„Heade venelaste“ kunst

Boris Gutsi skandaalse mängufilmi „Kurdid armastajad“ on teostusest olulisem see, et tegemist on väga laetud filmiga, kui vaadata süžeeliini, teatud sümboleid, isegi näitlejaid ja režissööri.

AIMAR VENTSEL

Kui ma Pimedate Ööde filmifestivali alguses sain ühe sõbra ühismeediapostitusest teada, et PÖFFil näidatakse vene filmitegija Boris Gutsi filmi „Kurdid armastajad“¹ ja tutvusin väljapandud reklaamimaterjalidega, siis olin ette kindel, et ilma pingete ja konfliktita filmi näitamine ei lähe. Filmi ära vaadanuna olin veendunud, et siit tuleb jama.

Enne kui film üldse kinolinale jõudis, palusid seda mitte näidata Ukraina rahvusringhääling, Ukraina riiklik kinoagentuur, PÖFFil oma filmidega esinenud ukraina režissöörid ja Ukrainlaste Kongress Eestis. Nüüdseks on filmist ja PÖFFist kirjutama hakanud Leedu meedia ning poleks ime, kui sealt levib skandaal ka Poolasse. Ootuspärane!

Kunstilises mõttes on film kesk­pärane. Filmi süžee on lihtne: İstanbulis saavad kokku kurt venelane ja ukrainlanna, nad joovad ja tegelevad seksiga. Siis lähevad nad tülli, venelane vägistab ukrainlanna, misjärel tüdruk lahkub ta juurest. Ei mingit intriigi, ilma erilise kireta lugu kahe hellitatud noore romansist. Ja mul on siiralt kahju inimesest, kes selle filmi nägemiseks peab pileti ostma.

Film on tehtud stiilis, mis läks paradoksaalselt Venemaal meelelahutusvaldkonnas moodi 2014. aastal ja mille nimi võiks olla „me teeme muusikat/filmi/telesaadet nii, nagu me arvame, et Läänes tehakse“. Paradoksaalselt sellepärast, et samal ajal demonstreeris enamik tegijad igal võimalikul juhul oma järjest kasvavat vaenulikkust Lääne ja eriti USA suhtes. Kui vaadata, kuidas kaks filmi peakangelast riides käivad ja mis muusikat kuulavad, siis võib öelda, et tegemist on Peterburi hipsterite suhtedraamaga. Film on veniv ja igav, aga Ilmar Raag ütles mulle, et nii peabki olema ja et selle nimi on arthouse. Nojah, mulle meeldivad rohkem märulifilmid, eriti vesternid, aga see selleks.

Küsitavused, küsitavused, küsitavused …

„Kurtide armastajate“ puhul pole oluline teostus, vaid see, et tegemist on väga laetud filmiga, kui vaadata süžeeliini, teatud sümboleid, isegi näitlejaid ja režissööri.

Režissöör ja stsenarist on Boris Guts, Belgradis eksiilis elav Venemaa Föderatsiooni kodanik. See võiks tähendada, et tegemist on opositsioonilise venelasega, kes protestiks oma presidendi agressioonisõja vastu Ukrainas lahkus Venemaalt. Ühesõnaga, selgelt inimene, keda juba mitu aastat kutsutakse „heaks venelaseks“ (sellest allpool). Aga nagu lihtsate asjadega ikka, on asi märksa keerulisem.

Juhtus nii, et enne „Kurtide armastajate“ ametlikku esilinastust kohtasin ühe päeva jooksul nelja inimest, kes saavad aru linateost ümbritsevast keeruliste sümbolite, narratiivide ja seisukohtade rägastikust. Rääkisime filmist ja kõigil juhtudel mainisin ma muu seas, et Boris Guts elab eksiilis Serbias. Vastuseks tuli arusaav kulmukergitus ja irooniline muie. Serblased on suures osas Euroopa kõige entusiastlikum Z-rahvas, sõna otseses mõttes Putini ja tema poliitika toetajad, kes regulaarselt kiusavad ja mõnitavad Serbiasse sattunud Ukraina sõjapõgenikke. Sümpaatial on pikaajalised ajaloolised juured, mille analüüsi siinkohal ei tasu laskuda (keda huvitab, siis serblaste järel on venemeelsuselt järgmised bulgaarlased, jälle keerulistel ajaloolistel põhjustel). Väide, et Guts põgenes mingist protestist või mittenõusolemisest tingituna Moskvast Belgradi, kus teda ümbritsevad samasugused Z-märgid ja Putini portreed nagu kodulinnas, paneb lihtsalt õlgu kehitama.

Kes on Vene opositsioon?

Eestis teatakse Venemaad ja vene opositsiooni väljaspool teatud kitsast huviliste ringkonda väga halvasti. Üsna levinud on arvamus, et iga Venemaalt pärast 2022. aasta 24. veebruari pagenud inimene on automaatselt opositsionäär, euroopalikult meelestatud ning Putini ja tema poliitika vastane. Tegelikult lahkus Venemaalt inimesi väga erinevatel põhjustel ja aegadel. Ukraina-Venemaa täiemahulise sõja alguses pagesid need, kes kartsid, et Venemaa läheb lukku ja suhted muu maailmaga katkevad. Nende seas lahkus näiteks palju ettevõtjaid, kes ajasid rahvusvahelist äri. Armeeniasse kolis nii palju sadade töötajatega Venemaa ettevõtteid, et Armeenia SKT tõusis rekordilise 10 protsenti. See ei tähenda, et kõik need inimesed olid sõja vastu, arvestatav osa olid lihtsalt majanduspõgenikud.

Teine laine tekkis siis, kui 2022. aasta septembris kuulutati Venemaal välja „piiratud mobilisatsioon“. Keegi ei tea täpselt, kui palju noori mehi siis lahkus, aga sadade tuhandete seas oli üllatavalt palju neid, kes lihtsalt hoidsid eemale sõjaväeteenistusest, olles samal ajal arvamusel, et sõda iseenesest on õigustatud. Ehk nagu kirjutas üks mu hea sõber: „Nad pole sõja, vaid mobilisatsiooni vastu.“ Et selliseid inimesi oli, kinnitavad kas või juhtumid Venemaa-Gruusia piiril, kus autosid ei lastud üle põhjusel, et nende peal olid veel näha Z-kleepsude jäljed.

Teine omaette huvitav ja ääretult mitmekesine seltskond on need, keda nimetame vene opositsionäärideks ja liberaalideks. Lühidalt võib väita, et ühtset vene opositsiooni pole olemas. See koosneb kümnetest, kui mitte sadadest gruppidest ja indiviididest, kes pole mitte niisama igas küsimuses erineval arvamusel, vaid ka omavahel tülis. Praegu näiteks on osa vene opositsiooni pooldunud suhtumises rahaskandaali, mille käigus tuli välja, et Aleksei Navalnõi asutatud korruptsioonivastane fond on nähtavasti kasutanud hämaraid finantseerimisskeeme.

Üks oluline veelahe vene opositsiooni seas on suhtumine Ukrainasse, mis on ühtlasi ka suhtumine Venemaasse. Kui dissident Garri Kasparov käis ülemöödunud aastal Tallinnas välja idee, et tuleb alustada relvastatud võitlust Putini režiimi vastu, siis ei tekitanud see muus opositsionääride seltskonnas ootuspäraselt erilist entusiasmi. Tänaseks on välja kujunenud, et Kasparovi juhitud Vaba Venemaa Fond, endine miljardär Mihhail Hodorkovski ja (vist) Tallinnas elav keskkonnaaktivist ja dissident Jevgenia Tširikova leiavad, et režiimivahetus on Venemaal võimalik ainult siis, kui Ukraina võidab käimasoleva sõja. Nad teevad kõik, et Ukraina armeele raha koguda ja abistada Ukraina armee koosseisus võitlevaid mitmesuguseid vene vabatahtlike üksusi. See seltskond on vene opositsiooni ja pagulaste seas selges vähemuses ja ega nad eriti populaarsed ei ole.

Teine osa Vene eksiilopositsioonist on need, keda juba 2022. aasta alguses hakati kutsuma „headeks venelasteks“. Need on tegelased, kes käiavad mantraid, mida kordas ka Boris Guts „Kurtide armastajate“ pressikonverentsil. Miks head venelased? Põhimõtteliselt leiab see seltskond, et Ukraina-Venemaa täismahuline sõda on Putini sõda ja kellelgi teisel pole sellega pistmist. Juba sõja alguses hakkas see seltskond leierdama ja leierdab kuni tänaseni äärmiselt kulunud loosungit: „Otse loomulikult olen ma sõja vastu!“ Iseenesest ei tähenda see loosung midagi, sest isegi Vladimir Vladimirovitš Putin on sõja vastu, lihtsalt asjaolud tingisid „raskeid otsuseid“ ja ta langetas verd tilkuva südamega otsuse alustada „sõjalise erioperatsiooniga“. Üldiselt üritab „heade venelaste“ seltskond ennast igal võimalikul viisil distantseerida kõigest, millel on vähegi pistmist n-ö ametliku Venemaaga. Loosungid nagu „Mina pole Putinit valinud!“, „Milles mina süüdi olen!?“ või „Ma ei saa niikuinii midagi teha!“ väljendavad väga hästi selle seltskonna maailmavaadet.

Huvitaval kombel muutus 2022. aasta alguses „heade venelaste“ kultusautoriks saksa-juudi filosoof ja ajaloolane Hannah Arendt. Arendti väidet, et kollektiivset süüd pole olemas, tsiteeriti igal võimalikul ja võimatul juhul, et kuidagi teaduslikult põhjendada seda, et Venemaa Föderatsiooni kodanikele Euroopas kehtestatavad järjest kasvavad piirangud on amoraalsed. Seda, et Arendt on kirjutanud, et eksisteerib ka kollektiivne moraalne vastutus, targu ei mainitud. „Häid venelasi“ iseloomustab usk sellesse, et nemadki on samasugused Putini ohvrid nagu ukrainlased, mistõttu nad nõuavad venelastele ja Venemaale kehtestatud sanktsioonide mahavõtmist. Paraku domineerivad selles seltskonnas tavalised suurvene šovinistid, kes soovivad näha praeguse Venemaa edasikestmist, lihtsalt ilma Putinita. Ka on nende seas levinud arvamus, et opositsionäär olemine on justkui auhinnaline koht, mille eest neid peab austama, armastama ja rahastama. Siinkohal võiks näiteks tuua Vladimir Kara-Murza hiljutise intervjuu, kus ta väidab, et „Euroopa on kohustatud alustama dialoogi venemaalastega“. Euroopa pole millekski kohustatud, alles tõi Euroopa Kara-Murza välja vangikongist, kus ta oleks muidu teadmata kaua istunud.

Saatan on detailides

Kui tulla tagasi „Kurtide armastajate“ juurde, siis 2016. aastal kirjutas Guts oma blogis: „Minu jaoks on Euroopa prostituut. [—] Temaga on kõik lihtne. Aga Kodumaaga on kõik keerulisem. [—] Teda on vaja armastada.“² Muidugi võib väita, et inimene ikka muudab oma seisukohti. Niisiis, ma sooviks teada, kas Guts peab siiani Krimmi Venemaa lahutamatuks osaks. Et aga filmi peakangelast mängiv Daniil Gazizullin esines nii Venemaa võimupartei Ühtse Venemaa valimisreklaamis kui ka näitlejana Krimmis, siis mõningaid küsitavusi see tekitab.

„Kurtide armastajate“ keskmes on telefonikõne, kus meeskangelane kuuleb emalt, et ta vend poos ennast üles pärast seda, kui ukrainlased ta vangistuses kastreerisid. Haavatuna uudisest, käsib ta ukrainlannal võtta seljast Kiievi Dinamo särgi, nimetades seda natside kaltsuks. Guts andis pressikonverentsil esimesele stseenile väga lonkava seletuse, väites, et tegemist on metafooriga, kus Vene sõdurist vägistaja saab teenitud karistuse.

Praegu pole ametlikult kinnitatud juhtumeid, et ukraina sõdurid oleksid kastreerinud vene sõjavange (küll on teada vastupidist), ent see pole ka oluline. Narratiivi, et ukrainlased piinavad sõjavange, levitatakse Venemaal teadlikult eesmärgil, et Vene sõdurid end vangi ei annaks. See, et Venemaal kirjeldatakse 2014. aastast alates Ukrainat kui neonatside riiki, on ka teada fakt.

Kui lisada eeltoodule filmi süžee – venelase ja ukrainlase leppimine läbi venelase prisma ning korduvad vihjed sellele, et ka venelased kannatavad ning on Putini ohvrid –, saame kokku ideoloogiliselt laetud koogelmoogeli.

Käed eemale kunstist!

Kuidas siis suhtuda „Kurtidesse armastajatesse“, mis on Gutsi väitel üks suur metafoor?

On olemas vähemalt kolme tüüpi inimesi, kes usuvad, et selliseid filme mitte ainult ei tohi, vaid ka peab näitama. Esimest gruppi võiks nimetada humanistideks. Nende meelest tuleb kunst ja poliitika lahus hoida. Nad suhtuvad kohati vaenulikult sellesse, et Ukrainas võetakse maha Puškini ausambaid ja nimetatakse ümber Tšaikovski-nimelisi teatreid. Humanistide seas valitseb naiivne usk, et vene kunstnikud ja teadlased on valdavalt demokraadid, euroopalikult mõtlevad, ja et neid tuleb aidata. Lisaks usuvad humanistid seda, et igasugune relvaabi Ukrainale tuleb kohe lõpetada, sest siis saab sõda otsa ja inimohvreid enam pole.

Teist seltskonda võib nimetada Vene Maailma sõpradeks. Need on inimesed, kes olid kuni sõja alguseni rohkemal või vähemal määral Putini apologeedid. Näiteks väitis ka kunagine armastatud teatridirektor ja praegune hobilavastaja Jaak Allik veel 2022. aasta jaanuaris sotsiaalmeedias, et Putin pole langetanud ühtki Venemaale kahjulikku otsust. Veel prominentsem selles kategoorias on vahest eurosaadik Yana Toom, kelle piiritu toetus vene opositsioonile on teravas vastuolus sellega, et veel hiljuti ei pannud ta neid üldse tähele. Vene Maailma sõbrad võitlevad kirglikult selle eest, et Venemaa kodanikud, vene kultuur, vene keel ega Venemaa rahvusvaheline positsioon ei langeks mingite piirangute ohvriks. Neid kaht gruppi iseloomustab see, et nad ei tunne Venemaad ega selle ajalugu, ammugi mitte Ukraina-Venemaa ajaloolisi sidemeid, mistõttu jätavad nende kasutatavad ajaloolised paralleelid enamasti mõndagi soovida.

Kolmandat gruppi esindab kas või PÖFF oma ametlike avaldustega stiilis „hoida ust lahti ja soodustada dialoogi“. Siin tekib küsimus: kellega, mis teemal ja mis eesmärgil dialoogis olla? Ukrainlased silmanähtavalt ei soovi dialoogi ja see on nende õigus. Dialoog tulevase Venemaa eliidiga, nagu „head venelased“ ennast kujutada armastavad? Nagu öeldud, ühtset Venemaa opositsiooni pole olemas. Lugu on veelgi keerulisem. Peale selle, et opositsiooni ja liberaalide kandepind Venemaal on nullilähedane, puudub neil igasugune tegevuskava, kuidas lagundada Putini režiim ja Venemaal võimule tulla. Küll on neil aga suurejoonelised plaanid, kuidas teha Venemaast eesrindlik demokraatlik riik. Mistõttu lõppes esimene suurejoonelisem vene opositsiooni kokkutulek kaks aastat tagasi Vilniuses sellega, et mindi omavahel tülli, kuna ei suudetud tulevasi ministriportfelle jagada. Naiivne usk sellesse, et Putini surma korral valitakse opositsionäärid automaatselt uut Venemaad juhtima, kuulub pigem soovmõtlemise valdkonda. Selle soovmõtlemise vankumatust tuleb muidugi tunnustada. Nii on Venemaa opositsiooni suurkujude Vladimir Kara-Murza ja Ilja Jašini viimase aja esinemised ühetähenduslikult suunatud Venemaa elektoraadile.

Kõige selle juures pole kusagil kerkinud küsimus, kas Serbias elav Venemaa Föderatsiooni kodanik üldse omab moraalset õigust teha käimasolevast Ukraina-Venemaa täismahulisest sõjast filmi, kus ta kuulutab kannatajateks nii ukrainlased kui ka venelased ja vihjab kas või metafoorselt kahe rahva leppimise võimalusele. Mu ülikooliaegne kursusevend Andrei Hvostov rääkis mulle ülalmainitud pressikonverentsil, et sakslased tegid esimese sõjafilmi alles 1960ndate keskel, pärast ameeriklaste juhitud pika denatsifitseerimise ja rahvusliku kahetsusperioodi läbimist. Venemaa puhul pole deimperialiseerimise ning üldrahvaliku kahetsuse periood isegi mitte alanud ning praeguse seisuga on raske uskuda, et see kunagi üldse algab.

1 „Глухие влюбленные“, Boris Guts, 2024.

2 Boris Guts, Европа как дорогая проститутка. Борис Гуц: записки кинорежиссера, Livejournal, 17. I 2016. https://boris-gouts.livejournal.com/852702.html?fbclid=IwY2xjawGhTxZleHRuA2FlbQIxMAABHZzdNnKB4jNrY7utWx6sMJhmcq-Jm2fLmq6mvx-HgfSTPFyOSL5OqiAAPg_aem_5todbj0VJhG50hcYLQq6Fg