Ilu, mis päästab maailma

Mathura

Hillitsetud, pehme, külluslik, soe ja ülendav valgus. Mängufilm „Renoir” (Prantsusmaa 2012, 111 min), režissöör ja stsenarist Gilles Bourdos. Osades Michel Bouquet, Christa Theret, Vincent Rottiers, Thomas Doret, Michèle Glezier jt. Linastub kinos Artis. Üheksa aastat tagasi põimis šoti filmilavastaja Mick Davis oma filmi „Modigliani” ühe stseeni, kus noor ja tundmatu Amedeo Modigliani saabub külla kuulsale Renoir’le ning küsib viimaselt, kui palju tema villa maksab. Kuulsus vastab, et „ühe lillemaali”, lisades, et pildil oli „ainult pott, ilma lilledeta”. Noor talent imetleb teda ja ütleb, et Renoir’l on kõik, mida maalikunstnikul ihaldada. Vanameister aga vastab, et tegelikult on kõik vastupidi ning et ta loobuks kogu oma rikkusest Modigliani noorte ja tervete käte nimel, millega maalida. Oskamata hinnata, kui tõetruu on Davise lavastatud kõnealune stseen (film lubas endale üldiselt üksjagu faktilist ebatäpsust), on kahtlemata tõsi, et Renoir’d vanaduses vaevanud artriit mõjutas tema elu ja loometegevust palju. On spekuleeritud, et ta ei suutnud ise pintslit käes hoida, vaid et see seoti talle käe külge, teised on usutavamalt väitnud, et ta küll hoidis pintslit ise, ent vajas muidu maalimisel kõrvalist abi. Nii või teisiti on ta olnud üheks kustumatu loomekire sümboliks füüsiliste hädade ja vanaduse kiuste. See ja veel palju muud on aineseks prantsuse filmilavastaja Gilles Bourdos’ värskele linateosele Pierre-Auguste Renoir’ viimastest aastatest.

Valu möödub, ilu jääb

Ei ole just sage juhtum, kui biograafilises filmis on põimitud mitmeid temaatilisi liine nõnda, et kõik mõjub kokku ühtse sünergilise tervikuna,. Režissöör Bourdos on saanud sellega edukalt hakkama: filmis kõneldakse kunstifilosoofiast, sõjast ja inimsuhetest, aga ka üldistest inimsuslikest küsimustest. Kuna filmi dialoog on kasin ning palju antakse edasi väikeste vihjete, ilmemuutuste ja meeleseisundite vahendusel, on tekst hoolikalt läbi mõeldud. Lühikestes fraasides on Bourdos kokku võtnud mitmete nähtuste tuuma, näiteks kui rindejoonelt naasnud Renoir’ keskmine poeg Jean (Vincent Rottiers) teatab: „Sõda on … Sõda”. Mida muud ammendavat saakski sõja kohta öelda inimesele, kes seda valu ja õudust ise pole tunnistama pidanud. Sarnaselt on väga tabav vana maalikunstniku täheldus, kui ta ütleb, et tõeline amet on inimesele vaid selline, kui ta omaenda kätega loob midagi, millel on kestev väärtus.

See on mõte, mis mõjub aktuaalse ja sotsiaalkriitilisena nüüdki. Räägitakse ju heaolust ennekõike inimliku mugavuse ja suuremate tarbimisvõimaluste, mitte aga uute vaimsete väärtuste loomise kontekstis. Viimasele ülesandele pühendunud näivad sageli olevat ühiskonna heidikud.

Filmi olulisim liin on siiski kuulsa maalikunstniku arusaam elust ja kunstist, ja need kaks on talle lahutamatult seotud. Renoir’ loodut on nimetatud sensuaalseks kunstiks, osaks traditsioonist, mis saab alguse Peter Paul Rubensist. Seost Rubensiga võib filmis täheldada kas või modellist naispeategelase Andrée (Christa Theret) täheldusest: „Ta maalib mind alati paksemaks kui ma olen.” Renoir’ kunst liigub siiski Rubensi pompoossusest, mis on vormikeskne, sügavamale, liigub lihtsa ilu suunas või, nagu ta ise ütleb: „Olen terve elu unistanud maalida nagu laps”. Tema põhimõtteline veendumus on usk ilu väärtusse, mis väljendub muu hulgas tema suhtumises oma haigusse ja sellega seonduvatesse piinadesse. „Valu möödub,” ütleb ta, „aga ilu jääb.”

See on hoiak, mis võib mõnele tunduda naiivne, nagu see tundub naiivne ka sõjast naasnud Jeanile, kes ei mõista, mis tähtsust võiks olla maalimisel ja ihulisel ilul ajal, mil noori mehi langeb lahinguväljal nõnda palju, et keegi ei jõua neid korralikult matta. Ent kui nüüd, sajand hiljem, tollal toimunule tagasi vaadata, võib ometigi tõdeda, et Renoir’ maalide ilu on ajale vastu pidanud, ja on omamoodi intrigeeriv küsida, kas see oleks niisamuti ka siis, kui ta maalinuks hoopis sõda ja selle koledusi. „Traagikat on elus niigi,” ütles ta, „seepärast pole mingit vajadust, et kunst sedasama traagikat maailma veel juurde lisaks.”

Maalimine näib vastukaaluna traagikale ka Renior’ enda elu kontekstis. Filmist on selge, et ta oli igati teadlik inimsaatuste kannatuslikkusest nagu ka vägivallast ja kurjusest. Ta võis olla küll idealist oma kunsti suhtes, ent mitte inimese elu tasandil. Oleks seetõttu liialdus öelda, et ta maalis selleks, et unustada või pageda, pigem oli selle taga tema otsus mitte loobuda püüdlemast kõrgemate väärtuste suunas. Sellisele elule on alati kosutav tunnistajaks olla, kas või kinolinal.

Biograafiline meistriteos

Leidsin Bourdos’ filmist kokku vaid paar-kolm stseeni, mille otstarve jäi küsitavaks: näiteks vastu valgust tehtud võte meres hõljuvaist sõdureist jmt. Üldiselt liigub „Renoir’” lugu aga selget ja loogilist rada. Mõndagi on siin ka etteaimatav, ent erinevalt paljudest teistest filmidest ei hakka see seik siin vaatajat häirima. Osalt on see nõnda kindlasti tänu mitmetele suurepärastele näitlejatöödele: eriti meeldejääv on nimiosa mängiv Michel Bouquet, kelle esitus on ehe nii tegelaskuju elutarkuse ja vanaduse vaevade välja mängimises kui ka maalimisprotsessi sisseelamise poolest. Kunstniku ja modelli suhe on siin seejuures lihtsam ja vaata et ka veenvam kui prantsuse filmi teine kuulus samalaadne duett Michel Piccoli ja Emmanuelle Béart’i esituses Jacques Rivette’i filmis „Kaunis õrritaja” („La belle noiseuse”, 1991). Võib-olla on see nõnda seepärast, et see suhe ei ole siin rõhutatud, on iseeneslik ja vaikne.

Filmi suurimaks vooruseks on ometigi filmi truuksjäämine kunstniku esteetilistele väärtusele. Nõnda nagu Renoir’ kunst on tulvil sensuaalsust, on seda ka Bourdos’ film, mis pakub ohtralt vaadata nii lopsakat loodust kui ka noort ja puhast naiseilu. Mis aga veelgi olulisem, režissöör laseb kõnelda valgusel, mis Renoir’le kui impressionistliku kunstisuuna arendajale oli asendamatu tähtsusega. („Tal on nahk, mis ei peegelda valgust,” kiidab ta oma modelli.) Seda, mida millises valguses üles võtta, on siin ilmselt kaalutud sama hoolikalt kui Renoir’ kaalus valguse valikut oma maalide loomisel. („Tule homme varem, siis, kui valgus on veel hea,” ütleb ta loo alguses.)

Impressionismi püüdluseks polnud niivõrd mingi objektiivse reaalsuse jäädvustamine – nagu objektiivsus ise on illusioon –, vaid mulje, meeleolu, tundeseisundi lõuendile kandmine. Sedasi on ka vastav valgus alati hillitsetud ja pehme, ometi külluslik ja soe. Valgus ise pakub siin kinnitust millestki ülendavast, trööstivast.

Kokkuvõttes võib öelda, et „Renoir” on biograafilise filmi nauditav näide. On sümpaatne, et režissöör Gilles Bourdos on valinud vaid lühikese lõigu maalikunstniku elust, hoides sellega hästi oma fookust. Sedagi, et lugu on justkui liiga lihtne ega too suuri ootamatusi, võib näha Renoir’ maalide lihtsa, aga väljapeetud stiili peegeldusena. „Renoir” on film, kus teadvustatakse elu mõlemat tahku, nii kurba kui õnnistavat, ent on ka mõistetud, et alati on võimalik valida, millele keskenduda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht