Ikka sellest Utotškini lennu filmist

Jaak Lõhmus

Vahel tundub, et kõik on juba selge. Eesti esimesest filmivõttest aprillikuu lõpus Tartus Ülejõel on viimase seitsme aasta jooksul palju kirjutatud, küll seoses selle sündmuse vastukajaga ajakirjanduses, küll seoses Eesti Filmiarhiivis hoiul olnud haruldase filmilõigu ilmutamisega Soomes, misjärel võis olla kindel, et eri ajal ja eri kohas filmile võetud lendamised ei leidnud aset Tartus.      

 Mis teil seal toimub?!

Aga siis, siis tuleb uulitsa peal vastu sümpaatne keskealine filmilooja, kelle huvivaldkonnaks on paljudes teostes olnud ajalugu. Nüüd tunneb ta huvi Johannes Pääsukese 1913. aastal valminud Setumaa filmi vastu. Räägib, otse tänaval ja õhinal, tema olevat filmiarhiivis kuulnud, et 1912. aastal Tartus ei filmitudki Vene katselenduri Utotškini õhusõite. Järelikult see, millest kõneldakse kui eestimaise filminduse esmasammust, ei olegi see, mis väidetakse. Ja – psühholoogiliselt hästi arusaadavalt – teeb kiire põike: äkki oli esimene film üldse Pääsukese Setumaa film (just see, mille vastu tema praegu huvi on hakanud tundma). Vaidlen vastu, et Tartus katselennu filmimise  fakt on tõsi, mõnedki detailid küll lahtised, aga film tehti ning see jooksis vähemalt kahe kino ekraanil. Ja see, et 2002. aastal ilmutatud filmikatkend ei näidanud omaaegseid Tartu lende, on küllalt üldiselt teada. Sellest ei saa järeldada, et filmimine Tartus aset ei leidnud. Mõni aeg hiljem kohtun filmiprodutsendiga, kes küsib: „Mis teil seal toimub?!” („Seal” tähendas ilmselt „Eesti film 100” mõtterühma.) Ja jätkab: „Valmistutakse tähistama  sünnipäeva, mida ei olnudki.

Tegelikult on esimene film hoopis Setumaa film. Raisatakse rahva raha, selle sünnipäeva-eelarvega saaks teha õige mitu uut filmi …” Vaat siis, kui ahas on seesinane rahvuslik filmi-ilm ja kui rutuliselt info suust suhu liigub. Juba võtab kuju legend, et kõik pole kunagi olnud nii, nagu vahepeal võib-olla on paistnud. Ühtegi käega katsutavat infokandjat ka käepärast ei ole (kas see peab just „ametlik”  filmiajalugu olema, on endist viisi arutuse all).   

Kokkulepped ja küsimused

Muidugi on igaühel õigus vabal maal järeldada millest tahes mida tahes. Allikad ununevad, eriti kui nende juurde teed ei teata. Tegelikult  on ju kas või Veste Paas Johannes Pääsukese filmidest ülevaatlikult kirjutanud 1980. aastal ilmunud raamatus „Olnud ajad” (lk 78–90), ajalehes Sirp ja Vasar (2. IV 1982) ja ajakirjas Teater.Muusika.Kino (nr 2, 1982). Pääsukese töödest ei vaadanud mööda ka Ivar Kosenkranius oma tendentslikus kinovihikus („Eesti kino minevikuradadelt”, 1964) ja abiks huvilisele on praegugi poest saada Eesti Rahva Muuseumi väljaanne „Johannes Pääsuke. Mees  kahe kaameraga” (ilmunud kahes trükis, 2003 ja 2008). Aga küllap oleks hea, kui 2012. aastaks saaks kaante vahele suuremas formaadis raamat, mis astuks ERM i väga kena köitega tehtud tööst tubli sammu edasi. Võib-olla aitaks see leevendada ka mõningast ajaloolist segadust. Publitseerimist väärt lisamaterjali leidub niihästi Pääsukese fotoloomingu, filmindustöö kui ka eluloolise kandi pealt.

Teinekord on ajaloodaatum teadupärast  kokkuleppe asi, mille üle spetsialistid võivad vaidlema jäädagi. 28. detsembril 1895. aastal Pariisis toimunud filminäitamine kui kinematograafia sünnipäev on puhtalt ilu ja üleilmse kinorahu pärast nii kokku lepitud, tegelikult on ju filminäitamisi teada mitmelt maalt märksa varem. Eesti filmi sündi võiks dateerida mitut moodi, arvestades juurde, et me ei või olla lõpuni kindlad, et miski (unustatu) veel ilmsiks ei tule. Kõigepealt on lahtine küsimus, kas tähtis on filmimise aeg või valmis töö esilinastamise aeg. Ajalehe Postimees teadete ja kinoreklaamide põhjal ning omaaegse kinoomaniku Aleksander Tippo jt meenutuste järgi teame, et laupäeval ja pühapäeval, 14. ja 15. aprillil (ukj siis 27. ja 28. aprillil) Tartus Ülejõel Krasnojarski polgu kasarmute juures toimunud katselendur Utotškini õhusõite jäädvustas Johannes  Pääsuke koos kahe assistendiga. Aga küsida võib, kas ta filmis mõlemal päeval või ainult esimesel või ainult teisel. Postimehe kinoreklaami järgi on lihtne dateerida filmikese „Utotškini lendamised 14. ja 15. aprillil Tartus” linastamised. (Reklaami sõnastusest võib välja lugeda, et filmiti mitut lendamist, aga on teada, et esimesel päeval tõusti õhku kaks, teisel kolm korda, nii et filmimise kuupäeva küsimus jääb alles.) Heinaturul  asunud Eesti esimeses kinoteatris Illusion esilinastus see 17. ja Emajõe paremal kaldal Politseiplatsil asunud Imperialis 18. aprillil, ukj siis vastavalt 30. aprillil ja 1. mail.

Niisiis, valmis töö esilinastust filmi sünnipäevaks pidades oleks õige dateering 30. aprill 1912. Illusionis oli pilt reklaami järgi ekraanil 26. aprillini (9. maini). Mida täna arvata Eesti Filmiarhiivis säilitatavast, pisut üle minuti kestvast, kaht erinevat õhusõitu jäädvustavast filmilindist? Tartus see  filmitud ei ole, tehti kindlaks juba aastal 2002, kui materjalist tehti suurel ekraanil vaadatav koopia (lenduri riietus ei klapi aprillikuu Eesti ilmastikuga ega lehes kirjeldatuga ja säilinud fotodel nähtavaga, kusagil pole näha mundris sõdureid jpm). Õhkõrn võimalus on, et säilinud kahest palast esimene on filmitud Riias enne Utotškini Tartusse saabumist, Riias on ju kevad soojem kui Põhja-Liivimaal. Igal juhul Läti lennukatsetusi („Õhulendamiste nädal  Riias”) näitas Tartu Imperial 13. – 16. aprillini (kino omanik Waldemar Jaeger oli Pääsukese sõber), hea eelreklaamina Tartus jäädvustatavatele piltidele. Mis lennusündmustega on aga tegemist tänini säilinud filmikesel, ootab selgitamist. 

Kiirefilmija Pääsuke

Johannes Pääsukesega lubab järgmisi filme seostada sõna „Estonia” sisaldav reklaamimärge Postimehes (tema „Esimene Eesti kinopiltide tehas Estonia” andis templil Pääsukese koduaadressi Peetri uulits 33). Uued tööd ei lasknud end kaua oodata „Grand théatre Imperial politseiplatsi pääl” juba kaks nädalat pärast „Utotškini lendamisi”,  alates 1. maist (ukj 14. maist) muu programmi lisana filmikest, mida reklaamitakse: „Kohaliku tähtsusega uudis! Balti ülemaalised lõbulaste võistlusmaadlemised Tartus aprilli-kuul 1912. Estonia-film, kordaläinud ülesvõtted looduse järele”. „Ülesvõtted looduse järele” tähendab dokumentaalset ülesvõtet. Samas kinos linastub kümme päeva hiljem, alates 11. maist kaks uudispala: „Tartu gümnasiumi turnipidu aprilli-kuul 1912, looduse järele” ja „Taara seltsi võiduajamised 3. mail 1912, looduse järele”. 18. mai Postimehes võtab Grand théatre samal päeval algavat uut eeskava reklaamides kuulutada: „Kinematograf toob kõikidest ilma kaartest pilta, ka Põhja ja Lõuna naba on tema poolt pildis ette toodud; võib kindlasti ütelda, et ei ole vist nurgakest maailmas, kuhu kinematografi pilk pole langenud. Kuid siiski ühte kohta maailmas pole ta tähele pannud, see on meie kodumaa ühelt,  ja meie kodulinn Tartu, teiselt poolt. Meie tahame sellel põllul ühte sammu edasi astuda ja vahete vahel sündmusi kodumaal ja iseäranis Tartus, kujutamise alla võtta. Praegu toome järgmise pala: Tartu vabatahtliste tuletõrjujate suvepidu 6. mail 1912, hästi õnnestanud ülesvõtted looduse järele”.

Niisiis, Pathé ja Gaumonti kroonikate kõrval oli plaanis Tartus regulaarselt näidata pilte kodumaalt. 18. – 21. juunini Narvast läbi Tartu  Riiga kulgenud autovõidusõidu ja sellest osavõtjad jäädvustas Johannes Pääsuke nii fotodel kui filmilindil. Imperiali reklaam teatas, et alates 29. juunist on kinos „Rahvusvaheline automobilide võidusõidu keiserliku auhinna pääle Tartusse tulek, Riiga tulek ja Riiast edasi, Estonia film, hästi korda läinud ülesvõte looduse järele”. Fotoalbum võidusõitjatest on Eesti Rahva Muuseumis alles, Pääsukese filmiülesvõtted on leidmata.  Suure suve hakul, alates 2. juulist näitas Imperial neljal päeval filmi „Eesti asunduste laulupidu Narwas”. Jaanilaupäeval ning jaanipäeval Narvas peetud laulupeo filmi pole reklaamis nimetatud Estonia toodanguks, aga kuna öeldakse „ainult teater Imperialis etendatakse seda pilti”, võib oletada sellegi filmiürituse seotust niihästi ülal tsiteeritud 18. mai deklaratsiooniga kui ka Johannes Pääsukesega. Suvekuudeks läksid mõlemad Tartu kinod,  nii Imeprial kui ka Illusion remonti. Juunis näitas paaril korral filme Elvas kaupmees Reinholdi kodus tegutsenud „Teater „Saturn””. Johannes Pääsuke siirdus uutele võtetele, muu hulgas ka Setumaale.