Iga heategu saab heastatud

Mathura

Herzog viib loo dramaatika absurdi piirile, nii et vaataja mõne stseeni jubedusest hoolimata naerma pahvatab.Mängufilm „Halb politseinik: tegevuspaik New Orleans” („Bad Lieutenant: Port of Call – New Orleans”, USA 2009, 122 min), režissöör Werner Herzog. Osades Nicholas Cage, Eva Mendes, Val Kilmer, Brad Dourif, Fairuza Balk, Xzibit jt. Linastub Tallinna kobarkinos Hobujaama tn 5.    On ilmselt kaks võimalikku põhjust, miks võiks vaatama minna Werner Herzogi filmi „Halb politseinik”. Üks neist on see, et inimene teab, kes on Werner Herzog. Teisel puhul võib ta lasta end mõjutada pealkirjast, eeldades tüüpilist meelelahutuslikku lugu allakäinud seadusesilmast, kes pärast seda, kui on piisavalt pätte põmmutanud ja prostituutidega mehkeldanud, leiab oma väärilise ja lohutamatu lõpu. Antud juhul peab aga pettuma. Jah, ka  „Halvas politseinikus” on pisut põmmutamist ja meelaid kaunitare, ent sellega ka meelelahutuslikkus suuresti piirdub. Uue saksa filmi ühe silmapaistvama esindajana seitsmekümnendatel esile kerkinud Werner Herzogi tunnusmärgiks on olnud julgus katsetada ning tundub, et seda kvaliteeti pole ta kaotanud.

Herzog on nüüdseks juba mõnda aega käinud oma kolleegi ja mõttekaaslase Wim Wendersi (jt) teed ning enamuse oma uutest  linatöödest üles võtnud teisel pool Atlandi ookeani. Harv pole seejuures ka ameerikalik aines, kuna Herzogi eelmine mängufilm „Päästmine” oli katse taaselustada Vietnami sõja käsitlemist; ka Wenders vaatleb hiljutises „Küllusemaas” 11. septembri järellaines kümblevat paranoilist patriooti jne. Ent autori tegelik huvi ei näi siiski olevat mitte Ameerika ühiskonnaprobleemide lahkamine, vaid inimolemuse uurimine üldiselt, ükskõik millises  sotsiaalses kontekstis. „Halba politseinikku” pärgab seejuures rida Hollywoodi suuri nimesid: Nicolas Cage, Eva Mendes ja Val Kilmer, kohaliku narkopomo rollis on kaastegev isegi räppar Xzibit.

Sisuliselt jääb lõviosa filmist siiski Cage’i ja Mendese ja eeskätt „nimitegelase” Cage’i kanda ning siinpuhul on rõõmustav tunnistada, et Cage teeb selles filmis ühe oma parematest rollisooritustest mitme aasta jooksul, seda võiks  ehk kõrvutada tema parimate osatäitmistega nagu „Elluäratamine” (rež Martin Scorsese) või „Lahkumine Las Vegasest” (rež Mike Figgis). Musklis action-kangelasena on Cage jäänud alati kuidagi liialt kunstlikuks, romantilise armastajana („Kapten Corelli mandoliin” on ehk üks läägemaid näiteid) aga pingutatult sentimentaalseks. Jõulise, ent samas nihestatud ning skisoidse Terence McDonaghina suudab ta (paradoksaalselt) taas esile tuua oma  näitlejaande parimad küljed. Nimelt on Cage’i kehastatud McDonagh New Orleansi päästetöödel saadud seljavigastuse käes vaevlev keskeas politseileitnant, kes oma valude vaigistamiseks ei otsi abi mitte ainult „House’i” teleseriaalist tuttavatest Vicodini tablettidest, vaid ka kangematest „valuvaigistitest” nagu kokaiin ja heroiin. Harjumuse rahuldamiseks hangib ta keelatud aineid küll politsei konfiskeerimislaost, küll ametimärgi toel tabatud  lihtsameelsete „piduliste” taskust. Kui siia lisada mehe kihlveosõltuvus ning armuafäär kõrgklassi teenindava lõbunaise Frankie Donnenfieldiga (Eva Mendes), näib häving ilmne. Ent Herzog ei tee kõike nii lihtsaks. See pole seesugune lugu, mida „halva politseiniku” teema üks suuremaid kasutajaid David Ayer („Treeningpäev”, „Tumesinine”) jutustas oma paari aasta taguses „Tänavate valitsejates”, mis päädis tõdemusega „kõik on pahad”. 

Herzog viib loo dramaatika sedapuhku absurdi piirile, nii et vaataja mõnes stseenis kujutatava jubedusest hoolimata siiski naerma pahvatab. Näiteks Cage’i mängitud leitnant on filmi edenes üha armetum ja haledam, ent teda iseloomustab ka sõltlase hirmuäratavus ja hullumeelsus. Tulemuseks ei ole seejuures mitte tarantinolik üle vindi keeratud õudushuumor, pigem naerab vaataja just seepärast, et tajub situatsiooni absurdsuses teatud realismi.  Suurema osa oma filmi kahest tunnist kulgeb Herzog oskusliku köietantsijana mööda realismi ja absurdi piiri, lastes vaatajal korduvalt endalt küsida: „Kas see võiks olla reaalne? Aga see? Aga see? Kas need inimesed väärivad põlastust või ehk hoopis kaastunnet? Kas nad on kurjategijad või hoopis ohvrid? Kas see kõik on liialdus või siiski tegelikkus, mille me selle halenaljakuses nüüd ära tunneme?”.

Piirilkõndimist rõhutab seejuures nii narratiivne  kui ka visuaalne lahendus. Nii näiteks seab Herzog kord lähivõttesse krokodilli, kord pühendab aga terve pika stseeni kahele iguaanile, kes vedelevad asitõendite laual, kuigi neil kummalgi pole looga mingit pistmist. Piiripealne või nihestatud on ka filmi muusika: suhteliselt sünkjatest pilditoonidest hoolimata algab film küllalt helgete, ambientsete taustahelidega. Täpselt valitud näib ses osas olevat ka loo toimumiskoht: üleujutustejärgne  New Orleans, koht, kus iseenesest kõik kõigub elu ja surma, valguse ja varju üleminekute hirmutaval eikellegimaal. Sedasi vaatleb Herzog inimest ning tema reaktsioone ja otsuseid olukordades, kuhu ta teadlikult või tahtlikult ei astuks, sest kes tahaks elada narkosõltlasena ühes ebamäärase saatusega linnas, kus ta põhitegevus on põgeneda ühe maffiajõugu eest ja sõbruneda teisega. Neil hetkedel, kui vaataja võiks tüdineda ja  küsida „mis arusaamatu jama see selline on?”, toob Herzog loo alati reaalsuse juurde tagasi. Seejuures, kui uskuda Herzogi maalitud pilti, tuleb küll järeldada, et maailm on tõeliselt hullumeelne, vaat et põrgulik ning et inimene on kurjuse ees (enamasti) võimetu.

Ja ometigi on „Halb politseinik” omal kummalisel kombel elujaatav ja õnnistav film, sest, nagu näitab Herzog, kehtivad maailma hullumeelsuseski oma varjatud seadused, mis toovad inimese  juurde tagasi ikka just seda, mida ta ise on oma elus suutnud teistele pakkuda. Filmi finaalis ei lunasta peategelast mitte vedamine, mitte ka armastus ega otsusekindlus, vaid lihtsalt inimene, kellele ta on kunagi head teinud, ilma et ta oleks olnud selleks kohustatud. Sedavõrd filosoofiline finaal on eelnenu kõrval küllalt kontrastne ja ootamatu ning üllatus on veelkordseks tagatiseks, et kinokülastaja saalist lahkudeski küsiks endalt: „Mis  pagana asi see selline oli, mille ma just ära nägin?” Kui „Päästmise” puhul leidis peaosatäitja Christian Bale’i näljutusdieet ilmselt rohkem tähelepanu kui film ise ning leidus kriitikuid, kes leidsid, et nii vana ja pärjatud mehe (Herzog ja tema filmid on ju lausa neljal korral olnud Kuldse Palmioksa kandidaadid ning korra on ta selle autasu režisöörina ka võitnud) ebaõnnestumist oleks kohatu materdada ja samas silmakirjalik  kiita, siis „Halva politseiniku” puhul peaks olema rohkem põhjust uskuda filmi enda väärtusse. Palmioksale see vaevalt küll kandideerib, aga on omanäoline segu eksperimentalismist ja Hollywoodi filmist igatahes. Kui ka mitte muu pärast, siis huvitavat vaatamist pakub film juba sellegagi, kuidas Herzog on osanud ka klišeed tööle panna nii, et need mõjuvad oma äraspidisuses mitte ainult naeruväärselt, vaid ka hirmutavalt.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht