Heerostest ja heerolditest

Meelis Oidsalu

Dokumentaalfilm „Palusalu” (Umberto Productions, 2009, 56 min, koostöös ERR i ET Vga). Stsenarist Paavo Kivine, režissöör Kristiina Davidjants, operaator Erik Norkroos, kunstnik Priit Vaher, produtsendid Priit Vaher ja Erik Norkroos. Esilinastus 17. XII 2009 kinos Sõprus ja 29. XII ETVs. Homerose „Iliase” 9. laulus ütleb Trooja all võitlev Achilleus: „Ennustand mulle on nii ema  Thetis, too hõbejalgne, / et mul kaks eluliisku on, mis mind surmani viivad: / kui jään siia ma ning üha võitlen müüride ees siin, / ei koju iial ma saa, kuid ealgi mu kuulsus [kr k kleos, ka ’ülistus’] ei kustu. / Kui aga taas sõidan koju ma siit, kodu kallile maale, / siis minu kuulsus kaob, elu mul aga kaua veel kestab…”1

 

Need read toob Harvardi ülikooli professor Gregory Nagy näitena Achilleuse teadlikkusest oma kangelase-potentsiaalist, kangelaseks  saamise tingimustest2. Achilleus teab, et saab kangelaseks vaid kangelase surma surres ning et lohutusauhinnaks surma eest on kleos – (Homerose) ülistus, mis annab ta tegudele tähenduse, nimele surematuse.

Tänapäeva kangelase mõiste erineb paljuski antiiksetest arusaamadest. Meie kaasaegsed heerosed ei otsi tähendust, vaid tähelepanu, laulikud on asendunud kollaste heeroldite, ajakirjanduse tseremooniameistritega,  kangelaste loomise monopol on liikunud kultuurisfäärist kommertsmeedia kätte. Klassikaline kleos ja müüdiloome on asendunud müügitegevusega. Sama arengusuund ilmneb ka spordis, mis peamiselt meelelahutusäri ja otsapidi ka sotsiaal- ja rahvuspoliitika instrument, mille riigipoolset toetamist ja promo millegipärast nii mõnelgi puhul kultuuri edendamisena serveeritakse. Tõsi, spordil ja kultuuril on sarnaseid funktsioone (identiteediloome,  meelelahutus) ja nad mõlemad on ühe ema, mängu lapsed, kuid olemuslikult pole neil kahel praegu enam suurt midagi ühist, sest, nagu sedastab Johan Huizinga, on tänapäeva teaduslik mõtteviis mängulisuse tippspordis juba suretanud3, samuti teenivad nad eri jumalaid: sport on tähelepanu ja selle  abil saadava tasu, kultuur aga tähenduse teenistuses. Spordikangelased muutuvad osaks rahvuskultuurist ainult kultuuri enese vahendite, kleos’e kaudu. Sport vajab laulikuid, tähendust loovat retseptsiooni, et sellest saaks rahvuskultuuri edendav nähtus. Kristiina Davidjantsi ja Paavo Kivise dokumentaalfilm Kristjan Palusalust ning Artur  Talviku dokumentaal sumomaadlejast Kaido Höövelsonist alias Barutost kinnitavad seda oletust, kumbki omal, isikupärasel moel.     

Kivise kandlega Kivine

Dokumentaalfilm maadleja Kristjan P alusalust tundub olevat pigem stsenaristi Paavo Kivise kui režissöör Kristiina Davidjantsi film. Rütmilt kohati (eriti alguses) ruttav pildirida üritab Kivise tõtliku tekstiga sammu pidada. Algustiitrid ei jõua lõppedagi, kui juba hakkab teksti lugeja Margus Prangel loetlema ajaloolisi arve. Hiljem rütm rahuneb, arhiivikaadrid ja paljud fotod vahelduvad intervjuudega (Palusalu tütar, treeningukaaslased). Vaataja saab kiretu, peamiselt arhiivimaterjalidel põhineva ja hinnangutest  hoiduva ülevaate maadleja elukäigust, sellest, kuidas lihtsast maapoisist saab maadlushuviline vangivalvur, vangivalvurist vastu ootusi Berliini olümpiavõitja ja olümpiavõitjast Nõukogude riigi reetur (Palusalu jooksis Vene-Soome jätkusõja ajal Vene poolelt vastaste juurde), represseeritu ning režiimi põlualune.

Tegemist on eluloofilmiga,  spordipropagandast hoidutakse, ei ole kuulda ähkimist ega tunda higihaisu, vastupidi, Prangli elegantselt ükskõikse intonatsiooni vahendusel saame teadmise, et olümpiavõit tuli Palusalul nagu muuseas: „… no ja Berliinis, see võit tuli ju lihtsalt, seal ei olnud ju muud vaja kui oma vastaseid ära võita”. Selle repliigiga tõstatatakse kohe filmi alguses  küsimus: milles seisneb õigupoolest Palusalu kangelaslikkus? Näitab film üldse olümpiasangarit või on filmikangelaseks lihtne eestlane, kes võitleb mitme režiimi keerises ellujäämise eest? Palusalu lihtsus ja heasüdamlikkus on silmatorkavaim toon Kivise lauldud oodis, fotodelt näeme tema siirast heasüdamlikku ilmet ka nendel aegadel, mil ta tagakiusatuna mustatöölisena leiba teenib. Fookuses on tugev, terve, oma pereõnne esikohale asetanud inimene,  kes jääb iseendaks nii kuulsuselaine kui ka repressioonide harjal ega anna järele ahvatlustele, öeldes „ei” nii Ameerika rahajõmmidele kui ka nõukogude propaganda survele. Palusalu eelistab toimetada koduses Pillapalus, hoolitseda pere eest, elada lihtsa inimese elu. Mehes, kes seljatas maadlusmatil kõik vastased, oli lihasrammule võrdselt ka väärikust ja hingetarkust, mis lubas tal repressioonide kiuste õnnelik olla. Mine võta kinni, mis temast eestlastele olulisema isiku teeb, kas võit NatsiSaksa maadlusiidoli üle või väärikas kaotus nõukogude režiimile …

Sellist tähendust kannab Kivise lihtsakoeline kleos Palusalule. Lihtsakene on see laul tõesti, sarnanedes oma faktikeskses esitusviisis pigem entsüklopeediaartikli kui dokumentaalfilmiga. Tõsi, paljud pildid ja kaadrid räägivad nii mõndagi, kuid tõstatavad ka hulgaliselt küsimusi, mida Kivine graniitrahnu kirjeldava  geoloogi enesestmõistetavusega ignoreerib. Nii tuleb vaatajal küsimustele vastuseid otsides stsenaristi kirjutatud Palusalu elulooraamat avada või siis piirduda Anders Härmi eeskujul konfirmatiivse kultuuri viljelejate siunamisega4.     

Porolooni-Baruto 

Dokumentaalfilm „Baruto – tõlkes kaduma läinud” (Eetriüksus, 2009, 54 min), stsenarist, režissöör ja produtsent Artur Talvik. Peaosas Kaido Höövelson, operaator Manfred Vainokivi, muusika Sven Grünberg, montaaž Tambet Tasuja. Esilinastus 18. VI 2009.

Artur Talvik on hoopis elavama, mängulisema loomuga laulik. Seda võimaldab asjaolu, et Kivine laulab juba Elysioni väljadele lahkunud  kangelasest, Talviku kaamera ees on aga noor elus eesti mees Kaido Höövelson, kelle kangelasepotentsiaali on avalikkus alles läbi katsumas. Autor pole lähtunud ettekirjutatud noodist, filmis ei esitata juba elatud elu helisid. Kaamera käib ja tegijad ootavad, milliseid kõlavärve nende kangelase kuvand omandama hakkab. Talvikul on terav intuitsioon, hea kompositsioonitaju ja eluterve huumorimeel, minu hinnangu kohaselt on tegemist  eelmise aasta parima dokumentaalfilmiga, mis jaapanlaste seatud levipiirangute tõttu Eestis kahetsusväärselt vähe tähelepanu pälvinud.

„See ei ole spordifilm,” on selgitanud Talvik meedias, seda miks filmi fookuses ei ole Baruto vastasseisud maadlusväljakul. Žanriliselt on tegemist just nimelt kleos’e, kangelase ülistuse, kangelaseks laulmisega. Lauluotsa võtab üles vanem Ameerika kunstnik, Jaapanis juba üle kolmekümne aasta  sumotore joonistanud naine, kes meelitatud Barutole tulevikku kuulutab: „Ma ei näe mingit põhjust, miks sinust ei peaks saama yokozuna” (kõrgeim võimalik sumotori seisus). Laulu järgmised salmid räägivad Baruto spartalikest treeningutingimustest (harjutatakse autogaraažist kohandatud sumotallis), kohanemisraskustest ja sellele järgnenud edust (tõusmine sumo tippliigasse), teda hüsteeriliselt jumaldavatest jaapani fännidest ning naasmisest kodumaale  (nüüd juba kuulsa sumotorina), vahele naljakad seigad Höövelsoni argielust ja möödarääkimised jaapanlastega, kõike rütmistamas Eesti talvemaastiku poeetilise rahu ja Tōkyō hüperurbanistliku kära kontrast. Baruto/Höövelsoni, Jaapani/Eesti sümmeetria on esitatud humoorikate ühisnimetajatega: Höövelson külastab Eesti maakohas oma endise pruudi perekonda, kes teda pikema jututa karaokelauluga tervitab (ja mitte seepärast, et vastuvõtt  „jaapanipärane” oleks, eesti peres tundub külalistele laulmine harjumuspärane viisakusavaldus olevat), või siis stseen, kus koduse olekuga Höövelson vaatab emakodus telekast filmi Robert De Niroga peaosas, võrdluses hilisema pildiga sellest, kuidas piduliku kimonoga Baruto seltskonnaüritusel filmitähe De Niro oma kuulsusega varjutab.

Kui filmi alguses tundub jaapanlaste imestamine Baruto suuruse üle tõusva päikese maa rahva eksootilise veidrusena,  siis Eestis võetakse teda vastu täpselt samasuguste hüüatustega. Jääb üle tõdeda, et mõni inimene lihtsalt ongi ühtviisi suur nii Eestis kui ka Jaapanis. Talviku laul Barutost järgib Joseph Campbelli5 monomüütilise kangelase teekonna loogikat: kangelane rändab kaugustesse, saavutab seal võidu üleloomulike jõudude üle ning naaseb võimega kaasinimestele kasu tuua. See õnnestub Talvikul ilma Kivise filmile omase  (mõnevõrra paratamatu) puisuseta, meie ees on haaravad, humoorikad, mahlakad kaadrid sündivast elust enesest. Lisaks on veel üks põhjus, miks Talviku filmi võiks pidada omas liigis, kleos’ena, suurepäraselt õnnestunuks: autor otsib Baruto võitluse tähendust väljaspool sumoringi, on  märganud ja esile toonud Baruto kui kangelase kultuurilise tähenduse potentsiaali ja sellega sportlase „võime kaasinimestele kasu tuua” ka muul moel kui ainult sumoväljaku võite ja kaotusi loendades. Talvik on pannud filmi pealkirjaks „Baruto – tõlkes kaduma läinud” (Sofia Coppola draama järgi). Autor küsib kohe filmi alguses: ega kangelane  tõlkes kaduma lähe, ega Baruto tegutsemine võõras kultuuriruumis rahvuskaaslastele tähendusetuks jää? Vastuse leiame kaadritest, mis näitavad Barutot arvuti vahendusel jälgimas rahvusringhäälingu meelelahutussaadet „Paar”.

ETV laseb saate tarvis kunstnik Kalju Kivil Baruto elusuuruse kuju roosast poroloonist välja lõigata. Seejärel veab joviaalne saatejuht Marko R eikop poroloonist Baruto teda vöökohalt kinni hoides Viru keskusesse, kus inimesi  õhutatakse kujuga ükskõik mida ette võtma. Talvik on kaameraga kohal, võtab toimuva linti ja näitab hiljem päris-Barutole. Näeme väikesi tüdrukuid, kes alustuseks kuju jalahoopidega kostitavad, koolijütse, kes pikema jututa porolooniBarutole „kaussi sõidavad”, ning turisti, kes kuju peal suguühet imiteerib. Kui kunstnik Kalju Kivi kuuleb saatejuht Reikopilt kuju valmistamise eesmärki, juhendab ta saatetegijaid kangelasega hellalt ringi käima: „Ta on selline  hele materjal, eks ole, et kui temaga tänaval maadlema hakata, siis ta kaua vastu ei pea”. Reikop teab seda, aga tassib kuju mängleva kergusega ikkagi Viru keskusesse, ilma et keegi saate tegijatest pärisBarutolt luba oleks küsinud. Saja üheksakümne kilose Baruto allajäämine sadakond kilo kergemale Reikopile annab tema  matšidele profisumo absoluutses tipus hoopis teise kaalu, teeb temast kangelase, kes ei maadle mitte Newtoni seaduste, vaid Reikopi reeglite järgi. Talviku laulus, nii nagu Kivise omaski, ei vormita sportlasest kultuurilise kandvusega kangelane mitte võitudest spordiväljakul,  vaid väärikast kaotusest väljaspool spordisaali. Baruto vaatab Reikopi toimetamisi arvutiekraanilt ja küsib talle omase rahulikkusega: „Kas nii võib? Kas nii tohib?”. Need kaks küsimust tulevad teisest sfäärist, ekraanil toimetav menusaate juht neid ei kuule ega mõista ka ise nende peale tulla. Baruto suhtumises tema kuvandi rüvetamisse rahvusringhäälingu meelelahutajate poolt on samasugust väärikust, nagu näeme nõukogude repressioone talunud  Palusalu puhul.

Repressioonid jätkuvad, ainult meetodid on muutunud: kui nõukogude võim kasutas isiksuste nivelleerimiseks betooni ja raudvarbu, siis tänane meedia teeb sedasama roosa porolooni abiga. Marko Reikop ei ole sugugi vähem võimas vennike, kui oli omal ajal Rein Sillar: asjaolu, mida mõned toimetused teadvustamast keelduvad. Vägilasel Barutol puudub kontroll oma poroloonist teisiku käekäigu üle, tema füüsiline nähtumus kuulub avalikkusele, publikule, see avaldub ehedalt ka filmi teistes stseenides. Filmis kuuleme lõpmatuseni korduvaid hüüdeid: „Nii suur!” (kipun arvama, et kui Höövelson millestki oma kangelaseteel surmani tüdinud on, siis just sellest sõnapaarist), näeme Barutot suure oratooriumikoori ees jaapanlastele klassikalise laulu esitamist  imiteerimas, paljudel fotodel poseerimas, Tōkyōs Eesti saatkonna vastuvõtul maskotina seismas. Baruto tundub oma kangelase rolli selle osaga siiski hakkama saavat, tema tähelepanu on suunatud ühele eesmärgile: saada yokozuna’ks. „Yokozuna on seal jumal,” seletab Jaapani sumokangelane Baruto Eesti kultuuriministrile Raivo P almarule. Sven Grünbergi haaravalt helikujundatud filmi lõppakordid  on minoorsed: kangastub kangelase üksildus Trooja müüride all, kodus ootav ema. „Kui ma sumo lõpetan … ma olen alati oma traktorit tahtnud tegelikult, maapoiss nagu ma olen. Nüüd on uued traktorid väga head, need John Deeri omad …” Nagu Palusalugi, annab Kaido Höövelson aimu, kui lihtne ja kasin on sageli see maailm, mis jääb heerose maski taha. Maski ilme on kahjuks suuresti kangelase kehapinnal parasiteeriva  kommertsmeedia kujundada. Hea, et leidub Kivise- ja Talviku-suguseid laulikuid, kes murendavad kollaste heeroldite võimu luua poroloonist spordikangelasi.

1 Homeros, Ilias. Tõlk August Annist. Eesti Riiklik Kirjastus, 1960, lk 147.

2 Gregory Nagy, The Best of the Achaeans: Concepts of the Hero in Archaic Greek Poetry, John Hopkins University Press, Rev. ed., 1999, 7. ptk § 21.

3 Johan Huizinga, Mängiv inimene. Varrak, Tallinn 2003, lk 220. 

4 Vt Anders Härmi artiklit 28. VIII 2009 Sirbis.

5 Vt lähemalt Joseph Campbelli raamatust „The Hero with a Thousand Faces”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht