Helide kaudu vaikuse poole

Christian Frei: „Autentsus on filminduses tähtsaim.“

KAAREL KUURMAA

V Arvo Pärdi Keskuse filmiõhtutel käis Tallinnas oma filme esitlemas Šveitsi dokumentalist Christian Frei. Peale „Sõjafotograafi“ (2001), mis kandideeris ka Oscarile, näidati „Hiiglaslikke Buddhasid“. Mõlemas filmis on olulisel kohal Arvo Pärdi helilooming.

Christian Frei

Christian Frei

Wikipedia

Kuidas ja miks sai sinust filmitegija?

Christian Frei: Mind on alati huvitanud fotograafia. Lapsena lugesin palju loomade käitumise kohta ja arvasin, et minust saab loodusfotograaf, siis jõudsin aga hoopis inimeste käitumise ja suhtlemise uurimise juurde. Sattusin 17aastaselt juhuslikult ühele Super 8 kaameraga filmitegemise kursusele. Tegin selle lõpetuseks filmi „Kuidas elada koos“, mis leidis minu suureks üllatuseks positiivset vastukaja. Filmisin Solothurnis kaputsiinide ordu kloostrit, kus toona oli palju väga vasakpoolsetest ja kommunistlikest ideedest lummatud noori.

Kas pärast ootamatut edu oli loogiline jätk mõni prestiižne filmikool?

Tegelikult mitte. Ma õppisin küll poolteist aastat audiovisuaalset meediat, aga mul jäi see lõpetamata, sest hakkasin tegema reklaame suurtele korporatsioonidele. Minust sai edukas yuppie ja ma oleksin ilmselt võinud sedasi surmani hästi ära elada.

Ma mäletan väga hästi, kuidas ma vaatasin ühel hetkel endasse ja nägin tulevikku Jaguari sportautoga, majaga Toscanas, meelemürkide ja aina süveneva küünilisusega, sest paljud reklaaminduses töötavad inimesed tahavad tegelikult teha kunsti, mitte äri. Küünilisusest saab kaitsereaktsioon ja õigustus, aga ma taipasin, et sellest pillavast elustiilist saab mu vangla, ning otsustasin, et ma mitte ei unista raamatu kirjutamisest või filmi tegemisest, vaid teen seda päriselt ja täieliku pühendumisega.

Kust läheb sinu arvates piir tõsielu ja mängufilmi vahel? On ju palju neid, kes ütlevad, et polegi mingit vahet.

On ikka suur vahe. Muidugi on lõppude lõpuks ühine see, et me räägime lugusid ja peegeldame maailma kaamera kaudu. Me tihendame mõned hetked maailmast ja eemaldame liigse keerulisuse ning samal ajal ehitame ühtmoodi üles korraliku dramaatilise kaare. Kummaski žanris pole mõtet lihtsalt niisama filmida. Dokfilmis on aga palju rohkem eetilisi pingevälju, sest tegemist on päris inimestega –ei juhendata ju palka saavaid näitlejaid.

Mis sa arvad Kieslowski ütlusest, et lihtsam on saada kätte tsellofaanist pisar näitlejalt kui filmida päris elus inimeste pisaraid?

Jah. Kieslowski võib nii muidugi öelda, sest ta on meister mõlemas žanris. Siiski on palju n-ö kehvasid dokumentaalfilme, kust on ikkagi midagi õppida ja teada saada, aga kehvas mängufilmis pole muud peale piinlikult halva näitlemise. Mängufilm peab mõjumiseks olema ikka väga hästi tehtud. Küsimus on ju ikkagi intiimsetes, autentsetes hetkedes, mida on võimalik saavutada mõlemas vallas. „Autentsus“ on teatud mõttes tähtsaim sõna filminduses. Jah, Tarantino ei pruugi minuga selles osas nõustuda, kuid ma arvan, et isegi tema filmides on autentsus tegelikult väga oluline, sest see puudutab sisetunnet, millelt näitlejad saavad tõukuda oma stseeni lahendamisel. Dokfilmis tuleb see autentsus mulle lihtsamalt kätte.

Sinu edukaima filmi „Sõjafotograaf“ peategelane on maailma tuntumaid kriisikoldefotograafe James Nachtwey. Kuidas sa selle loo leidsid?

Nachtwey reisib mööda maailma kõige jõhkramaid paiku ja püüab tabada kõige otsustavamaid ja autentsemaid hetki. Ta ei ole Helmut Newton, kes teeb ülimalt kontrollitud stuudiofotosid. Pidin Nachtweyd kuus kuud veenma, sest ta polnud kedagi varem oma tööle ligi lasknud. Ta töötab märkamatult ja esoteeriliselt – keegi ei tea, kuhu ta lendab ja millal. See tekitas ka meile probleeme, aga ma jätkasin visalt tema jälitamist. Ehitasime pisikesed mikrokaamerad, mille lisasime tema kaamerale, et ta võiks säilitada oma sõltumatuse, olla vaba ja instinktiivselt seal, kus ta tahab. Meie võtsime kõrvalt üldplaani, aga filmi dramaatiline intensiivsus tuleb paljuski James Nachtwey fotokast.

Kas su elu oli ka reaalselt ohus?

Õnneks ei ole see film ainult sõda ja tulistamine. Seal on palju ootamist ja igavust. Siiski, näiteks Kosovos tapeti paar päeva enne meie saabumist kaks ajakirjanikku ja ka meil oli mitmeid olukordi, kus ma ütlesin oma operaatorile, et siia me nüüd jääme ja laseme Jamesil minna oma teed. Eesmärk polnud näidata lahinguid, põnevust ja tulistamist, emotsioonilt on see pigem rahulik ja väljapeetud film.

Seda toetab ka filmi rõhutatult aeglase kulgemisega muusika: valik Eleni Karaindroult ning Arvo Pärdi „Silouani laul“ ja „Psalm“.

Ma arvan, et see film on edukas ja puudutab just sellega, et seal puudub adrenaliin. Valitseb ääretult rahulik meeleolu, mida aitab luua pidevalt kuuldav Pärdi „Silouani laul“. Kogu filmi muusika on valitud spetsiaalselt selline, et seal poleks rütmi, kuigi psühhofüüsiliselt saaks rütmilise muusikaga kergesti inimestel südame põksuma panna. Filmis on ühtekokku 14 minutit fotosid ja tükk aega oli küsimärk, milline muusika nende kohal peab hõljuma. Kui jõudsin tänu Manfred Eicherile Pärdi muusikani, siis oli mul kõik selge, sest ka tema muusika on üks suur küsimärk, mis justkui imestab või esitab sügavaid küsimusi. See on nii avar ega ütle sulle ette, mida seda kuulates tundma peab. See ei tekita filmis põnevust, nalja, kirge ega romantikat. See on ainult üks suur imetlus ja küsimus: miks me siin maailmas oleme või mis me tegema peame?

Tema mõjutab maailma muusikaga, sina dokumentaalfilmidega. Miks?

Ma usun kirglikult, et dokumentalistika on väga tähtis igas ühiskonnas. Miks? Me elame aina intensiivsemas propagandamaigulises meediamaailmas, mis lämbub iseenda tekitatud hüperventilatsioonis. Hästi tehtud dokfilmis on päris elu maitset ja päris inimesi, mina ei taha toita seda ekstaatiliselt hingeldavat meediat. Ma tahan võtta ja anda aega, et lugu saaks lahti rulluda. Ma ei usu globaalse küla kontseptsiooni, sest me ei saa emotsionaalselt hoolida kogu maailmast. Me suudame ju hoolitseda eelkõige ainult oma lähedaste eest, aga dokfilmid annavad siiski seostatud tunde ka mõne maailma kaugema paiga või inimestega, keda me ei tunne.

Kui palju sa teed eeltööd enne filmimist?

Väga palju ja ma armastan seda. Kes ei taha asja põhjalikult uurida, võib dokumentalistika kohe ära unustada. Teisiti oleks filmitegemine arrogantne stereotüüpide edasikandmine. Eeltöö kestab minu puhul ikkagi kuid: loen kõik võimaliku läbi ja suhtlen mitmekümne inimesega, et saada piisavalt sügavad taustateadmised. Kui kõik see on tehtud, tuleb olla äärmiselt valiv ning võtta ainult need paar kõige tähtsamat teemaliini, mida filmiloos vaja. Enamik teadmisi peab jääma kaamera taha. Seetõttu ei arva ma ka, et hea filmi eeldus on tohutul hulgal filmitud materjali: ma pole eales jätnud ühtegi oma filmitud tegelast monteerimisel valmis teosest välja. Ma ei lähe lihtsalt kaameraga kuskile, et vaadata, mis juhtub või saama hakkab. Võtetel on mul peas väike nimekiri sündmustest, mis võiksid juhtuda, ja kui sünnib teistsuguseid asju, võtan ma need tänulikult kingitusena vastu.

Põhjalik ettevalmistus ja täielik vaba minnalaskmine kõlavad vastuoluliselt, aga nii see on. Tea kõike ja unusta kõik. Platsil usaldan ma täielikult oma operaatorit. Me räägime palju enne filmimist, aga võtete ajal ei räägi ma temaga üldse. Ma ei suhtle pärast võtete algust ka kunagi oma filmitavatega. Me lepime enne kokku põhimõtted ja siis ma püüan nii palju ära kaduda, et ma ei segaks lahtirulluvat intiimsust. Selle kõige aluseks on jällegi tugev eeltöö.

Üks olulisemaid asju dokumentalisti puhul on lahti saada liigsest keerulisusest. Maailm ja filmitav on nii kompleksne, et kõike ei saa eales ühte filmi panna. Liigse keerulisuse kõrvaleheitmine ja selge loo väljatahumine on meie kõige olulisem ülesanne.

Kui oluline on üldse muusika filmides?

See on ülitähtis. Filmitegijad peavad muusikat vahel nagu mingiks iluasjaks, mis lisatakse juba valmis tootele viimase detailikesena. See on totaalselt vale: muusika ja helid on ise baasmaitseaine ja peaaegu võrdne pildiga. Ma leian muusika vahel isegi enne filmimist. Muusika eesmärk on üles ehitada tõeliselt sügavad vaikusehetked. Need on filmi kõige meeldejäävamad ja see ongi filmi helimaailma emotsionaalne eesmärk – jõuda koos vaatajaga vaikusesse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht