Hüppelised hüpped kaamera ees

Ele Pajula

25. – 27. märtsini peeti Helsingis kolmas hüppeline tantsufilmifestival „Loikka”: rahvast oli vähevõitu ja publik jagunes suuremas osas tantsijateks ja filmitegijateks.Algusest peale ei saa mu festivalikajastus olla mingi terviku peegeldus. Tervik moodustub festivalil näidatavatest filmidest, kunstnikega kohtumistest ja loengutest-seminaridest ülevaate koostaja ja vaataja puhul alati piiratud vormis. Parem oleks ehk mõista festivali kui vormi olemuslikku killustatust ja nautida fragmentaarset. Tükati, juhuslikult, tervikuna oma jaoks.

Fragmentaarsus algas ruumilise nihestatusega.  Helsingis muutun Kamppi linnaosa lähenedes muidu orienteerumisprobleemideta inimesest pea kaotanud topograafiliseks idioodiks. Helsingi teeb sealkandis trikke, kõik tänavad keeravad veidike ära ja maastikulise terviku moodustanud mõistus jääb jänni, kui asustus, millest peaks loogika järgi paremalt mööduma, paistab sulle otse vastu. Linn on Kamppis veidi viltu, vint on peale keeratud. Aga just Kamppisse on mul aga vaja saada, sest  „Loikka” („Hüppama”) toimub Andorra kultuurikompleksis, Eerikinkatu 11, kus korraldatakse ka teisi peavoolule vastanduvaid üritusi asju „Vinokino” („Kaldkino” värskelt 18aastaseks saanud lesbi- ja homofilmi festival) või Club Balkan Fever, kus Balkani muusika järgi janunevad inimesed saavad helivoolus mõnuleda.     

Asjaosalised isekeskis

Järjekorras kolmas „Loikka” on alles lapsekingades: ilmselgelt ei ole festival endale veel suurt tulihingelist pooldajaskonda tekitada suutnud: rahvast oli vähevõitu ja publik jagunes suuremas osas tantsijateks ja filmitegijateks. Välja valitud filme vaatasid üht või teist sorti asjatundlikud silmapaarid. Festivali kunstilise  juhataja südameasjaks oli aga sel aastal eriliselt keskenduda tantsufilmide mõlemale küljele: hoolitseda selle eest, et ei kannataks film ega tants. Sellise harmoonilise terviku ihaluses tõstis ta aga nii tantsijad kui filmiinimesed kindlale pinnale. Eelhäälestamine fragmentaarsusele ja nihestatusele tuli filme vaadates ainult kasuks, sest tavalisest ebamugavamal positsioonil võis siiski rahulikult jälgida. Kolme festivalipäeva jooksul lendas silme  eest läbi liiga palju filme, et kõiki vastu võtta. Korraldajad olid nõuks võtnud pakkuda ülevaadet mitmetest nurkadest. See tähendab, et meile näidati Ameerika avangardi Maya Dereni näitel, Clermont-Ferrand’i festivali tagasivaatelist paremikku, Soome värskemaid palu, avatud konkursi kümmet paremat ning mitmekesise kujutusviisiga dokumentaalfilme tantsust ja tantsijatest. Pikantset maitsebuketti täiendasid oma kohaloluga ka loenguid pidanud ja  diskussioonidel osalenud filmitegijad David Hinton ja Alla Kovgan ning Clermont-Ferrand’i saadik Pauline Gardavaud. Pakutud eklektikakokteilis turritavad erksamad näited aga teiste seast välja ja muu moodustab ühtlase aeleva kehalise halli massi.

Keskendun siin mulle väga kõikuva tasemega festivalil silma jäänud paremikule. Avatud konkursi parimatest meeldejäävaimad olid oma teema südamlikult ette võtnud. („El engaño en los ojos”, („Pettus silmis” koreograaf  Damián Muñoz, režissöörid Damián Muñoz ja Raül Perales) räägib kaastundlikult naisest, kes teiste pilkudes objektistub, muundub piltlikult öeldes ikebana-naiseks, keda on ilus vaadata. Lihtsalt ilus. Film näitab tema subjektistumispüüet, kuidas ta end ikebanast lahti rebib, nii valus kui see ka pole. („Bumelant”, („Looder”) koreograafid Anna Bajjou ja Dominika Knapik, režissöör Anna Bajjou) on aga kerge lugu Nõukogude Liidu purunemisest,  supiköögist ja vabast tantsust. Sisututvustuse kaudu aga ei pääse selle nüansi juurde, mis mõlemad ülejäänud avatud konkursi filmidest kõrgemale tõstis. Küsimus on selles, et kummagi filmi tegijad on oma spetsiifilist temaatikat ise naljaga pooleks tõsiselt võtnud. Säravaid palu oli ka Clermont-Ferrand’i festivali väljapanekul. Mind aga innustasid ja inspireerisid eriliselt „Makeat ranskalaiset” („Magusad prantslased”)  ploki kolm filmi. Esimesena näidatud („Quinteto Uzes” („Uzes’i kvint”) koreograafid Javier de Frutos, Emanuel Gat, Kitt Johnson, Peeping Tom, Nathalie Pernette ja Andreas Schmid, režissöör Catherine Maximoff) äratas tähelepanu eelkõige sellega, et kogu filmi muusikalise tausta moodustasid vaid keha liikumisega vabanevad helid, keha enda helid ja kahisev-sahisev, rutjuv ja rabisev pind tantsijate jalge all. Lisaks paiguti kõrvus kohisev tuul  või kauguses laulvad ritsikad. Viis koreograafia varianti viie inimese/rühmituse soorituses voolab valla kaunil Prantsuse maastikul. Mees üksinduses nautimas oma keha, enesest lähtuv, ennast imetlev ja (ehk ka) eneseküllane tai chi’d meenutav liikumine. Kaheksa meest valgetes ürpides tegemas kultuurilisi kummardusi dervišitele. Alasti naine, võrksukk sügavalt pähe tõmmatud, liikumas kameeleonliku aeglusega loomalikult üle tühermaa. Mees ja  naine metsas. Naine ja kaks meest aias. Kaamera liigub nende viie pildi vahel ja ühtseks jooneks on üle mõistuse käiv füüsilisus, hüperkehalisus. Tantsijad on head. Koreograafia on hea. Film on hea. („One Flat Thing Reproduced”, („Taastoodetud lame asi”) koreograaf William Forsythe, režissöör Thierry De Mey) on koreograafia kahekümnele lauale ja seitsmeteistkümnele tantsijale. Tehase moodi saalis vihub treitud  mehaaniliste helide saatel tantsu 68 jäsemega olend. Elektrooniliselt lihvitud metalsed helid muunduvad kord kruusaklõbinaks autoaknal, kord liigeste õõvastavaks naksumiseks. Ärritusning ebamugavustunne kasvab koos muusikaga ja vabaneb helide vaibudes. Muusika hingab ja tants ning film astuvad oma samme sünkroonis kolmanda partneriga. Kaamera annab tantsijatele ruumi, avab nurki ja annab teravust juba niigi jõulisele, ent paindlikule liikumisele. 

Ärevust tekitavad helid lisavad oma panuse tantsu, mis tundub hirmuäratavalt ohtlik. Kas keegi ei ole neile öelnud, et pill tuleb pika ilu peale? Vaataja nihkub tooliäärele ja närib küüsi, filmis on aga trupi liikumine ühtne ja nüanssideni viimistletud. Ruumi pole ebatäpsusteks või juhusteks. Prantsuse triost viimane, („Pavillon Noir”, („Must paviljon”) koreograaf Angelin Preljocaj,  režissöör Pierre Coulibeuf) on tantsusketšide jada, arhitektuuri ja liikumise humoorikas tervik. Tõepoolest, tantsu ja skulptuurideks kivistumise kestel oli publiku hulgast kuulda heakskiitvat kihistamist! Sellest tantsutrupist õhkub midagi mõnusat, mis tekitab soovi endalgi koos tavalistes kontorisituatsioonides ootamatutel hetkedel tantsu keerutada.     

Tantsu- ja filmikeele tasakaal

Omaette lisandiks kogu tantsunautlemise juures on aga tantsufilmide vahel nii iseenesestmõistetavana võetav filmilisus. Festivali loengutel ja diskussioonides püüti tantsu ja filmi rolli aga eksplitseerida. Küsimus, kuidas leida tantsu- ja filmikeele tasakaal, tärkas juba esimestest loengusekunditest. David Hinton on  oma mitmekümneaastase režissöörikarjääri taustaga veendunud, et film kui nähtus on loodud tantsu jäädvustamiseks, aga filmil on pakkuda palju enamat kui vaid jäädvustamisfunktsioon. Filmides luuakse vaatepunkt, nägemise viis, mille mõju on vaieldamatult tugev. Tantsija, kui ta on aga end vabaks lasknud on aga üsna raskesti tabatav ime. Seega on raske luua tervikut, milles puudub kannataja pool. Kui publik sai tänu Hintonile analüüsida nii  filmi ära kasutavat tantsu (Fred Astaire keerutas jalga tähelepanelikult kuuleka kaamera ees ilma igasuguste lõigete ning lähivõteteta) kui tantsu ära kasutavat filmi (Busby Berkley lõikas, kleepis, liitis ja lahutas kõik liigutused just talle sobivaks tervikuks), siis festivali eesmärgiks oli leida just tasakaalustatud, kõikvõimalikke vahendeid hästi kasutavaid filme. Eelkirjeldatud juhtudel oli püütud seda saavutada, jäetud aga arvestamata muusika või helitaustaga  kui kolmanda tantsufilmi väga mõjuka komponendiga.

Teine kerkinud küsimus seisneb aga rohkem määratlemises. Mis on tantsufilm? Alla Kovgan ja David Hinton lasid oma eksperthinnanguga igasugused žanripiirid vabaks. Tantsufilmiks võib pidada nii filme tantsust (mis on dokumentaalset laadi), muusikale kui ka loomulikult kõrge kunstitaotlusega toodangut, kus esineb rütmilist liikumist, millel  ei pruugi tavaarusaamaga tantsust just palju puutepunkte olla. Kas kokku monteeritud film lindude liikumisest on tantsufilm? Filmi režissööri Hintoni ja filmi auhinnanud žürii meelest kindlasti. Auhinna üle silmi pööritavate tantsugurude meelest kindlasti mitte. Mida arvata muusikavideotest? Ilmselt sõltub seegi vastus igaühe maitsest. Festivali viimase päeva lõpus jalutasin kuumavalt koju ja tuvastasin endal 37,5-kraadise  tantsupalaviku. Ilmselt olid mu peegelneuronid üle kuumenenud ning keha pidevast tantsu jälgimisest väsinud; uskumatuid liigutusi kaastundlikult seirates ei saa ju isegi pingutusest ei üle ega ümber. Seega soovitan mõjuvaid tantsufilme vaid mõistlikkuse piirides tarbida! Mõtlemisainet ja uut kehalist kogemust on juba ühes lühikeses filmis rohkem kui küll.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht