Hukkuda kui kommunist

VAAPO VAHER

Ikka püsib võitlev arusaam, et kui nõukaaegse teose peategelaseks on positiivne kommunist, siis on see taies roojane propaganda ja tuleb pilduda kunstiloo prügimäele. Nii lihtne see lugu pole. Ma ei hakka veel kord kõnelema itaalia neorealistidest või Pasolinist, kelle jaoks kommuunavärk oli pühamast püham. Neid mehi ei kustuta kinoloost ka põrgutulega välja. Aga samamoodi jääb püsima näiteks venelaste röögatult punapatriootiline värvilint ?Kommunist?, ehkki seda kodumaalgi praegu pisut häbenetakse. Filmi tegijaiks olid kaks hiiglaslikku konformisti, stsenarist Jevgeni Gabrilovitð ja reþissöör Juli Raizman. Samal ajal pole kahtlust, et mõlemad mehed olid filmikunsti suurmeistrid. Räägitakse, et kui neorealistide üks juhtoinaid Giuseppe De Santis käis 1959. aastal Kiievi filmifestivalil, kus ?Kommunist? sai peapreemia, oli ta Raizmani kohates olnud vaimustusest hingetu, vahtinud nõukogude lavastajale alt üles kui jumalale.

Gabrilovitð on oma mälestustes tunnistanud, et andus sageli punavõimule ja tootis ðabloonseid stsenaariume. Ent ?Kommunistist? tahtis ta teha opositsioonilist filmi, siin ihkas ta kogu oma kunstilise kirega kujutada tõelist aatelist bolðevikku, seesugust, nagu selgelt mäletas oma poisiaastaist, vastandades teda 50ndate lõtvadele parteilistele karjeristidele. Kommunist Vassili Gubanovis pidi leegitsema ideeline kompromissitus, mis ühelt poolt on lõputult üllas, ent teisalt kätkeb oma halastamatuses paratamatut hukku. Nii Gabrilovitð kui Raizman ihkasid kunstijõuliselt viidata kindlameelsusele, mis neis endis puudus ja mis nende alateadvuses muljuva kompleksina kummitas.

Filmi peaosatäitja otsingud olid keerukad, sest autorid ei tahtnud kasutada näitlejat, kes juba oma ampluaa varem leidnud ja end linal tõestanud. Himustati uut ja rikkumatut. Ootamatult astus stuudiouksest sisse lokkispäine, naeratav ja jõuline teatritudeng Jevgeni Urbanski, kes lihtsameelselt teatas, et oli kuulnud uue filmi väntamisest ja tuli end peaossa pakkuma. Hämmeldunud Raizman toibus kärmelt, sest tabas hetkega ? just see blond lapsemeelne nooruk oli kui loodud kujutama puhtaverelist ideaalkommut. Ehkki fotoproovide järgi Urbanski tüübina ühelegi ülemusele ei meeldinud, jäi Raizman sedapuhku murdumatuks ? kas Urbanski või ei keegi.

Raizmani instinkt tabas kümnesse, sest Urbanski istus rolli ka geneetiliselt. Ta oli kõrge parteiametniku poeg, isa töötas 30ndail Usbeki kompartei teise sekretärina. Ehkki isa 1937. aastal rahvavaenlasena arreteeriti ja kupatati Vorkuta vangilaagrisse, hiljem Inta kaevandustesse, jäi perekonna unelmaisse alatiseks püsima usk tõelisse kommunismi. Jevgeni ei olnud oma kehvas lapsepõlves kunagi reetnud punaideaale, oli hästi õppinud, harrastanud akrobaatikat, koolilaval kõlavalt lugenud Majakovskit. Just kiindumus Majakovski pateetika vastu viis ta pärast proovimisi muudes instituutides peagi teatrikooli.

Võtteplatsil tundis Urbanski end ebakindlalt. Ta enda meelest lendas kõik kuradile. Aga Raizman oli rahul. Lasi vändata aina duubleid, eriti meeldis talle, et Urbanski filmi edenemisel üha raevukamalt rolli tungis. Monteeritud ?Kommunisti? nähes tabas ka imestunud Urbanski, kui oskuslikult oli reþissöör ära kasutanud tema esialgse filmikohmetuse, naiivsuse, mis tasapisi kulmineerus kindluseks, veendumuseks. Näitleja vaibumatu tahe filmis areneda väljendus kommunist Gubanovi sotsiaalse progresseerumisena.

Film paiskas noore näitleja paugupealt kuulsusse. Teda tunti nüüd N. Liidus kui selle piiride taga. Aga Urbanski ei kiirustanud kohemaid uute filmiosadega, sest tajus, et ?Kommunistis? saavutas ta edu suuresti tänu Raizmani filigraansetele kääridele. Ent sattudes paari aasta pärast Grigori Tðuhrai filmi ?Ballaad sõdurist?, tegi ta selles vaimustava kõrvalosa, tõestades oma naturaalset näitlejameisterlikkust. Tðuhrai haaras ta kaasa ka oma järgmisse filmi ?Selge taevas?. Taas lükati Urbanski puhtahingelise kommunisti ossa, kes sedapuhku käis läbi stalinlike hammasrataste vahelt, ent jäi moraalselt kristalseks, näitleja mängu iseloomustasid mehine lihtsus ja jõuline dramatism.

Kolmekümneseks saades (1962) astus Urbanski komparteisse. See oli tema puhul loomulik samm, käes olid lõbusad 60ndad ja nende perekonna unistus pilvitust kommunismist näis hoogsalt täituvat. Juba oli talle omistatud Vene NSFV teenelise näitleja tiitel, ta oli abielus Riia iluduse Dzidra Ritenbergaga (kes oli saanud kuulsaks filmis ?Malva?), ta laulis võluvalt kitarri saatel, olles ka noore Vladimir Võssotski imetlusobjektiks. Aleksei Saltõkov kutsus ta mängima uude mängufilmi ?Direktor?. Muidugi ta läks ja ? hukkus võtetel, sest loobus dublandist. Ta tahtis ise viibida kihutavas autos, et vaatajat veenda oma tegelase eheduses.

Urbanski hukkus kui ideaalkommunist ? juba mitmendat korda. Raizman ja Gabrilovitð vindusid ätieani, nägid ära ka ideoloogia huku ja jõudsid veel kord kesta vahetada.