Halbade aednike haritud maailm

„Hüljatud“ maalib vihase, häiriva, ent ometi kaasahaarava pildi ühiskonnast, mis külvab revolutsiooni seemneid.

LAURENCE BOYCE

Mängufilm „Hüljatud“ („Les Misérables“, Prantsusmaa 2019, 103 min), režissöör Ladj Ly, stsenaristid Ladj Ly, Giordano Gederlini ja Alexis Manenti, operaator Julien Poupard, helilooja Pink Noise. Osades Damien Bonnard, Alexis Manenti, Djibril Zonga, Issa Percia, Al-Hassan Ly jt.

Ladj Ly „Hüljatute“ alguses näeme Pariisi Montfermeil’ linnaosa tähistamas Prantsusmaa saamist jalgpalli maailmameistriks 2018. aastal. Nii üksmeelses meeleolus me seda rahvast filmi jooksul enam ei kohtagi. Ly pingeline krimitriller on hingetuks võttev sissevaade sotsiaalsetest, etnilistest ja religioossetest probleemidest lõhestatud Prantsusmaa ellu. Filmi tegevuspaik on sama, mis romantismi klassiku Victor Hugo romaanis. Ka režissöör Ly ise on sealt pärit. „Hüljatud“, Ly samanimelise lühifilmi laiendus, pole Hugo revolutsiooniaegse jutustuse adaptatsioon, küll aga viidatakse siin sellele, et romaani keskmes oleva töölisklassi käekäigus pole XIX sajandiga võrreldes eriti midagi muutunud.

Ühel leitsakupäeval patrullib Prantsuse politsei kuritegevusevastane üksus (BAC) Montfermeuil’ tänavatel, hoides ümbruskonnal silma peal. Chris (Alexis Manenti) on närviline ja aldis kuritarvitama oma võimu, Gwada (Djibril Zonga) suhtub kaaslase väärtegudesse rahuloleva stoilisusega ja Ruizile (Damien Bonnard), kogenud politseinikule, on see pärast Pariisi kolimist esimene tööpäev ses üksuses.

Kui linnaosa tsirkusest varastatakse lõvipoeg, hakkavad kolm politseinikku otsima üht selle kandi poissi Issad (Issa Perica), keda nad peavad süüdlaseks. Pingelises kokkupõrkes poistekarjaga tabab ühe politseiniku kummikuul Issad näkku. Kuna märgatakse drooni, mis on sündmused üles filminud, võetakse raskelt haavatud poiss kaasa. Politseinikud üritavad drooni üles leida, et hävitada asitõendid oma väärtegude kohta. Slummides ähvardab lahvatada vägivald, kuna politseinikud püüavad ennast kaitsta ja teised asjaga seotud, näiteks ka korrumpeerunud linnaosavanem, üritavad asitõendeid oma huvides ära kasutada. Pinev ja plahvatusohtlik olukord võib väga tõenäoliselt kontrolli alt väljuda.

Hüljatud“ algab üsna laisas tempos: aegamisi tutvustatakse slummi olustikku ja tohutut hulka sealseid elanikke. Sündmused koguvad järjest pinget, samuti filmikeel. Kiirenev montaaž lisab ärevust, droonivõtetega maalitakse pilt territooriumist, kus inimesed on sisse piiratud ega saa sealt lahkuda. „Hüljatud“ meenutab Spike Lee filmi „Õige asja eest“1 – suvepäeva palavus hakkab rõhuma nii tegelasi kui ka vaatajat.

Selle „Hüljatute“ versiooni taga aimub muidugi eeskujusid. Filmi struktuur ja esteetika meenutab paljusid politsei protseduurifilme, nagu näiteks „Treeningpäev“,2 kus on keskendutud korrumpeerunud politseinikele ja moraali hallaladele. Dokumentalisti­taustale vaatamata on õnnestunud Lyl vältida paljusid sotsrealismi karme klišeesid. Pigem on ta lähtunud Hollywoodi trillerite haaravast märulikesksusest. Prantsuse klassika „Viha“,3 mille pakilisust ja vihasust „Hüljatud“ meenutab, heidab samuti viimasele pika varju. Tõesti, film ei sarnane üksnes prantsuse filmikunsti tippteosega, vaid pealkirjaks on pandud prantsuse kirjandusklassika hulka kuuluva kirjandusteose pealkiri. Filmi on Ly seostanud tekstidega, mis on saanud prantsuse kultuuri ja sellest tulenevalt ka prantsuse identiteedi lahutamatuks osaks, ning loonud tugevalt irooniast kantud linateose, kus on seatud seesama identiteedi traditsiooniline käsitlus kahtluse alla. Seesugune topeltmäng on mõneti päris ellu üle kandunud. 2019. aastal Cannes’i filmifestivalil žürii auhinna võitnud Ly on esimene mustanahaline Prantsuse filmitegija, kes on nomineeritud Oscarile. Ja kui ta peaks võitma parima võõrkeelse filmi kuldmehikese, saab temast ka kõigi aegade esimene mustanahaline laureaat selles kategoorias. Selles, et ebavõrdsuse temaatika on esil ühtaegu nii filmis kui ka elus, on midagi mängulist, aga ses paralleelis on ka viha ja raevu.

Prantsuse politsei kuritegevusevastane üksus: korrumpeerunud Chris (Alexis Manenti, keskel) on närviline ja aldis kuritarvitama oma võimu, Gwada (Djibril Zonga, paremal) suhtub kaaslase väärtegudesse rahuloleva stoilisusega ja Ruizile (Damien Bonnard, vasakul) kogenud politseinikule, on see pärast Pariisi kolimist esimene tööpäev ses üksuses.

Pressifoto, Julien Magre

Filmi edu tuleneb paljuski suurepärastest rollisooritustest: balansseeritakse oskuslikult realismi ja karikatuuri piiril. Manenti Chris, keda kutsutakse Roosaks Põrsaks (see hüüdnimi võib kasutajast olenevalt tähendada kas heatahtlikku tögamist või väljendada vihkamist), on kogu filmi kõige avalikum nn paha. Ta kasutab oma mõjuvõimu, et tüdrukuid käperdada või teisi alistuma hirmutada, kuid temas on ka raasuke meeleheidet, ja vähemalt mingi osa temast püüab teha nii, nagu peab. Zonga ja Bonnardi puhul on asi vastupidi: välise moraalsuse eksponeerimise taga on varjul intensiivne enesealalhoiuinstinkt. Kõikudes vaikse sisekaemuse ja plahvatusliku viha vahel, on nad tegelastena kõik haaravad ja usutavad. Sama käib ka ülejäänud näitlejaskonna kohta. Näiteks noore Issa osatäitmisele mõttelise (ja ka sõnasõnalise) poksikotina annab kaalu noore näitleja vaikselt pulbitsev raev.

Tõsi, film on küll ebavõrdsuse ja korruptsiooni pinev paljastuslugu, aga ka karm hoiatus selle tagajärgede ja mõju osas nooremale põlvkonnale. Kulminatsiooni paiku on filmis üks hetk, mil tundub, et pomm on kahjutuks tehtud. Kui päevasündmused hakkavad meestele tagantjärgi kohale jõudma, tekib neil tunne, et olukord on taas sama­sugune, mida võis tinglikult normaalsuseks pidada. Maaniliste stseenide järel tabab vaatajat võõristus – justkui oleks keegi kihutamise pealt auto pidurid põhja vajutanud. See on siiski vaid väike hinge­tõmbepaus enne viimast vägivaldset tegevusjada, kus Montfermeil’ noored asukad tõusevad üles nende vastu, kes on neile ülekohut teinud. Oluline on mõista, et korrumpeerunud politsei pole siin ainus, kellel lasub vastutus, vaid ka suurel hulgal teistel tegelastel – ja neid kõiki tabab noorte viha. Filmi paanilised ja brutaalsed lõpustseenid võivad mõnele tunduda liialdusena, pigem väljamõeldisena. Ometi on Pariisi 2005. aasta eeslinnamässud peaaegu 15 aasta pärast nende puhkemist paljudel värskelt meeles ja neid kogenuile on lõpustseenid ehk hoopis ebamugavalt realistlikud ja häirivalt tõetruud. Just siin ilmneb filmi lähedus Hugo „Hüljatutega“: noored kutsuvad üles revolutsioonile rõhujate vastu.

Filmi lõpetavad Hugo sõnad: „Pole umbrohtu ega väärituid inimesi. On ainult halvad aednikud“. „Hüljatud“ maalib vihase, häiriva, ent ometi kaasahaarava pildi ühiskonnast, mis külvab revolutsiooni seemneid ega lase õide puhkeda tolerantsemal ja võrdõiguslikumal maailmal.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Do the Right Thing“, Spike Lee, 1989.

2 „Training Day“, Antoine Fuqua, 2001.

3 „La haine“, Mathieu Kassovitz, 1995.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht