Hauaröövlite jälil

Alice Rohrwacher: „Mind ajab kodumaa juures närvi see, et minevikku kas ülistatakse või hävitatakse. Ja mitte kunagi ei käsitleta seda normaalselt, tasakaalukalt.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Kui Alba Rohrwacher on üks tunnustatumaid oma põlvkonna itaalia näitlejaid, siis tema õele Alice Rohrwacherile võib omistada sama tiitli filmilavastajate hulgas. Ta on oma filmides loonud väga omapärase maailma, kus segunevad maalähedus ja rustikaalne lihtsus, maagiline realism ja folkloor. Rohrwacheri filmid on helged ka siis, kui minnakse traagiliste sündmuste keskele.

Oma viimases filmis „Kimäär“¹ sukeldub ta tombaroli’de ehk hauaröövlite maailma, kelle elukutseks on välja otsida ja tühjaks teha vanu aarde- ja hauakambreid, et sealt saadud vara hiljem maha müüa.

Tombaroli on üks ilusamaid sõnu, mida ma tean. Mida see termin teile tähendab ja kuidas hauaröövlite teema teie filmi tuli?

Mäletan oma lapse- ja nooruspõlvest, et see tegevus oli minu kodukandis väga tavaline, vist ka kogu Lõuna-Itaalias. Mehed käisid öö varjus haudu lahti kaevamas ja olid väga uhked esemete üle, mida neil oli õnnestunud leida ja pihta panna. Mulle ei avaldanud selle öise sebimise juures muljet mitte see, et nad tegelesid millegi ebaseaduslikuga, vaid see, et samadel meestel, kes päeval ringi kõndisid ja keda ma baarides nägin, ei olnud mingit probleemi minna öösel paikadesse, mida peeti pühaks, ja hauad lahti teha. See mõte häiris mind väga. Hakkasin mõtlema, et millal varastatakse midagi sellist, mida peetakse pühaks. Siis, kui enam ei usuta esemete ja paikade pühadusse. Kui ei usuta, et need esemed peavad jääma nähtamatuks, sest on maa alla maetud. Ja see on ühe põlvkonna, minu vanemate põlvkonna, pühadusest loobunute draama. Nemad panid jällegi aluse meie põlvkonnale – inimestele, kes otsustasid, et oleme erinevad, uutmoodi inimesed, kes saavad elada ilma minevikuta.

„Kimäär“ räägib ilmselt ka omandist. Põhiseltskond eesotsas tüdruk Italiaga elab mahajäetud raudteejaamas, mis justkui ei kuulu kellelegi.

Jah, omanditeema on loomulikult ka üks keskseid „Kimääri“ teemasid, sest vara võib kuuluda kõigile või mitte kellelegi – kuuluda elavate või surnute riiki. Tombaroli’sid huvitab varanduse krabamine, enda omaks kuulutamine ja maha müümine. Italia aga tegutseb vastupidi, tema eesmärk on anda kasutule uus elu, leida sellele uus kasutusviis. Nii et mõlemad annavad esemetele uue elu, aga erineval moel.

Te olete nüüd oma mitmes viimases filmis kõnetanud mineviku teemat ja küsinud, mida minevikuga teha. Kas olete vastuse leidnud?

Jah, järgmise filmi teemaks on, mida peale hakata tulevikuga. (Naerab.) Mina ei oska vastuseid anda, aga film võib esitada küsimusi. Mind ajab mu kodumaa juures tõesti närvi see, et minevikku kas ülistatakse või hävitatakse. Pannakse pjedestaalile või tallatakse jalge alla ja mitte kunagi ei käsitleta seda normaalselt, tasakaalukalt.

Mis puudutab rüüstamist ja korruptsiooni, siis pole raske näha seost tänapäeva Itaaliaga. Kas soovisite selle seose välja tuua?

Jah, loomulikult. Oli õige ehmatav, et kui otsisime võttepaiku, tuli ilmsiks, et Torino lähedal rannikul oli söekaevandus rajatud otse iidsele pühapaigale, kus olid Vana-Rooma mosaiigid. See on vaid üks näide, mida olen filmis ka kujutanud. Me nimetame tombaroli’sid hävitajateks ja kurjategijateks, aga kes on siin tegelikud kurjategijad? See põletav teema on tänapäeval väga ajakohane. Tombaroli ei saa aru, et ta on vaid tööriist. Nad kujutavad ette, et on Indiana Jonesid kadunud laeka jälil, aga on tegelikult vaid teenrid, kes pakuvad teenust sügava korruptsiooni masinavärgile, mida kõrgetelt kohtadelt juhivad mõjuvõimsad inimesed.

Te võtsite sellesse kohaliku teemaga filmi mängima rahvusvahelised staarid Josh O’Connori ja Isabella Rossellini. Kuidas nendega läks? Kas nad õigustasid ootusi?

Selle üle peaks vahest publik otsustama. (Naerab.) Olin juba kaua tahtnud Isabella Rosselliniga koos töötada. Ta on suurepärane näitleja, keda olen alati imetlenud. Tal on olnud väga kirju, kogemusrohke elu, aga ta ei salga midagi maha. Ja sellele filmile sobivalt on ta elav näide harmooniast minevikuga. Ta pärineb perekonnast, kus mõlemad vanemad on tõelised filmikunsti gigandid (režissöör Roberto Rossellini ja näitleja Ingrid Bergman – toim), aga ta pole sellest alla surutud ega ka sisse võetud. Ta on tõesti üks tervemõistuslik, kaunis, intelligentne ja geniaalne naine.

Arthuri rolli pidin esimesena ära kinnitama ja see oli nagu saatus, sest olin selle osa kirjutanud märksa vanemale ja kogenumale mehele. Ta pidi olema võõras välismaalane ingliskeelsest keeleruumist, sest nii laialt räägitav keel avab filmile ka rohkem uksi. Ma ei olnud leidnud sobivat osatäitjat, aga Josh kirjutas mulle kirja, kuna oli näinud „Õnnelikku Lazzarot“² ja tahtis minuga kohtuda. Saime kokku, ma nägin temas midagi oma tegelaskujust ning küsisin, kas ta soovib seda rolli. Pärast nõustumist kirjutasin osa tema jaoks ümber.

Kas kunstnikutöö oli keeruline? Hauakambrid ja muinasesemed näevad väga ehedad välja.

Väga keeruline. Kõige raskem oli luua jumalanna kuju, sest praegu pole jumalate aeg ja skulptuur kunstiliigina liigub abstraktsema poole. Abstraktsusest võib otsida sakraalsust või realismi, aga meil oli vaja minevikujumalannat V sajandist enne Kristust. Tol ajal osati sakraalne realistlikuga ühendada, tänapäeval on seda raske selgitada. Nemad lõid jumala kuju väga figuratiivsena, aga need lahendused, mis meile algul pakuti, olid kas liiga abstraktsed või liiga realistlikud.

Kaalusime mõne kuju kopeerimist, aga minu arvates ei olnud see õige lahendus. Siis külastasin üht väga prominentset etruskoloogi Giuseppe Maria della Finat, et kujust rääkida ning ta tunnistas üles, et tegelikult ei tea me etruskidest mitte midagi. Tuleb ise leiutada. See, mida me nende kultuurist kogenud oleme, on nii eriline, et sama hästi võiks midagi väga veidrat välja mõelda ja see võibki etruskide kultuurile lähedane lahendus olla. Miks mitte?

Tahtsime kujutada naisefiguuri, nii et palusime lõpuks abi lasteraamatute illustraatorilt Fabian Negrinilt, kes tegi ka filmi plakati. Palusime tal meile üks jumalanna joonistada.

Kõik muu on Tarquinia meistrite tööde hoolikas koopia.

 

Kus jumalanna nüüd on?

Kui filmiga hästi läheb, pakun seda Bologna kinemateegile (filmiarhiiv Cineteca di Bologna – toim). Kui film on katastroof, siis lükkan kraanikausi alla.

Nagu „Õpilastes“³, on ka „Kimääris“ kesksel kohal muusika, millega koos lugu lahti rullub. Miks te otsustasite kasutada trubaduuri?

Tahtsin distantseerida end peategelasest. Tavaliselt soovitakse vastupidist, aga mind teeb närviliseks, kui olen oma tegelasele liiga lähedal. Hakkasin mõtlema, kuidas antiikmütoloogia, näiteks „Homerose“ puhul, võidi talitada. Homeros võis oma teose ka lauldes ette kanda. Võtsin ühendust filmi lauljaga ja palusin tal laulda neid osi, kus samastumine peategelasega oleks võinud liiga läägelt välja kukkuda. On filme, kus on väga ilus peategelasega samastuda ja ma ei ütle, et sellised filmid on halvemad. Sisimas võime loole mitut moodi kaasa elada, aga loo endast väljapoole jätmine pole ka paha. Nii et lugu on vaataja ees, mitte sees.

Tahtsin küsida folkloori mõjude kohta teie filmides. Kas te kogute neid lugusid, pärinevad need teie lapsepõlvest, tegelete nendega mingil moel eraldi?

Ma ei oska seda täpselt öelda. Ilmselt on see osa minust, minu haridusest ja minu elust. Asi pole mingis spetsiifilises rahvakultuuri näites, vaid rahvas, kes on rääkinud väga erineva tähtsuse ja tähendusega lugusid.

Te olete võitnud Cannes’is kaks auhinda ja olnud nomineeritud ka Oscarile⁴, ometi mainisite ennist kahtlevalt, et „juhul kui „Kimääril“ läheb hästi“. Kas edu paneb ka oma surve peale?

Sõnadega „läheb hästi“ ei pidanud ma auhindu silmas. Võtte ajal küsisid kõik, mis jumalannast saab, ja ma vastasin, et püüan filmi enne korralikult valmis teha ja kui see õnnestub, siis annetan kinemateegile. See on nii ilus kuju. Tahate endale? (Naerab.)

Aga surve … mingit erilist survet mulle ei ole, aga alati, kui midagi ette võtan, kaasneb sellega loomulikult ka hirm: kuidas õnnestub? Selline ilus hirm. Hirm näidata midagi sellist, mis on tulnud väga pika tee, kõndinud aastaid ja jõuab nüüd kohale. Mõtlen, et mida nüüd mõelda võidakse. Filmis ei saa ju kõike öelda.

Koos õega moodustate lausa filmiperekonna. Kuidas te koos töötate? Arutate kõike koos?

Alba on alati olnud osa minu elust. Pean temaga nõu kui näitlejaga, aga ka kui õega, erilise õega. Ta on alati esimene, kes stsenaariumi loeb ja tagasisidet annab. „Kimäär“ oli väga keeruline juhtum, sest stsenaariumi muudeti pidevalt.

Filmil on eripärane visuaalne stiil. Rääkige palun ka koostööst operaatori Hélène Louvartiga.

Tegime filmi kaks aastat järjest, sest Hélène ei saanud korraga kõike üles võtta, sest tal tuli vahepeal filmida Karim Aïnouzi uut filmi⁵. Aga ta on „Kimääri“ jaoks nii oluline küll, et tema järel oodata.

Hélène’iga on mul varem nii juhtunud, et olen olnud sunnitud ta lõpuks välja vahetama ja laskma kellelgi teisel film ära lõpetada. Loomulikult on tore töötada ka teiste operaatoritega, aga suhe Hélène’iga on pigem filosoofiline, mida mul kellegi teisega pole. Me ei räägi kunagi sellest, kui ilus on film või kui kaunis selle visuaalne külg. Tähtis on see, mida pilt peidab, ja milline on meie seisukoht näidatavaga silmitsi seistes – kus asume ekraanil näidatava suhtes.

Nii et kui ma varem mainisin, et oli raske leida näitlejat Arthuri rolli, pidasin tegelikult silmas seda, et oli keeruline leida inimest, kelle saaks sobitada Hélène’i graafikusse.

Kas ehtsad tombaroli’d olid ka mingil moel „Kimääri“ tegemisse tõmmatud?

Tegin nendega palju intervjuusid, sest neile meeldib kiidelda, et nad on parimad. Praegu on tegutsevaid tombaroli’sid võrdlemisi vähe, sest senisest täpsem muinsuskaitseseadus töötab hästi. Neil aga on nüüdse kohta oma tore teooria, et asi pole mitte seaduses, vaid selles, et uuel põlvkonnal ei jätku kaevamiseks jõudu. Sellised nad on.

Võtsin paljudega ühendust ja valisime neist kaks välja võtteplatsile konsultandiks, aga neil oli endast nii hea positiivse kangelase ettekujutus, et lõpuks otsustasime anda neile filmis pahade tombaroli’de rolli. Nad olid seaduse ees oma patud heastanud ja need rollid välja teeninud.

1 „La Chimera“, Alice Rohrwacher, 2023.

2 „Lazzaro felice“, Alice Rohrwacher, 2018.

3 „Le Pupille“, Alice Rohrwacher, 2022.

4 Cannes’ist parima stsenaariumi auhind „Õnneliku Lazzaro“ ja grand prix „Imede“ („Le meraviglie“, Alice Rohrwacher, 2014) eest, Oscari nominatsioon „Õpilastele“ parima lühifilmi kategoorias.

5 „Motel Destino“, Karim Aïnouz, 2024, esilinastub tänavuse Cannes’i filmifestivali põhivõistlusprogrammis.