Inimene kui iseenda vang

Mathura

Vangistus on kujund: kes on oma saatuse, kes oma usu, kes oma uskmatuse ahelais. Mängufilm „Vangistatud” („Prisoners”, USA 2013, 153 min), režissöör Denis Villeneuve, stsenarist Aaron Guzikowski, operaator Roger Deakins. Osades Hugh Jackman, Jake Gyllenhaal, Paul Dano, Maria Bello,Viola Davis, Terrence Howard jt. Linastub Tartu ja Tallinna kobarkinodes.

Kanada filmilavastaja Denis Villeneuve (sünd 1967) ütles kord ühes intervjuus, et tema arvates valivad filmid tema, mitte tema oma filme. See on sümpaatne lähenemine, kus kunstnikust saab pigem vahendaja kui tegija. Ja siiski on mul raske uskuda, et filmi „Vangistatud” sellise vormi ja näitlejate valiku taga ei ole lavastaja teadlikku otsust. Tegu on tema esimese suure eelarve ja suurte staaridega üles võetud looga, milleks andis võimaluse tema paari aasta tagune Oscari-nominatsioon filmiga „Incendies” (2011). Olgu kuidas on, päris kindlasti võib öelda, et „Vangistatute” puhul õigustab tulemus just sellise lavastaja valikut, ning ka vastupidi: lugu ise on lavastaja vääriline.

Näitlejad ja kujundid
Võrdlusi ja paralleele Villeneuve’i filmile saaks tuua mitmeid, osa neist on kindlasti meelevaldsed. Esimesena meenutas „Vangistatud” mulle Villeneuve’iga samast põlvkonnast ameerika filmilavastaja Derek Cianfrance’i viimast linateost „New Yorgi varjus”, mis jooksis meie kinodes möödunud kevadel. Filme ühendab läbiv ja süvenev süngus, seda nii visuaalselt kui narratiivselt; eriti Villeneuve’i „Vangistatutes” on peaaegu kogu aeg pime või sajab, lugu kannab aga vaatajat inimhinge üha pimedamatesse nurgatagustesse. Niisamuti põimuvad mõlemas loos personaalne ja sotsiaalne tasand, antud juhul küsimus lapseröövide sotsiaalsest taustast ja inimese emotsionaalne reaktsioon sellisele sündmusele. Ent veelgi enam tõi „Vangistatud” mulle meelde David Fincheri „Sodiaagi” mõne aasta tagant, osalt ehk Jake Gyllenhaali kandva rolli tõttu mõlemas filmis, aga ka mõistatuse rusuva painega nendes kahes linateoses.
Tervikuna on „Vangistatud” hästi komponeeritud lugu, mida on emotsionaalselt küll raske vaadata, aga veel raskem pooleli jätta, kui oled kord vaatama hakanud. Tõsi, suure panuse annavad sellesse ka tugevad näitlejatööd, seda eeskätt Hugh Jackmani ja Jake Gyllenhaali, aga ka Paul Dano esituses. viimane suudab minimaalsete vahenditega jääda alati mitmeti mõistetavaks. Jackmani kompromissitu, jumalakartlik, ent raevust pimestatud pereisa Keller on ehe sooritus, mis on ühtaegu üllatav ja veenev. Gyllenhaali mängitud noor, ent andekas inspektor Loki on selle kõrval sobivalt hillitsetud ja sissepoole pööratud antipood. Sellal kui Keller on pealtnäha jäägitult enesekindel, aga sisemuses ebalev, on Loki pealispindne ebalevus või „äraolevus” katteks tahtejõulise ja enesekindla isikunatuuri ees. Mõlemad on õigupoolest justkui rolli sisse elava näitlejatöö õppematerjal.
Ja ometigi on „Vangistatute” tegelikuks võtmeteguriks minu meelest hoopiski loo pealkiri. Vangisolemine on kujund, mis võimaldab Villeneuve’i lugu mitmeti mõista ja mõtestada. Kõige ilmsemalt viitab see muidugi röövitud ja vangistatud lastele, kelle leidmise ja pääsemise ümber kogu lugu keerleb. Ning ka vanematele, kellele laste leidmine on kinnisidee ning kes on seega oma ängi ja kurbuse vangid. Ent kui lähemalt vaadata, võib öelda, et tegelikult on kõik tegelaskujud algusest peale millegi vangis: kes oma saatuse, kes oma usu, kes oma uskmatuse ahelais. Kõigi elu saadab mõni teadvustatud või teadvustamata paine, mis kujundab tugevalt nende olevikku. Selgeim on see ehk Kelleri puhul, kelle suu läbi film algab „Meie isa” palvega ja lõpeb tema põhimõttelise suutmatuse (ja soovimatusega) andestada neile, kes tema „võlglased”, s.t talle kurja on teinud. Ent ka inspektor Loki selja taga on üleskasvamine orbudekodus ja kuritegelik nooruspõlv. Või Paul Dano mängitud Alex Jonesi puhul mälukaotus lapsepõlve traumaatiliste sündmuste tagajärjel jne. Vangistatuse fenomeni rõhutab ka filmi lõpp: napilt eluga pääsev pereisa peab toimepandud omakohtu eest tõenäoliselt vanglasse minema. Temast saab psühholoogilise vangi asemel seaduslik vang.

Kriis kui uks inimhinge
Villeneuve’i üks tees näib olevat ka see, et igaühel on oma murdumispunkt. Kuidas keegi sel hetkel toimib, on sageli etteaimamatu. Kes pudeneb vaikselt kildudeks, kes plahvatab, kes väärastub ja taandub. Aga keegi ei jää päriselt vabaks, keegi ei suuda vältida oma kaalutlematute reaktsioonide tagajärgi. Erinevalt mitmetest teistest linateostest kerkivad mällu näiteks Tommy Lee Jonesi „Melquiades Estrada kolm matust” või Gavin Hoodi „Tsotsi”, aga Villeneuve’i filmis ei too murdumine kellelegi lunastust. Ainus lunastus saab olla inimese leppimine oma vägivaldsusega – oma lunastamatusega.
Religioossed küsimused on siin vaatluse all aga ka laiemalt. Kaua aega võib tunduda, et saatus vaid jagab oma jao mehele, kes filmi algul kiidab oma poega hirve mahalaskmise eest, ent kelles hiljem ei leidu kübetki armulikkust inimese vastu, keda ta vaid oletab oma laste röövijaks. Kui kellegi sihikule võtame, ei või kunagi teada, kelle sihikul me ise parajasti oleme. Linaloo edenedes hargneb pilt aga palju keerulisemaks. Tuleb välja, et Kelleri piinatud Alex Jones on korraga süüdlane ja ei ole ka. Raevunud pereisa vägivald tema suhtes ei ole küll õigustatud, ent mitte ka läbinisti ekslik. Pealegi, ehk just nüüdsete koletute kogemuste tõttu meenub Alexile lõpuks tema tegelik identiteet ja loo lõpp toob tema jaoks uue, ootamatu ja õnnistava lahenduse. Mis on halb ja mis on hea, mis on õiglane ja mis ülekohtune, ei ole „Vangistatutes” seega üheselt mõõdetav. Filmi eesmärgiks on pigem kanda vaataja oma südame pimedamatesse nurkadesse ja lasta tal endal näha, mis sealt vastu vaatab. Ka vaataja on mõneti vang, keda nähtav lugu niisama lihtsalt minna ei lase. Ka vaataja peab jõudma vähemalt mõnede samade küsimusteni, mida endalt küll sõnutsi, küll sõnatult kogu filmi kestel pärivad loo peategelased. Ja sellele eesmärgile lähenemine on küllap Villeneuve’i filmi suurim väärtus.
Nende kiidusõnade kõrval võin siiski tõdeda, et Villeneuve ei ole kunstnikuna laitmatult aateline ja aus. Kõige muu kõrval võib „Vangistatutes” märgata siiski ka seda, et filmitegija on mõistnud oma „kohustust” asetada publiku ette peale paeluva draama ka thriller’it, mis suudaks enda kütkes hoida ka seesugust vaatajat, kes haigutab filmi sisuliste küsimuste peale. Lisaks sellele on narratiivis üksikkohti, mis vähemalt mulle ei kõla läbinisti usutavatena. Nii näiteks on raske uskuda, et Terrence Howardi ja Viola Davise mängitud abielupaar (ehkki Howard ja Davis on mõlemad suurepärased näitlejad) ka tegelikult lepiksid selle vägivallaga, mida nende naaber Keller (Jackman) Alex Jonesi kallal toime paneb. Äärmuslik olukord ei ole siinkohal piisav põhjus inimlikkusest loobumiseks. Kaadrid Alex Jonesi pundunud näost ja kriiskavast valukisast kuuluvad kindlasti nende hulka, millest nõrganärvilised peaksid hoiduma. Kinematograafiliselt on aga samas just visuaali ja emotsioonide toorus või „algelemendilisus” see, mis tõstab Villeneuve’i filmi teiste omasuguste keskelt esile. See annab põhjuse loota edasist isikupärast loomingut. Näitlejate Jackmani ja Gyllenhaali osas võib nähtu põhjal jällegi unistada, et neil oleks edaspidi oidu mitte raisata oma annet ära rollidele nagu Wolverine või Pärsia prints.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht