Hunt ulub punase kuu poole

Priit Pärn: „„Luna rossa“ on animafilm näitlejatega. Meie soov on säilitada üldistuse aste. Kui tajume tulemust päris inimesena, siis kaotab animatsioon oma üldistusvõime.“

TÕNU KARJATSE

Animatandem Priit ja Olga Pärn katsetavad oma värskeimas filmis „Luna rossa“ uut tehnoloogilist lahendust, motion capture¹ meetodit. See on toonud neile juba ka esimese auhinna: Ungaris sai film „Primanima“ festivalil auhinna õhustiku loomise eest, Põhjamaade suurimal animafestivalil Norras Fredrikstadis valiti „Luna rossa“ avafilmiks. Nüüd võistleb Eesti ja Prantsusmaa koostöös valminud seikluslik-romantiline „Luna rossa“ (ee „Punane kuu“) PÖFFil lühifilmide võistluskavas ning Baltimaade esilinastus tuleb 12. novembril. 13. novembril linastub „Luna rossa“ eriseansil „Idast ja Läänest: Pärnad & Atsushi Wada“ koos jaapani animakunstniku Atsushi Wada filmiga „Lind poolsaarel“².

Pärnade eelmise teose „Lendurid koduteel“³ valmimisest on möödas ei rohkem ega vähem kui kümme aastat, kuid „Luna rossa“ liinid viivad tagasi juba 2008. aastal valminud filmini „Elu ilma Gabriella Ferrita“⁴. Mis neid seob ja kui kaugele läheb meie joonisfilmi kroonimata kuninga sõprus arvutiga?

„Luna rossa“ on uutmoodi tehnikas: siin võib näha mitmete juba tuttavate animatsioonitehnikate kokkupanu ja ka sisu plaanis oli tegu kollaažiga. Miks seda teed läksite?

Priit Pärn: Peab alustama sisust. Minu põhimõte, kui ma veel üksinda filme tegin, oli alati, et iga lugu väärib oma maailma. Tuleb arvestada sellega, milline on ühe või teise abstraktsiooni tase, kuivõrd lähedal on ta realismile. Selle filmi lugu algab tegelasest, kes jälgib turvakaamerate pilti. Reeglina on turvakaamera kusagil kõrgemal. Seega, kui jälgitav läheneb kaamerale, siis rakurss muutub: pea läheb suureks, jalad lühikeseks. Tavalise joonisfilmi animaatoril on seda teha võimatu ülesanne. Siis otsustasimegi kasutada motion capture süsteemi. Variante on mitmeid, näiteks võib tegelased ümbritseda kaameratega, aga meie panime näitlejatele selga anduritega trikood ja näitlejate liikumine salvestus arvutis. Näitlejate järgi tehti peategelaste tarvis 3D-nukud ja nende liigutused salvestati arvutisse. See pole sama, kui võtta näitleja liigutused videosse ja siis ümber joonistada. Meie meetod tähendab seda, et meil on salvestatud liikumine: võime panna nüüd kaamera ükskõik millisesse ruumipunkti ja vaadata tegelast kas ülevalt laest või laua alt kaameraga. Algselt oligi plaan, et monteerime filmi nukkude faasis ja siis joonistame ümber. Sellega tegelema hakates tuli muidugi palju üllatusi, ka negatiivseid, näiteks magnetväljad segasid. Nii et lõpliku montaaži tegime ikkagi alles siis, kui tegelased olid ümber joonistatud.

Sellist tehnikat ei ole meil vist Eestis varem kasutatud? Võib-olla mängufilmides, anima puhul aga mitte. 

Priit Pärn: Mängufilmides on kasutatud 3D-tehnikat.

Olga Pärn: Näiteks Steve Spielbergi „Tintini seiklused. Ükssarve saladus“⁵: motion capture, tehtud üldse spetsiifilise tehnikaga. See on muidugi Ameerika, meil pole sellist tehnikat animatsioonis seni kasutatud ei Skandinaavias ega Baltimaadel.

Priit Pärn: See tehnika kiirendab protsessi, tulemus võib aga olla üsna robustne. Meie soov oli muuta liikumine sujuvaks. Raha oli üsna napilt, kuid meil olid supernäitlejad VAT-teatrist: Karolin Jürise, Tanel Saar ja Ago Soots. Nemad täitsid füüsiliselt neid ülesandeid, mida peab kujutama tavaliselt joonisanimatsioonis. Animaator kujutab optimaalset liikumist. Näiteks, kui võtan kohvitassi laualt, siis mu käsi liigub sinna sujuvalt, ilma mingi nõksuta. Seda kujutist töödeldes avastasime, et sinna tulevad teatud vibratsioonid või väikesed vead sisse.

Olga Pärn: Ma arvan, et me tegelikult avastasime uue mooduse. See sisaldab nii animatsiooni kui ka mängufilmi ja teatri elemente. Meie arvates see eksperiment õnnestus.

Priit Pärn: Õnnestus ka selles mõttes, et ta lõhkus klassikalise joonisfilmi tootmise konveieri: teatud etappi pole vaja, mingid etapid on oma kohad vahetanud. Aga me pidime selle kõik töö käigus avastama.

Olga Pärn: Meie jaoks oli kõige olulisem sujuv töö käik. Need kostüümid, mis meil olid, on juba vananenud, järgmise projekti jaoks ostame uued. Nüüd me juba teame, kuidas nendega toimetada, kuidas seda materjali salvestada, kuidas konverteerida. Kui küsida, miks joonisfilm ja miks mitte juba 3D, siis vastus on just tehnoloogias ja selle töökindluses. Meile on oluline, et saame joonistamise abil igasuguseid vigu ja konarusi parandada. Priit pidi joonistama näiteks tuhandeid käsi, isegi siis, kui meil oli kõige uuem anduritega kinnaste mudel, jäi see tulemus soovitust siiski kaugele.

Priit Pärn: Kämmal käitus kohati, nagu tahtis. Aga põhiline on see, et ka motion capture süsteemi arendamine liigub selles suunas, et lõpptulemus oleks nagu päris inimene. Siin tuleb aga mängu selline huvitav faktor, et kui tajume tulemust päris inimesena, siis kaotab animatsioon oma üldistusvõime. Animatsioon ei ole enam abstraktne. Sama on ka siis, kui joonistad video pealt maha ja näed, et see sarnaneb päris inimesega. Meie soov on säilitada animatsioonis teatud üldistuse aste. Ka Lotman tegeles selle mõtestamisega: ta leidis, et animatsiooni ja mängufilmi erinevus on saali poolel. Mängufilmi puhul tahab vaataja uskuda seda, mida ta näeb, tahab samastuda kellegagi. Mõlemad, nii tegija kui ka nägija, taotlevad sama – et see on päris. Animatsiooni puhul muugib vaataja alateadlikult lahti seda, mida see tähendab, mida ta näeb. Isegi nii primitiivse näite puhul nagu „Tom & Jerry“⁶. Need ei ole lihtsalt kass ja hiir, nad on ka suur ja väike, rumal ja kaval. Suure eelarvega 3D-mängufilmide puhul ongi eesmärk see, et võimegi luua päris inimese laadse 3D-nuku, aga see on teine asi. Kui animatsioon tahab elus püsida, peab abstraktsioon säilima.

Olga Pärn: Ja see ka säilib. Meie filmi puhul on kõige abstraktsem kunst teater. Mitte ainult näitlejate kaasamise, vaid ka selle tõttu, et tegelaskujudel on maskid. Need on 3D-maskid. See oli meie jaoks ootamatu efekt, et näod ei liigu, kuid väljendavad emotsiooni.

Priit Pärn: Üks huvitav fakt on ka see, et meie filmi peategelased on loodud Itaalia popstaaride järgi.

Ja neid popstaare on seal filmis ka näha.

Priit Pärn: Põhimõtteliselt oleksime nad nagu näitlejateks kutsunud.

Tehnilise poole pealt: kas see eksperiment ei pidurdanud harjumuspärast töötsüklit? Ega ei tekkinud tunnet, et naaseks ehk tavapärase joonise juurde?

Priit Pärn: Kindlasti ei, sest ilma selle tehnoloogiata poleks me saanud seda filmi teha.

Olga Pärn: Meil ei olnud valikut ja pealegi oli see nii põnev.

Priit Pärn: Kui oled hea suusaga sõitnud, ei taha vana juurde tagasi minna.

Kui palju tehisarust abi võis olla? Kuivõrd seda kasutate? 

Priit Pärn: Nagu sa ütlesid, on filmis palju kollaaži. Foonid on kollaaž. Seda oleks võinud ju teha ka nii, et lased tehisarul otsida välja tänava mingist Napoli linnaosast. Kusagilt võtad sillutise, kusagilt maja fassaadi ja siis joonistad sinna vahele. Nii me töötasime.

Kas siis ei kao mitte seesama abstraktsioonitase?

Olga Pärn: Tead, tehisaru ei olnud piisavalt tark. Meil oli vaja selle abi näiteks mingi stseeni videorea puhastamiseks. Ta ei saanud hakkama, pidime seda ikkagi ise Photoshopi abil kaaderhaaval tegema. Kindlasti on sellest tulevikus palju abi, aga mitte veel. Muidugi, tehisarubuum algas alles siis, kui olime juba filmi lõpetamas ja tegelesime foonide viimistlemisega. Kuid lasta arvutil otsustada, mis sinu filmis toimub, ei ole võimalik. See puudutab eelkõige pisiasju.

Priit Pärn: Näiteks kaader on paigas, aga me paneme rõdu servale punase tšillikauna. See ei pea seal ju olema. Tehisaru seda sinna ei pane. Tal pole ka huumorisoont. Sagedasti on huumor selline sotsiaalse grupi sisene asi või vaevalt tajutav, peidetud. Teoreetiliselt võib selle talle selgeks teha, aga see võtab tohutult aega. Meie filmide juures on oma üllatavad elemendid, on need siis stsenaariumis või visuaalsel tasandil, aga need on asjad, milles pole otsest loogikat.

Olga Pärn: Ja me mõlemad tajume, et seal on poeetilist sügavust, kas või selle ühe detaili paigaldamises või vahetamises. Näiteks on filmis psühholoogilised stseenid kahe inimese vahel ja neid on animatsioonis väga raske teha. Siin on teatud pausid: kes haarab initsiatiivi, kes tuleb kaasa ja millal. Priit pani selle rütmi paika koos näitlejatega ja joonistus lisas ekspressiivsust.

Priit Pärn: Kui tehisaru juurde tagasi tulla, siis võib küsida, miks Hollywoodi stsenaristid selle üle nii palju lärmi lõid. Põhjus on selles, et selliseid skemaatilisi stsenaariume on tehisarul väga lihtne järele teha. Tavastsenaariumis on kindlad reeglid: head ja pahad ning selge, kus toimub mingi sisuline pööre. Meie filmis ei ole keegi otseselt hea ega paha, vaataja peab ise taipama. Me ei anna talle otsest vihjet, kas teeme seda tõsimeeli või tõmbame teda alt.

Alguses võiks ju arvata, et tegu on spioonilooga, kus on vastamisi suurriigid vastakate eesmärkidega. See on aga väga hägune, kes kuhu ja miks kuulub. Pealegi on „Luna rossa“ teie väitel hoopis armastuslugu.

Priit Pärn: Jah, see ongi nii, et kuidas võtta. Temake, keda jälgitakse, teab, kes teda jälgib. Ehitasime selle loo nii üles, et terane vaataja saab sellest aru. On seal siis mingi minevik, ootused … Kas midagi läheb hoopis käest ära? Puuduva loo saab vaataja ise juurde kirjutada. Väga lihtne oleks teha nii, et kõik saab selgeks, aga see poleks olnud meile endale huvitav. Üks asi, mis tekkis tegemise käigus – see, et filmis on kaht sorti inimesed. Ühed, kes on loo seisukohalt olulised ja keda ka vaataja jälgib, ning siis nn statistid, inimesed, kes seisavad tänaval. Nad on üldiselt hallid, isegi läbipaistvad, ja pärast saatuslikus lennukis.

Tundub, nagu nad olekski välja lõigatud mingitest tänavastseenidest.

Priit Pärn: Jah, mõned neist on tuntud fotodelt, mille ma ümber joonistasin. Mulle endale oli see huvitav mäng, kuhu nad panna. Peategelane on aga Renzo Arbore, Orchestra Italiano juht, laulja ja dirigent, aga ka legendaarne tele-show’de juht RAI Unos. Tema seina peal filmis on ühelt poolt kriminaalide fotod, otse- ja külgvaates, teise seina peal aga Itaalia ooperi – ja estraadi suurkujud Beniamino Gigli ja Enrico Caruso.

Olga Pärn: Ja siis on seal veel üks huvitav grupp – mehed viiulikastidega. Nad ilmusid ka linnas ja me saime aru, et ka nemad jälgivad kedagi. Nii sai sellest grupist omaette rühm, kes tahtis tähelepanu. Vastavalt neile panime paika ka taustad.

Miks just Itaalia ja see keskkond? Filmi tegevus oleks võinud toimuda ka meil, kus olukord on juba piiririigina veelgi pingelisem?

Priit Pärn: Ega seal olegi suurriigid, vaid pigem mingi grupeering, olgu maffia või mitte, ja mulle tundub, et Renzo esindab eelkõige riiklikke struktuure. Lugu ise sai alguse ühest anekdootlikust ideest, mis puudutas vedelike kontrolli lennujaamades, see oli sellise kolmeminutilise filmi idee. Mingil hetkel hakkas mõte paisuma.

Olga Pärn: Siin kohtusidki kolm elementi: see anekdootlik lugu, muusika ja karakterid. Laulu „Luna rossa“ (Lucienne Delyle) teadsime ammu, seda laulab Gabriella Ferri, kes on samuti üks filmi tegelasi. Juhuslikult sattusin internetis Renzo Arbore orkestri videosalvestusele, kus seda lugu laulavad Eddy Napoli ja Francesca Chiara. Samuti olime unistanud koostööst VAT-teatriga ja Tanel Saarega, kes lavastas seal Priidu „Eine murul“ [esietendus 4. mail 2017 – toim]. Ma tahtsin näha, kuidas Priit töötab näitlejatega, ning kui leidsime salvestuse, kus Eddy ja Francesca laulsid seda laulu koos, ütles Priit, et Olga, need on meie peategelased. Nagu filmis näha, on tegelaste nägu loodud nende Itaalia superstaaride näo järgi. Seda aitas teha meie kunagine tudeng Vesse Veering, kes on 3D-geenius. Tegevuspaiga konstrueerisime kolmest linnast: Napolist, Pariisist ja Bergamost. Bergamos oli meil näitus ja pildistasime seal palju detaile, mida saimegi kasutada.

Priit Pärn: Film esilinastus augustis Itaalia lõunaosas Conversano linnas ja selle elanikud imestasid, et me polegi varem Lõuna-Itaalias käinud, sest neile tundus, et see ongi nende linn.

Olga Pärn: Ja selle valge särava, päikeselise linna konstrueerisime hoopis külmas Eestis, talvel.

Kuidas te omavahel töö jaotasite?

Priit Pärn: On kindlad ülesanded, aga piirid on hägusad. Mina kirjutan stsenaariumi, aga me pidevalt arutame seda, nii et Olga on sparringupartnerina kogu aeg juures. Tüübid on ka minu joonistatud, aga kogu see filmile eriomane visuaalne maailm valmib jällegi koostöös.

Olga Pärn: Priit lavastas ja töötas näitlejatega, minu ülesanne oli salvestada, süstematiseerida ja nummerdada stseenid.

Priit Pärn: Olga ujub arvutis päris hästi. Neid stseene oli mingil hetkel nii tohutu hulk ja nende üle mingi arvepidamine on Olga teene.

Olga Pärn: See oli ka esimene kord, kui joonistus valmis digitaalselt.

Priit Pärn: Nukud olid tehtud niisiis näitlejate proportsioonide järgi ja kui nad läksid animaatori juurde, joonistasin neile riided selga. Näiteks stseen, kus Gabriella on trikoos, tähendas, et nukule tuli lihtsalt joon ümber vedada. Kui tal on aga tekstiil, mis liigub, tuli seda viimistleda nii, nagu tehakse tavalises animatsioonis. Koostöö näitlejatega oli aga niivõrd hea, et nad said poole sõna pealt aru, mida tuleb teha ja pakkusid oma variante sinna juurde. Nii saime lõpptulemuse.

Olga Pärn: Film hakkas ka ise meile ütlema, mida tal on vaja – seda pole meil kunagi enne juhtunud. Näiteks olid meil alguses eskiisid, palju graafilisi elemente, faktuure, rastreid, sügavust. Kui me nägime, kuidas animatsioon välja näeb, kuidas värvitud karakterid liiguvad, saime aru, et peame seda muutma – nurgad ja rakursid nõudsid väga palju õhku. Me isegi nimetasime õhu üheks peategelaseks, sest selle kaudu tekib ka illusioon, see võimaldab kõige paremini töötada. Ja seal on palju värvi, Itaalia taevasina, lisaks veel kontrastid.

Priit Pärn: Näiteks on seal Francesca tuba, kus mängib televiisor, kui ta saab telefonisõnumi. Algselt oli mõte, et seal on tohutult mitmesuguseid objekte, nagu mägisuusad või mingid India värgid, ja ei ole selge, kes ta on. Kui tegema hakkasime, otsustasin, et teeme selle seina kollaseks ja kasutame põhivärvina ka rohelist. Siis saimegi aru, et ta on valmis, midagi muud pole vaja.

Olga Pärn: Erk värv kujunes ka väga oluliseks, muutsime kogu kontseptsiooni ja lõpptulemuseks oli Itaalia lasuurne taevas, kus on palju värvi ja õhku.

Ja lõpuks leiame kirikuseinalt ka plakati „Pärna maailm“. „Luna rossa’s“ on palju viiteid teie eelmistele filmidele. Avakaader tuppa siseneva mehega toob meelde „Kolmnurga“ (1982), sedelike „Lahkudes kustuta valgus!“ aga on reklaami hüüdlause, mis tõi Priidule 1988. aastal Cannes’ist reklaamifestivalilt peapreemia. 

Priit Pärn: (Naerab.) Nojah, kui on mingid naljad, mis on millegagi seotud, tuleb seal teha selget vahet, kuidas nad looga seostuvad või kas lugu kulgeb nende kaudu. Kui inimene seda tausta ei tea, võib jutulõng katki jääda. Teatud asjad peavad olema üldmõistetavad, siis tuleb tasand, mida teab animarahvas, ja siis see, mis on selle filmi grupisisene. Neid ei pruugi keegi teine teada, on lihtsalt üks veider asi seal. See plakat on aga pärit ühelt graafikanäituselt, vist aastast 2000.

Minu arvates kuulubki see film Pärna maailma, on selle laiendus või süvendus. Siit ka küsimus, kuhu see maailm edasi läheb. Kas tehnika, mida filmis näeme, on tulnud selleks, et jääda?  

Priit Pärn: Ma kunagi ei tea, kas veel mingi film tuleb. Neli aastat tegime seda ja praegu mõelda, et hakkame uuesti mingit filmi tegema, veel ei taha. Aga tegelikult on meil juba tehtud isegi ühed proovid samade näitlejatega.

Olga Pärn: Tanel ja Karolin ja nad mängisid lapsi.

Priit Pärn: Mitte ainult lapsi, üks tegelane on … Ütlen või ei ütle?

Olga Pärn: Ütle, ütle.

Priit Pärn: … pesupulk.

Pesupulk esineb ka „Luna rossa’s“ kui tasakaalu indikaator. 

Priit Pärn: Nojah, aga kui me selle järgmise filmi tõesti teeme, on see lastefilm.

Olga Pärn: Seal pole pesupulk mitte ainult tegija, vaid lausa kõva tegija. Priit leidis, et oleks väga äge animeerida pesupulka.

Priit Pärn: Kunagi ammu-ammu plaanisime ühe Soome stuudioga 3D-animatsiooni, kus tegelased oleksid esemed, lihtsad asjad, kes liiguvad nagu elusolendid. Mitmel põhjusel ei tulnud sellest aga midagi. Pesupulk oli seal üks tegelane.

Olga Pärn: Priidul on ka projekt nimega „Tõusvad viiuldajad“, inglise keeles „Rising Fiddlers“, kusjuures „fiddler“ tähendab inglise keeles ka „suli“.

Priit Pärn: Algupärane nimetus oli projektil „Organiseerimata kuritegevus“.

Olga Pärn: Ühesõnaga, see lugu on olemas, ja Tanel Saar oli sellest huvitatud, nii et on võimalik, et ta lavastab selle VAT-teatris enne, kui alustame selle filmiks tegemist. Meile on see samuti väga põnev projekt.

Intervjuu on valminud ajakirjale Estonian Film.

1 Motion capture on animatsioonitehnika, mille korral jäädvustatakse liikumine markerite või anduritega ning kantakse see üle digimudelile.

2 „Hantō no tori“, Atsushi Wada, 2022.

3 „Lendurid koduteel“, Priit Pärn, Olga Pärn, 2014.

4 „Elu ilma Gabriella Ferrita“, Priit Pärn, Olga Pärn, 2008.

5 „The Adventures of Tintin“, Steven Spielberg, 2011.

6 „Tom & Jerry“, William Hanna, Joseph Barbera, 1940–…