Hea ülevaade, vähe filmi

Annika Koppeli debüütfilm annab keeleteadlase Mati Hindi elust igati ammendava kokkuvõtte, ent kogu tervikut jääb saatma telereportaaži võõristav maik.

PILLERIIN RAUDAM

Dokumentaalfilm „Keelemässaja. Mati Hint“ (Kopli Kinokompanii, Eesti 2022, 60 min). Režissöör Annika Koppel, operaator Madis Reimund, helilooja Tõnu Kõrvits, helirežissöör Timo Kiirend, produtsent Anneli Ahven.

„Keelemässaja. Mati Hint“ harutab lahti keeleteadlase, esseisti ja õppejõu Mati Hindi osa Eesti kultuuri- ja taasiseseisvumisloos. Ajakirjanik ja filmikriitik Annika Koppel teeb 2019. aastal surnud Hindi elutööst kokkuvõtte, ent põikab sealjuures aeg-ajalt ka teeneka teadlase eraellu ning on püüdnud ekraanile tuua tema pehmemat poolt.

Tunnipikkuses kokkuvõttes Hindi elust ja tööst toetutakse peamiselt intervjuudele, ent sekka mahub ka Hindist filmitud videomaterjali ja arhiivikaadreid. Oma mälestusi jagavad pereliikmed, kolleegid ja kunagised õpilased, teiste hulgas näiteks keeleteadlane Jüri Viikberg, endine poliitik Edgar Savisaar ning lastekirjanik Jaanus Vaiksoo, kes on olnud Hindi üliõpilane. Eesti kultuuri­lukku jälje jätnud inimeste ekraanile toomine, nende tehtu meenutamine ja nooremale publikule küllap ka tutvustamine on igati tänuväärne ettevõtmine. Niinimetatud isikufilmid on eesti dokumentaalfilmi viimaste aastate peamine suund. Selle taga võib olla mitu põhjust, üheks peamiseks tõsiasi, et mida rohkem on projekt Eesti ja meie ajalooga seotud, seda lihtsam on saada filmile rahastust. Teisalt on konkreetse isiku subjektiks seadmine sageli justkui lihtsam kui loo või sündmuse dokumentaalfilmi püüdmine.

Annika Koppel on oma debüütfilmis kokku pannud suure hulga videomaterjali, intervjuusid Mati Hindist ning loonud keeleteadlasest igati informatiivse, isegi aupakliku pildi. Tugeva rõhu asetus kommentaaridele on aga dokumentaalfilmis libe tee – seetõttu jääb Koppeli filmile tervikuna külge reportaaži või kultuuriseriaali osa maik. Tund aega täidab oma eesmärgi teabe edasiandmisel, kuid puudu jääb filmilikest võtetest. Näiteks selge kasvamine algusest lõpuni, metafoorid-sümbolid, mis loo osi ühendaks või informatsiooni edastamine mingil muul moel kui lihtsalt suuliselt. Tõenäoliselt seetõttu jääb film spetsiifilise publiku silmadele määratuks. Laiema vaatajaskonna püüdmiseks on vaja enamat kui sõnalised meenutused.

Annika Koppel on oma debüütfilmis kokku pannud suure hulga videomaterjali, intervjuusid Mati Hindist ning loonud keeleteadlasest igati informatiivse, isegi aupakliku pildi.

Kaader filmist

Mälestustest kerkib esile Mati Hindi karm, impulsiivne ja otsekohene olek. Hindi üks kuulsamaid ütlusi „jätke igasugune lootus!“ iseloomustab hästi muljet, mis vaatajale temast tekib. Filmitegijatel on õnnestunud pääseda Hindi akadeemilise fassaadi taha. Kirjandusteadlane Rein Veidemann tõdeb, et Hint, kes liivi keelt väga armastas, nägi liivlaste kadumist pealt ning see jättis temasse sügava jälje. Kaadrid Hindist kirjeldamas oma armastust liivi ja lõunaeesti keele vastu on tundelised ja soojad. Hindi silmadest vaatab vastu pehme olek, kui ta siiralt, kogu hingest valutab südant talle kallite keelte püsimajäämise pärast. Peale kultuurilookäsitluse saab tähelepanu ka Hindi pereelu. Abikaasa Juta Hindiga meenutatakse nende poja traagilist surma. Emotsionaalsed killud Hindi elust aitavad tema elutööd paremini mõista ning näha kõige paremas mõttes tavalist inimest suurte tegude taga.

Jaanus Vaiksoo võtab Hindi fenomeni filmis tabavalt kokku: Hint oli oma üliõpilastele sama, kes lavakunstikooli lendudele Voldemar Panso. Hint, kes armastas rõhutada, et keel on pidevas muutumises, saavutas poliitikuna laia kõlapinna perestroika ajal (sellest ajast pärineb Vikerkaares ilmunud tuntud artikkel „Vaateid kakskeelsusele roosade prillideta“*). Ajaloosündmusi ilmestavad arhiivikaadrid Balti ketist, Rahvarindest. Hindi eluajal filmitud videomaterjal on reportaažilik. Kaadreid iseloomustavad võõristavad ja vähese sügavusega kompositsioonid, lame valgus ning justkui tehniliselt viimistlemata pilt. Muu materjal tugineb klassikalistele üldplaanidele, mis loole palju juurde ei anna, aga ei tõmba ka vaatajat loost välja.

Kuna Hint jättis märgi maha õppejõuna, on südantsoojendav filmi lõpp, kus Rõngu surnuaias Hindi haua juures saavad juhuslikult kokku perekonnaliikmed ning Hindi esimese kursuse vilistlased, kes lõpetasid 1980. aastal. Viimane stseen paistab tervikust eriti selgelt välja oma spontaansuse ja siirusega. Ilmselgelt on tegijatel lihtsalt vedanud, ent selliste lavastamata stseenide kirkus ja emotsionaalne laeng eristabki dokumentaalfilmi klassikalisest telereportaažist. Paraku üks selline stseen intervjuude ja katteplaanide vahel tervikut päästa ei jaksa.

Nutikas valik on poetada filmi vältel ekraanile Hindi tsitaate. Need toovad vaatajale lähemale Hindi oleku ja iseloomu, millega ekraanil rääkivad isikud tema eluajal kokku puutusid. Näiteks „haigutama ei ole mõtet ülikooli tulla“ või „Eesti mõte on nagu elu mõte, ei saa elada seda otsimata“ võtavad kokku Hindile loomuomase akadeemilise nõudlikkuse kui ka keskendunult eesti asja ajamise.

„Keelemässaja. Mati Hint“ täidab oma eesmärgi Mati Hindi elu ja pärandi kokkuvõttena. Koppel ei keskendu ainuüksi Hindi akadeemilistele ja poliitilistele saavutustele, vaid kareda ja konkreetse fassaadi taga on märgatud inimest, keda juhtis puhas armastus keelte vastu. Hoolimata igati ammendavast ja eeskujulikust ülevaatest, mille publik kinosaalis saab, jääb dokumentaalfilm sisu, ülesehituse ja visuaali poolest alla keskmise teleepisoodiks. Vaatamis­kogemusest jääb külge uudisloo maik, mis tõenäoliselt rahvast kinosaali ei too.

* Mati Hint, Vaateid kakskeelsusele roosade prillideta. Vikerkaar 1987, nr 6.