Ühendused maailmadega

Erkki Luuk

„Siseimpeerium” on üsna loogiline film, kuid seda ainult David Lynchi loomingu kontekstis. Suurim sarnasus on sel „Mulholland Drive’i” ja „Kadunud kiirteega”, kuid „Siseimpeerium” on neist ulatuslikum ja monotoonsem. Ajaline aspekt näib selles filmis mängivat veel väiksemat rolli kui eelmistes. Suurem osa tegevust võiks sama hästi kulgeda rööbiti, paralleelsetes maailmades või ruumides, mille vahel (mitmeski mõttes) puudub ühendus. Nimelt puudub neil kohtadel ühendus (ülejäänud filmiga) nii ruumilises mõttes kui ka süžee tasandil. Filmi tegelikuks sisuks ongi hüpoteeside püstitamine selle kohta, kuidas need kohad üksteisega seotud võiksid olla. Esimene, kõige rudimentaarsem maailm on külm sinine, askeetlikult möbleeritud kõrge tuba, mis meenutab stuudiot või lava. Ruum kujutab endast elutuba, seal elavad jänesemaskis ja inimkostüümiga olendid: mees, naine, veel üks mees. Selle ruumi ühendus maailmaga on kolmesugune. Esiteks on toal uks, mille kaudu „veel üks mees” vahel harva siseneb ja väljub.

Teiseks on toas telefon, mis vahel, veelgi harvem, heliseb. Kui ma õigesti mäletan, helises see filmi jooksul ainult üks kord. Enesestmõistetavalt on selle telefoni numbrit väga keeruline hankida. Samas võis muidugi tegu olla ka valeühendusega. Ma ei mäleta, kas olend toru võttis, küll aga olen peaaegu kindel selles, et ta sinna midagi ei  rääkinud.

Kolmas ühendus luuakse staatilise vaatega, mis meil ruumi avaneb. See, et selle vaate lähimad vasted on kas kaamerast stuudiosse või saalist lavale, implitseerib kolmanda ühenduse, kus tuba on etendus, mida jälgib mingi kujuteldav (aga võib-olla hoopis olematu) publik. Ma ei mäleta, kas meile antakse mingeid täiendavaid vihjeid selle kolmanda ühenduse detailide kohta.

Teine maailm on tegelikkus, täpsemalt Hollywood, kus on näitlejanna Laura Dern, kes saab osa mingis hirmuäratavas poola muinasjutus, mille kõik varasemad osatäitjad on sündmustikuväliselt, kuid filmiga seoses surnud, nagu meile hiljem mõista antakse. Selles maailmas elab näitlejanna luksuslikus majas, omab väidetavalt poola päritolu, kuid ilmselgelt mõnest teisest maailmast pärit meest ja naabrit, käib tänaval ja suures stuudios, kus film üles võetakse. Stuudio kaudu, kas selle rekvisiitidesse ekseldes, või sinna salapäraste märkidega „a x …#~” kaetud tagaukse kaudu sisenedes, luuakse ühendus teise maailmaga. Sellele viitavad stuudiohämaruses ilmnevad üleloomulikud asjaolud: keegi, keda dekoratsioonide vahel liikumas nähakse, on teda otsima minnes jäljetult kadunud. Hiljem, ühes teises stseenis, siseneb näitlejanna pimedalt kõrvaltänavalt tagaukse kaudu stuudiosse ja eksleb dekoratsioonide vahel. Ootamatult satub ta võttepaigale. Antakse mõista, et tegu on sellesama stseeniga: näitleja, kes esimeses stseenis oli võttepaigal, kõndis teises stseenis samas stuudios dekoratsioonide vahel, mis paistab üleloomulik, tegelase kahestumist eeldav seletus. Filmi pealkiri on muuseas mingi kolmekohaline number. Korra jõutakse mingis majas sama numbrit kandva ukse taha, aga see võib juhtuda mõnes teises maailmas.

Kolmas maailm on film, milles näitlejanna mängib. Korduvalt on ebaselge, kas tegevus leiab aset teises või kolmandas maailmas, kuni kaamera kaadrisse ilmumine või režissööri (Jeremy Irons) ootamatu repliik asja paika paneb.

Neljas maailm on 1920. aastate Poola või Baltikum. Film algab kaadriga kihutavast grammofoninõelast, mille saateks olev krabisev tekst mainib Balti piirkonda. On talv, lumi, tänavatel sõidavad limusiinid. Pruunika valgusega vanaaegses interjööris kulgevad ja arendavad kummastavat, vaataja jaoks ilmselgelt kontekstist välja rebitud suhtlust härrad ja kõrgklassi libud. (Prostituudid, küll võib-olla mitte kõrgklassi omad, figureerivad ka maailmas nr 2.)

Viies maailm on tuba, kus keegi naine telekat vaatab. Naine jälgib pisarsilmi ja pingsalt madalakvaliteedilisel ekraanil toimuvat. Ekraan näitab mõnes teises maailmas (võib-olla kogu aeg ühes ja samas, täpselt ei mäleta) toimuvat.

Kuuenda maailma tegevus leiab aset tänapäeva USAs vaesemates ühiskonnakihtides. Laura Dern mängib rasket elu elanud ja sellest rääkivat naist. Tema meest külastab Balti riikidest pärit seltskond: lihttöölised, kindlasti illegaalid, üks neist punase näo, hullumeelse pilgu ja haamriga, mida ta hetkekski käest panna ei julge. Selles maailmas jõutakse kunagi ühe garaažini, kust väljub idaeurooplane, kes ütleb, et garaaži elanik (keda otsima tuldi) on ära läinud. Pole teada, kuhu. Teada on vaid, et enne lahkumist mainis ta midagi „siseimpeeriumist”.

Ajuti tekib kahtlus, nagu oleks võimalik vähemalt mõni neist maailmadest mõnele teisele taandada. Näiteks tundub, et kuues ja kolmas maailm võivad (kui eeldada, et üht-teist on meile näitamata jäetud) olla üks ja seesama. On selge, et sellises filmis saavad midagi süžeesarnast tekitada ainult ühendused maailmade vahel. Ja neid on mitut liiki. Kõige lihtsam on elementide, tegelaste ja tegevuse kordumine eri maailmades: juba mainitud Laura Dern, kes figureerib kahes kuni kolmes maailmas (sõltuvalt sellest, ka 6. ja 3. on eri maailmad), prostituudid, Poola/Balti teema, „a x …#~”, teatav kolmekohaline number, auk, mõrv, veri, film, film filmis, film filmis filmis jne. Kruvikeeraja, millele vihjatakse maailmas nr 2, leitakse, kui ma õigesti mäletan, maailmast nr 6, aga mõrv sooritatakse sellega maailmas nr 3. Keerukamad ühendused maailmade vahel toimivad spetsiaalsete seadeldiste kaudu. Telefoni, kruvikeerajat, kaamerat, telekat ja ust ma juba mainisin. Neljandas maailmas on selleks siidist aluspüksid, mis tuleb kahekorra keerata ja sigaretiga auk sisse põletada. Läbi selle näeb teist maailma. Viiendas maailmas toimib ühendus teiste maailmadega teleka, 3. maailmas kaamera kaudu, 2. maailmas kummaliste tegelaste (nt näitlejanna mees ja naaber), stuudio ja üldisemalt filmi kaudu, 6. maailmas kummaliste tegelaste ja motiivide kaudu.

Filmi keskne kujund on auk, mis sümboliseerib ühendust maailmade vahel. Uks. Sigaretiotsaga põletatud auk. Kruvikeerajaga kõhtu löödud auk. Kaamerasilm. Teleekraan. Kangialune maailmas nr 6 (ja võib-olla veel kusagil), kust paaniliselt midagi/kedagi kardetakse ja oodatakse. Jänes on uruloom. Auk augus: maailmas nr 3 räägib üks kõrvaltegelane naisest, kelle tupeseinas on auk.

See film on labürint – otseses, mitte ülekantud tähenduses. Ja arvata võib, et „siseimpeerium” viitab pigem (või vähemalt sama palju) vaimsele kui füüsilisele territooriumile.