Inimelu võlu ja vaev, rassipuhtus ja koolera
Režissöör Klaus Härö „Uues inimeses” ähvardab Gertrudi (Julie Högberg, keskel) sundsteriliseerimine. repro Soome režissöör Klaus Härö mõjus draama „Uus inimene” („Den nya människan”, 2007) algab aastaarvuga 1951, mis on filmi stsenaristi Kjell Sundstedti süniaasta. Aastail 1935–1975 kehtisid Rootsis seadused, mis lubasid inimesi steriliseerida ilma asjaosaliste endi nõusolekuta. Nelja aastakümne jooksul teostati ligemale 63 000 seda laadi operatsiooni. Pool tehti väidetavasti vabatahtlikult, ülejäänud viidi läbi sunniviisiliselt või siis psühholoogilist mõjutamistaktikat kasutades.
Sundsteriliseerimist hakati Rootsis praktiseerima 1930. aastail, kui läänemaailmas oli „kuum” sõna eugeenika ehk teadus inimtõu parandamisest. Eugeenikud pidasid tähtsaks bioloogilist ettemääratust ning leidsid, et inimese omadused, võimed ja kalduvused on pärilikud ja seetõttu on pärilik ka inimese koht ühiskonnas. Seega loodeti, et geneetikaga on võimalik takistada „ebasoovitavate” geenidega laste sündimist. Usuti tõsimeeli, et nii saab märkimisväärselt kahandada tulevaste vaimuhaigete ja füüsiliste puuetega inimeste juurdekasvu.
„Uue inimese” tegevus toimubki ühes sellises asutises, mille mõte on saavutada mis tahes hinnaga sinna suletud „väljapraagitud” noorte naiste nõusolek. Võiks ju oletada, et nähtav kurbmäng leidis aset umbkaudu samal ajal, kui natslik Saksamaa oli alles oma tõusuteel. Paraku tegeldi rassihügieeniga veel aastaid pärast ilmasõja lõppemist. Eugeenikat harrastati nii Rootsis kui Soomes veel 1970. aastate algul, kuigi märksa passiivsemal kujul.
Ekraanilugu tugineb stsenarist Kjell Sundstedti ema ja tolle õdede kogemustele ja traagilistele läbielamistele. Sundstedt on öelnud, et see film on tema kättemaks paljudele noortele naistele osaks saanud kannatuste eest.
Kehvadest oludest pärit 17aastane Gertrud (Julia Högberg), kaheksalapselise pere vanim, saadetakse Odenslundi töölaagrisse. Seal hoitakse neid, kes põevad ravimatuid haigusi või keda peetakse ühiskonda ebasobivaiks (halvad geenid!). Õnnetuid kantseldab grupp huumorivaeseid medõdesid eesotsas rangeilmelise Solbrittiga (Maria Lundqvist). Hädaorust on lootust vabaneda üksnes neil, kes loobuvad soovist kunagi järglased muretseda. Ka Gertrud nõustuks pidevalt süstemaatilise surve all viibides tõenäoliselt õige pea sundsteriliseerimisega. Pärast armumist töölaagri meistrimehesse Axelisse ja käima peale saamist trotsliku naisehakatise mõtted aga muutuvad.
Milos Formani klassikafilmiga „Lendas üle käopesa” võrreldavas nukravõitu draamas ei sunnita praegusele kinohuvilisele peale mingit sõnumit. „Uus inimene” on eeskätt ilustamata meenutuspilt heaoluühiskonna mitte väga kaugest ajaloost, kus inimesi koheldi kui loomi.
Charles Chaplini sõnul muutub traagilisus, mille keskel möödub meie elu, varem või hiljem komöödiaks. Rootsi vanameister Roy Andersson jagab oma uusimas filmilavastuses „Teie, kes te elate” („Du levande”, 2007) usutavasti sama arvamust. Selles huviväärses ekraaniteoses on elu hammasrataste vahele jäänud tegelased pidanud tunda saama hulganisti pettumust, vääritimõistmist ja argimuresid. Ometi suudetakse kõigele vaatamata suhtuda ümbritsevasse huumoriga. Üks tuntud filosoof on omakorda öelnud, et inimene vahest ei peakski pürgima oma elus tõelise õnnetunde poole, juba see oleks tubli saavutus, kui ta suudaks vältida ebameeldivaid kannatusi. Tõenäoliselt sobiks see mõte üsna hästi ka Anderssoni mosaiikfilmi kangelaste pähe.
Roy Andersson on teinud filme üsna aeglases tempos (38 aastaga kõigest neli täispikka!) ja kõik need filmid on olnud võrdlemisi staatilised. Tänapäevasele, tempokama pildireaga harjunud filmisõbrale võib selline pikatoimelisus tunduda kas väga piinarikkana või siis vastupidi, meeldiva vaheldusena. Roy Anderssoni seekord pakutud „kultuurišokk” on pigem igati teretulnud elamus.
Südamlikku tragikomöödiat vaadates ei saagi nagu aru, et „Teie, kes te elate” on ju tegelikult komöödia. Sündmused järgnevad enam-vähem kronoloogilises järjekorras ja fragmentaarselt tutvustatavaid inimsaatusi ei seo omavahel suurt midagi. Ehkki inimestevahelistes suhetes väliseid muutusi justnagu ei esine, võib ometi tajuda, et ekraanilugu läheneb tasa ja targu oma loogilise lõpuni.
Seitse aastat tagasi PÖFFil näidatud lüürilise koega filmiga „Laulud teiselt korruselt” võrreldes on Anderssoni uusim töö tunduvalt humoristlikum ja elujaatavam. Seekordses filmis on ainult üks kutseline näitleja ja üksnes üks episood vändatud vabas looduses. Kõik ülejäänu, kivikaljudest automagistraalini, lasi ta ehitada oma kodustuudiosse.
Inglise kineasti Mike Newelli („Neli pulma ja üks matus”) colombialasest nobelisti Gabriel García Márqueze romaani „Armastus koolera ajal” („Love in the Time of Cholera”, 2007, USA) ekraniseering oli täpselt selline, nagu lühitutvustusest ja varem loetud arvustustest teada. Briti menulavastaja sai oma ülesandega korralikult hakkama ja kõik oleks nagu omal kohal. Paraku puudub suure eelarvega armastusdraamas kuulsa kirjamehe maagilis-realistliku teose fluidum. Sellest on muidugi kahju, kirjutas ju stsenaariumi Roman Polanski „Pianisti” eest Oscariga pärjatud hinnatud stsenarist Ronald Harwood, kes on sündinud Lõuna-Aafrikas ja olnud aastaid seotud Inglise teatriga. Mis ilmselt ongi andnud arvustajatele alust väita: vaatamata sellele, et kõik võtmetegelased meenutavad mitmeti mõnd Dickensi tegelaskuju, ei saa salata – hispaania esinäitleja Javier Bardem on teinud filmi donquijoteliku kangelase Florentino Arizasena väga hea rolli. Ning kerge see tal pole olnud. Üritas ju Arizas-Bardem viie aastakümne vältel kustutada oma armujanu 622 eri naise seltsis. Vahemärkusena olgu öeldud, et perfektsionist Bardem on intervjuudes korduvalt rõhutanud, et sajaprotsendiliselt rahul pole ta olnud mitte ühegi oma filmitööga. Samas jääbki teadmata, kas García Márqueze bestselleri interpreteerimisega oleks kõiki osapooli paremini rahuldava tulemuseni jõudnud mõni hispaania või latiino päritolu filmimees (Alfonso Cuarón? Guillermo del Toro? Alejandro González Iñárritu? Pedro Almodóvar?).