaali ja siseneb sellesse Nylesi hoiatustest hoolimata.
Käes on 9. november ja Nyles (Andy Samberg) ärkab California Palm Springsi kuurordis, et võtta osa Tala ja Abe’i pulmast, kus tema tüdruksõber Misty on pruutneitsi. Ja Sarah saab nüüd pead murda, mida põrgut on lahti. Nylesi üles leidnud mees tunnistab, et Sarah on kinni jäänud ajasilmusesse, kus Nyles ise on nii kaua viibinud, et on peaaegu unustanud oma mineviku. Mida Sarah ka ette ei võta, ärkab ta iga päev üles samal ajal samas kohas. Ainult tema ja Nyles (nagu hiljem selgub, ka Roy) on toimuvast teadlikud.
Sarah ei suuda esialgu sellega leppida ja püüab leida väljapääsu, aga pärast arvukaid enesetappe ja luhtunud katseid ärkvel püsida, leiab ta enese ikka ja jälle 9. novembris.
Lõputule kordusele järele andes veedavad Sarah ja Nyles päevi koos, et arutleda eksistentsi mõttetuse üle, uurida ümbritsevat keskkonda ja iga päev samas tegevuses inimesi. Kas on lootust, et midagi muutub kohas, kus kunagi midagi ei muutu?
„Palm Springsi“ avastseen on targalt üles seatud, näidates Nylesi in medias res. Kui just ei minda filmi vaatama pimesi ilma mingi eelinfota, on meeleolukas vaadata Nylesi olukordades, mida ta ilmselgelt on juba palju kordi läbi teinud. Seks tüdruksõbraga on rutiinselt igav, mis on selge mitte üksnes naise leigest suhtumisest, vaid ka sellest, et mees on seda liiga palju kordi läbi teinud. Nyles kõnnib ringi pulmakülaliste seas teadmisega, et oskab reageerida igale impulsile ja liigutusele. Ta eristub teistest ka väljanägemiselt: kui teised külalised kannavad peorõivaid, on Nylesil seljas erepunane särk ja lühikesed püksid.
Neis algusstseenides on Sambergi rolliesituses kiiduväärt teravust, millele hiljem vastab samaväärsega Milioti, kellel on temaga hea lavaklapp. Samberg tunneb end vabalt mehena, keda üldse ei huvita, mida temast mõeldakse (ja miks peakski, kui järgmisel päeval on kõigil kõik meelest läinud?). Ometi on tunda meeleheidet ja tüdimust, liigutuste ja tegevuse automaatsust. Ta libiseb sündmustest sisse-välja, jäädes eemalviibijaks, kelles tuttavlik olukord tekitab ka kõhedust.
Tema ja Sarah’ suhte esimesed hetked särisevad erutusest millegi uue ootuses. Suhte algusele iseloomulik elevus väljendub nende liigutustes. Kui maailm nende ümber kerib end igal ööl tagasi päeva algusse, on neil võimalus möödunud sündmusi teineteisega koos meenutada. Suurt osa filmist saab vaadelda kui lähisuhte etappide metafoori –
erutav algus, mis tüürib tasahilju stabiilsuse poole.
Filmi teeb lahedaks keskmine osa, kus Sarah püüab toime tulla (kas või lühematest lõikudest kokku monteeritud jadas, kus ta leiab oma lõpu või jääb magama, et taas samas kohas ärgata) ja paar otsustab oma pentsikust olukorrast võtta viimast. Stseen, kus nad jooksevad baari ja esitavad plaadimasina laulu järgi laitmatu koreograafiaga tantsu, lahutab meelt, aga räägib ka Nylesi ja Sarah’ sünergiast. Sellised stseenid meelitavad vaatajalt välja naeru, aga huumor – kui mõni hetk välja arvata – on põhiliselt verbaalne, mitte füüsiline. Tihti kuivalt koomiline, liikudes soovi korral ka lihtsakoelisema huumori alale, näiteks stseenis, kus metsik autosõit väljub kontrolli alt. Film mängib žanriteadlikkusega ja tegelased on oma olukorraga enam kui tuttavad. „Muidugi pole ma kunagi multiversumi peale mõelnud,“ ütleb Nyles korraga sarkastiliselt. Kuid „Lõputut küünlapäeva“ ei nimetata kunagi – selles universumis Harold Ramise klassikalist filmi ilmselgelt ei tunta.
Filmi läbib teatud melanhoolne alatoon. Selle keskmes olevat eneseimetluslikku ümbritsevast üleolekut vaadeldakse siin põhjalikult ja kriitiliselt. Maailma, kus tegudel pole tagajärge, kujutatakse nii vaimustava kui hirmutavana. Metsik vabadus teha, mida iganes soovid, annab vaikselt järele tundele, et kõik on täiesti mõttetu. Nii Nyles kui Sarah peavad leidma viisi, kuidas selle vastuoluga elada. Ja „Palm Springs“ puudutab ka eetika teemasid. Surm võib küll olla ajutine, aga valu on reaalne. Hommik toob uue alguse, aga enne aeglane surm intensiivravi osakonnas, enne seda pole midagi toredat. Isegi maailmas, kus ei kehti tavalised põhjuse-tagajärje seosed, on oma moraalne ja eetiline reeglistik, mille raames tuleb püsida.
Kuigi neid liine käsitletakse vaid kerges vormis, pakuvad need mõningat mõtteainest. Filosoofiline aur lastakse välja viimases kolmandikus, kui tüüritakse Hollywoodi klišeede suunas, Nyles läheb Sarah’ga tülli ning nad peavad taas teineteiseni tee leidma. Kuigi filmi lõpuosa tundub lõtv, on ka siin omajagu efektseid stseene (kas või montaažilõik, kus Sarah haarab otsustavalt olukorra üle kontrolli). Lõpplahendus on küll liiga sile, aga samal ajal pakutakse varjatumat mitmeti mõistetavust, mille abil säilitatakse intriig.
Barbakow’l on õnnestunud luua oma maailm, kus kuum kuiv kõrb pakub koomilisele tegevustikule karmimat keskkonda. Kuurort peegeldab kunstlikkust ja suletust, sümboliseerides eraldatust, kuhu Nyles ja Sarah on sattunud. Film on hästi monteeritud, kordusi kasutatakse nutikalt ja delikaatsed muutused visuaalkeeles kindlustavad selle, et film ei lähe igavaks ja tüütuks.
„Palm Springs“ pole küll sidus film, sest koomikapüüdlused on läinud kon­flikti sooviga käsitleda ajasilmuse temaatika tumedamat poolt. Sellest hoolimata on see üks meelelahutuslik ajaviide küllaldase hulga omapäraste ideedega ja väärib vaatamist.

Tõlkinud Tristan Priimägi

* „Groundhog Day“, Harold Ramis, 1993.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht