Hiidvihmaussi kättemaks

„Suzume“ on kantud hirmust, et otse igapäevase elu rõõmsa sagimise keskel varitseb miski, mis ähvardab iga hetk pead tõsta ja elu saartelt täielikult minema pühkida.

ALARI ALLIK

Täispikk animafilm „Suzume“ („Suzume no tojimari“, Jaapan 2022), režissöör-stsenarist Makoto Shinkai, heliloojad Yojiro Noda ja Kazuma Jinnouchi.

Režissöör Makoto Shinkai Eesti kinodesse jõudnud uus film „Suzume“ puudutab jaapanlaste hirmu saarte hävimise ees. Inimesed ärkavad igal hommikul teadmises, et maa nende jalge all pole kindel: kohe-kohe võivad selle sisse joosta sügavad mustad lõhed, mis neelavad ahnelt endasse kogu tsivilisatsiooni, vulkaanid võivad hakata raevukalt purskama ja ujutada laavaga üle kõik suurlinnad. Ometi tuleb minna tööle ja kooli, käia kinos ja teatris, teha kõike, mida inimesed ikka teevad, sest nii on seal kandis sajandeid elatud. Hirm tuleb suruda sügavale enda sisse peitu ja proovida kõigele vaatamata naerusui edasi tegutseda. Jalgealuse ebakindlus ei lase siiski kunagi päriselt unustada, et otse igapäevase elu rõõmsa sagimise keskel, kuskil seal all pimeduse südames, varitseb miski, mis ähvardab iga hetk pead tõsta ja pühkida elu saartelt täielikult minema.

Suzume liigub tagasi ka ema surmaga seotud lapsepõlvemälestustesse, sest kallima päästmiseks saab ta teispoolsusse siseneda ainult sellest uksest, mille avas ema kaotuse trauma.

Kaader filmist

Seda „miskit“ on alati proovitud mitmel moel isikustada. Enamasti kujutatakse teda hiiglasliku sägana (namazu), kes magab Jaapani saarte all: tema süsimust libe keha ulatub Kyūshu saarest Hokkaidoni välja. Kui ta üles ärkab, hakkab ta end sinna-tänna võdistama ja see põhjustabki maavärina. Et teda taltsutada, on tema kehale asetatud suur päiskivi (kaname-ishi), mida valvab jumal nimega Takemikazuchi (Vapper Välguisand), kes osales kroonika „Ülestähendusi vanadest sündmustest“ (712) andmetel ka Jaapani ajaloo kõige esimeses sumovõistluses. Edo perioodil (XVII–XIX sajand) peeti suurt säga ennast maailmaparandusjumalaks (yonaoshi no kami), sest kui jõukate häärberid põrmu varisesid, sai lihtrahvas uute majade ehitamisel tööd – vara liikus kõrgklassi käest kehvemal järjel inimeste kätte. Sellepärast ongi Edo ajastu piltidel näha, kuidas kelmikas vuntsidega kala loobib münte, mida õnnelik rahvas kokku kogub. Ühe õnnetus on teise õnn, eriti kui oled lausa õnnesärgis sündinud ja jääd katastroofis ellu.

„Suzumes“ on säga asemel aga hoopis taevasse sirutuv rasvane vihmauss (mimizu), kes surub oma punamusta limase pea välja mahajäetud aladele avanenud ustest, mis toimivad portaalidena siinpoolsuse ja sealpoolsuse (toko-no-yo) vahel. Just mahajäetud kohad – laste vähesuse tõttu suletud kool, pankrotistunud lagunev spaa ja roostetav lõbustuspark – on laetud negatiivsest energiast, mis maailmaparandusjumalale hävitusjõudu juurde annab. Inimeste eluhoog surub vihase vihmaussi alla, aga niipea kui see kuskil raugeb, tõstab mimizu silmapilk pead. Sellepärast peab Suzume uste sulgemisel keskenduma kunagi seal kandis tegutsenud inimeste positiivsetele tunnetele, aktiveerima kogukonna vaimu ja esivanemate hinged. Kui keskendumine on edukas, moodustub uksele maagiline mitmevärviline lukuauk, mille sulgemisel lööb sinist välku (viide Takemikazuchile).

Kujutlus agressiivsest vihmaussist on pärit Haruki Murakami novellist „Hiidkonn päästab Tōkyō“¹, mis oli Makoto Shinkaile tema enda sõnul filmi tegemisel eeskujuks. Selles loos ilmub peategelase Katagiri tuppa Dostojevskit ja Nietzschet armastav kahemeetrine konn, kes teatab, et mõne päeva pärast tabab Tōkyōt maavärin, mis on veel suurem kui 1995. aastal Kōbes, kus hävis 240 000 kodu. Maavärina põhjustab „hiiglaslik vihmauss“ (kyodaina mimizu), kes on inimeste peale väga vihane. Kui Katagiri küsib, miks ta nii vihane on, vastab konn: „Tont seda teab, mis mõtteid ta oma hämaras peas mõlgutab. Seda ei tea keegi. Vähesed on teda oma silmaga näinud. Tavaliselt tahab ta ainult ühte – tungida üha sügavamale unne. Aastaid ja aastakümneid magab ta häirimatult maapõue kottpimedas soojuses. Tema silmad on taandarenenud. Aju on pideva uneseisundi tõttu lagunenud mingiks sültjaks massiks, mis meenutab juba hoopis midagi muud. Kui päris aus olla, siis olen enam-vähem kindel, et ta ei mõtlegi suurt midagi. Lihtsalt registreerib kuskilt kaugelt ülevalt temani jõudnud kajad ja värinad, imeb need kõik endasse ja hoiab tallel. Ja need kõik moonduvad mingi arusaamatu keemilise protsessi tagajärjel mõõtmatuks raevuks. Miks see juhtub, ei tea keegi. Mina ei oska seda ka seletada.“ Kōbe maavärin äratas konna sõnul selle tohtutesse mõõtmetesse paisunud olendi üles ja nüüd kavatseb ta hävitada terve pealinna. Hiidkonn on valmis vastase ise seljatama, aga ta vajab kedagi, kes teda lahingu ajal innustaks ja hüüaks selja tagant vahetpidamata: „Konnapoiss, pea vastu! Kõik läheb hästi! Sa saad tast jagu! Sul on õigus!“ Murakami loost jääb mulje, et maa sügavusse ladestub kihtide kaupa kõikvõimalikke emotsioone – igasugu erinevat laadi inimvärinaid, mis maapõue raputavad – ja kui nende paine muutub liiga suureks, siis transformeeruvad kõik need aja jooksul salvestatud pinged hävitavaks vihaks selle lärmaka inimkonna vastu. Ühtlasi võib näha hiidvihmaussis ka inimeste varjatud hämarat külge, allasurutud surmatungi, mis vaikselt pead tõstab. Katagiri ja hiidkonn peavad siis üheskoos kehastama positiivset elujõudu, mis surub alla kõik tumedad tungid ja hirmud.

„Suzume“ toob väga hästi välja selliste protsesside tsüklilisuse. Looduskatastroofe pole võimalik lõpuni ära hoida – nad korduvad vääramatu järjekindlusega –,aga nende suurust ja mõju saab vähendada. Makoto Shinkai anime „Suzume“ jõudis ekraanile veidi enne suure Kantō maavärina 100. aastapäeva (1. september 2023) ning režissöör teeb filmis kummarduse nii selle kui ka teiste suuremate katastroofide ohvritele. Suzume, kes filmi sündmuste ajal õpib gümnaasiumi teises klassis, kaotas ema väikese tüdrukuna Tōhoku maavärinas (3. november 2011) ja teekonnafilmi parimaid traditsioone järgiv rännak läbi Jaapani viib ta ka Kōbesse, mida tabas suur Hanshini maavärin (17. jaanuar 1995). Kyūshū saarelt kodulinna naasev tüdruk liigub tagasi ka ema surmaga seotud lapsepõlvemälestustesse, sest kallima päästmiseks saab ta teispoolsusse siseneda ainult sellest uksest, mille avas ema kaotusega seotud trauma. Selleks et liikuda edasi, tuleb minna tagasi. Tulevaste traumade lahendamise võti peitub minevikus, millele tuleb julgeda silma vaadata.

Suzume perekonnanimi Iwato (Kalju­uks) viitab loole päikesejumal Amaterasust, kes kunagi iidsel ajal sulgus kaljukoopasse, mille järel maa mattus pimedusse ja mullapinnast pugesid välja igasugu hirmsad elukad. Päike meelitati koopast välja tantsu ja naeruga. „Suzume“ siira, rõõmsa ja tööka olekuga nimitegelane suudab vajadusel sulatada üles kivi ja jää. Filmi vaadates taastub usk, et kui taas jõuab kätte hetk, kus hiidsäga või -vihmaussi pidurdavad päiskivid on eemaldatud ning hirmuäratav jõud tõstab pead, leidub kuskil ikka see üks südamlik soe kangelane, kes on võimeline hüüdma „Kõik on hästi! Me saame hakkama!“ ja pimedus hajub. Sellistes siirastes motiivides tuleb jõuliselt mängu ka multifilmi disneylik mõõde: neiu suudlus ja südamlik armastus äratab sügavasse unne vajunud kallima. Lisaks on igal sammul viiteid Makoto Shinkai suure eeskuju Hayao Miyazaki loomingule, näiteks meenutavad ida ja lääne päiskividena tegutsevad kassid oma muundunud kujul veidi nii Totorot² kui ka hundijumalaid filmis „Printsess Mononoke“³. Viidete rohkus aga ei tähenda, et filmi vaatamiseks on vaja eelteadmisi. See on igati nauditav seikluslik lugu ka kõigile neile, kes jaapani kultuuri põhjalikumalt ei tunne.

1 Haruki Murakami, Kaeru-kun Tōkyō o sukuu. Rmt: Kami no Kodomo-tachi wa Mina Odoru (Pärast maavärinat), Schinhoscha, 2000.

2 „Minu naaber Totoro“ / „Tonari no Totoro“, Hayao Miyazaki, 1988.

3 „Mononoke-hime“, Hayao Miyazaki, 1997.