Hallitusega halluse vastu

Valga filmitrusti „Hallitus“ lühifilmid 1980ndatest aastatest on enamikus oma olemuselt varjamatud amatöörfilmid.

RAUL VIITUNG

Valga filmitrusti „Hallitus“ DVD. Ise välja antud, 2019.

Sõber Marti kirjeldas kord, kuidas tema kodukandis Rapla lähistel olevat 1980. algul ehitanud punt külamehi endale vineerist uhke, pealt lahtise lõbusõiduauto Veenus. Küllap olidki sellised rahutud noorepoolsed mehed, kes soovisid elult midagi enamat, kui ENSV kasin olme pakkuda suutis. Janu teistsuguse ja kuulsusrikkama poole oli see, mis vineerist keredetaile saagima ja Moskvitši põhjale sobitama tõukas – nõnda nad siis promeneerisidki sumedal suveõhtul külavaheteel oma vineerist Veenusega, tossavad Kuuba sigarid hambus.

See lugu meenus, kui olin hakanud vaatama äsja ilmunud lühifilmide DVDd Valga filmitrustilt Hallitus. Olles ammune eesti riiuli- ja unarfilmide huviline, õngitsenud arhiividest ja mangunud elatanud režissööridelt välja nii mõndagi ennenägematut, tabas Hallituse olemasolu mind ometigi ootamatult. Muidugi ka rõõmsat elevust tekitavalt, sest mis siin salata: marginaalsemat kraami kui 1980ndate Valga action-lühifilmid annab juba välja mõelda!

Filmirühmituse Hallitus tuumikus olid kohalikud filmihuvilised Kalmer Aunapu, Tiit Ambos ja Tõnis Asson, kaasa tegi hulk teisigi pealtnäha ontlikke provintsilinna täiskasvanuid, keda autoritel õnnestus oma sõpruskonnast kaamera ette meelitada. Kuulates DVD lisamaterjali selgub, et loomingulise kinematograafiabatsilli importimise eest kannab vastutust Kalmer Aunapu, kes enne Valgas elektriinsenerina tööle hakkamist õppis Tallinna polütehnilises instituudis. Õppis muidugi, aga nagu iga enesest lugupidav tudeng, leidis „Elektrotehnika I“ ja „Lineaaralgebra II“ loengutes käimise kõrvalt muudki ajaviidet. Antud juhul sattus Kalmer oma kaastipika Rao Heidmetsa vahendusel kokku rühma kunstiüliõpilastega, kes olid (väidetavalt) ERKI-alustes tsiviilkaitsevarjendites kolades leidnud koolile kuuluva filmikaamera ning otsustanud sellega midagi õppetöövälist, kuid selle võrra huvitavamat korda saata.

Kunstiüliõpilastel, teadagi, on veel rohkem vaba aega kui tehnikaõppuritel („looming“!) ning kui võrrandisse lisada veel idee kreatiivreaktor Hardi Volmer, siis pole imestada, et õige pea leidis noor inseneritudeng Aunapu end ülikooli raamatukogus koogutamise asemel hoopiski Eesti NSV riikliku kultuurijäätmete töötlemise artelli Päratrust kaamerat hoidmas. Kui olete näinud Päratrusti lühi-gangsterifilmi „Kõik tahavad elada“, kus toona veel tundmatud lavakajuntsud Andrus Vaarik ja Peeter Oja hiigelsuure, täiesti ebasovetliku vineerist ja ilmselgelt mitte-Ameerika autoga Kullassepa tänava lasketiiru paarutavad, siis vahest mõistate, miks ei olnud võimalik lihtsalt niisama, TPI diplom näpu vahel, rahulolevalt eluga edasi või tagasi Valka minna.

Mis iganes oli kunagi hammustanud Orson Wellesi, Ed Woodi ja paljusid teisi rahutuid hingi, oli kintsust näksanud ka vastset inseneri Aunapud. Õige pea olid kampa värvatud ka ohutustehnika insener Ambos ja endine sõjaväelane Asson, kelle kaskadööritrikid ning teenistusest üle jäänud laigulised moondamisülikonnad vastasutatud filmitrustis Hallitus peagi oma osa mängima hakkasid. Ah jaa, filmimehed ise ei leiagi tagantjärele üksmeelt, kust saadi rühmitusele selline nimi. Üks mainib vaderina „elu hallust“, millele püüti vastanduda, teine 1986. aasta veebruaris Maast lähedalt möödunud Halley komeeti. Küllap jääb tõde seegi kord kuhugi sinna vahepeale.

Sõltumatute filmide, nagu ka eespool mainitud kabriolettautode, tootmiseks oli 1980ndate Eesti NSV kindlasti ebasobiv paik. Seda enam siis piirilinnas Valgas, kus puudusid needki ärksa vaimuga vennad, keda ERKI sööklast ja koridoridest leida võis. Niisiis tuli ise selliseks ärksaks vennaks hakata! Operaator Aunapul olid kaamera ja kogemused defitsiidiriigi tingimustes liikuva pildi ülesvõtmiseks, kusagilt õnnestus hankida ka suurem rull „vananenud toorfilmi Svema“, nagu teatab irooniline tänutiiter lühifilmi „Jõulumuinasjutt“ (1986) lõpus. Kohati paistab filmikaadrist ka üleüldises nõukogude vaesuses muljet avaldav kunstnikutöö – kas või sellesama „Jõulumuinasjutu“ tarbeks loodud Metsiku Lääne stiilis kõrts, milles poolenisti tätoveeritud Valga Belmondod kaarte taovad – küllap filmikolmiku kunstnik-lavastaja Tiit Ambose kätetöö.

Hallituse filmide enamik on oma olemuselt varjamatud amatöörfilmid. Kuivõrd sellised isetehtud (tumm)filmid kohtusid oma publikuga enamasti ainult filmitegijate sõpruskonnapidudel ja sünnipäevadel, siis jääbki enamik neist bennyhillilike sketšide tasemele. Seal tegutsevad ühesugusteks kostümeeritud vuntsilised päikseprillidega tüübid, kus võltshabemete usutavus jääb kuhugi „Hundiseaduse aja“ ja „Maleva“* vahele ning vohab põhjendamatu, situatsionistlik vägivald. Sellisena väljendavad need filmid ometi nii mõndagi, millest autorid oma lõunaeesti argipäevas puudust tundsid – müstifikatsioone, ulmet, roboteid ja märulit.

Ulmest, robotitest ja märulist koosnebki Hallituse ilmselt kõige ägedam saavutus: lühifilm „Ironman“ (1987). Intrigeeriv süžee, kunstniku- ja operaatoritöö parem kui mõnelgi nüüdisaja tudengifilmil. Saavutust kinnitab omapärasel moel ka samal aastal saadud III publikuauhind EPA filmifestivalilt. (Oot-oot, kas oligi selline festival või jälle tiitrinaljad?)

Mitte et ükski film, mille heliriba moodustab Sven Grünbergi täispikk „Hingus“, saaks üldse kuidagimoodi halb olla – puhmasvuntside ja päikseprillide üledoosist vaevatud vaataja rõõmuks teeb lõpuks ekraanidebüüdi ka keegi glamuurne valgalanna! Ning kui kaadrisse astub Ironman ise … Ilma sisu reetmiseta võin kinnitada, et kui teile meeldisid Lembit Ulfsaki kehastatud helesinises ürbis tulnukas Raul Tammeti „Pulmapildis“ (1980) ja ans. Anduri muusikavideost tuttav sisefilee-Frankenstein („Nüüd käin ringi zombina“ Hanna Samoson, 2012), siis ei tule seegi kord pettuda!

Muide, nagu kõikide tähtsamate teoste loomisel, ei möödunud ka „Ironmani“ võtteperiood autoritele viperusteta. Täpsemalt, kogu filmigrupp tassiti otse võttelt miilitsajaoskonda, sest kellegi tähelepaneliku valgalase meelest olid kaabuga gangsterid, pontsakas tapjarobot ja surisev filmikaamera liig, mis liig. Miilitsad olid elevil, töökohti teavitati ja prokurör vangutas pead, kuid kinni õnneks kedagi ei pandud.

Kõige hämmastavam on vist see, kui nobedasti pärast Hallituse filmirühma tegevuse lõppu tekkis meie kanti kõik see pahelisusega piirnev välismaa glamuur ja action, mis vaprate kinoentusiastide filmiulmades aina aset oli leidnud. Tulid nii antenniga telefonid kui ka „Ironmaniks“ saada ihkavad kostümeeritud keskealised mehed. Tulid European Monetary Found (sic!), The Borrow Bank ja gangsterid, kes neid päise päeva ajal röövimas käisid. Kõige selle äkiline tulek oli loogiliselt võttes ebatõenäolisem stsenaarium kui „Colonel Smithi“ (1985) oma, milles CIA läkitas Valgamaale hüperaktiivse spiooni (keda kehastas, arvasite ära, dessantväelase kostüümis superkangelane Tõnis Asson).

Nagu ikka, on unistused maailmas selleks, et tõeks saada. Hallituse omadega läks lihtsalt ekstra ruttu!

PS. Ah jaa, alguses jutuks võetud vineerist Veenuse juurde tagasi tulles: väheüllatuslikult ei tulenenud külameestest autoamatööride limusiini nimi antiikmütoloogiast, vaid märja vineeri omadusest paisuda, mistõttu auto uksed pärast esimest vihma enam lahti ei käinud. Seda korduma kippuvat tülikat asjaolu siis pidigi väljendama margi nimi, mille viimast s-tähte hääldati kolmandas vältes.

* „Hundiseaduse aegu“, Olav Neuland, 1984; „Malev“, Õ-Fraktsioon, 2005.