Inimsidemete haprus

Tänavuse PÖFFi võistlusprogrammides peegeldus kõrgendatud huvi purunenud perekondade ja suhete vastu.

MARINA RICHTER

Iga aasta toob kaasa mõne läbiva teema või huvipunkti – ja seda mitte ainult festivaliringkonnas. Paari aasta jagu on paelunud filmitegijaid rändekriis nii lühifilmi kui ka täispika filmi formaadis, aga sedamööda, kuidas süveneb ükskõiksus põgenike teema suhtes, on see trend raugemas, et teha teed uutele. Ühena tuleb ära märkida žanrifilmi elementide järjest tihedam kasutuselevõtt mängufilmides. Seda võis tänavu täheldada nii A-kategooria võistlusprogrammides kui ka filmiprogrammides üle maailma. Kui välja jätta puhtalt žanrifilmidele pühendatud alaprogramm „Öised värinad“, siis polnud PÖFFil selle suunaga eriti palju pistmist. Ühe veidrusena tuleb ära märkida Kirill Sokolovi debüütfilmide võistlusprogrammis linastunud hullumeelne vene tragikomöödia „Kärva maha, paps!“,1 kus on lisaks vereojadele vaadata ka mõned erakordselt detailselt jälgid stseenid – keskendutud ongi just vastikuste näitamisele. Võib küll kõlada eemaletõukavalt, aga ometi oli see kahe põhilise võistlusprogrammi peale üks kõige meelelahutuslikumaid üllatusi. Filmi ei ole peidetud peene psühholoogilise uuringu maski taha ega ole vaevatud end väärtfilmi ambitsioonidega, ent sõnum on selge: vaadake ette, sest teie perekond pole selline, nagu te arvate. Sama sentimenti tundusid tänavusel PÖFFil jagavat nii mõnedki filmitegijad. Düsfunktsionaalsed ja purunenud perekonnad ning kummalised suhted, mida varjutavad pettus ja reetmine – 2018. aasta programm kulges nende tähe all. Võib ju mõelda, et selles pole midagi uut, kui välja arvata see, et lood on teravamad, julgemad ja otsivamad ning kohati nii brutaalsed, et sobiksid juba ka žanrifilmi määratluse alla. Siinkohal naasen Sokolovi ja tema mitmetasandilise reetmisega sisustatud perekondliku rupskiooperi juurde.

Andrei (Vitali Hajev) filmis „Kärva maha, paps!“ on kogemustega korrumpeerunud miilits, kellega ei noriks ilma erilise ettevalmistuseta tüli ükski terve mõistusega inimene.

Kaade filmist

Kärva maha, paps!

Võtmata kõike seda kordagi surmtõsiselt, näitab režissöör Sokolov, kuidas pealtnäha stabiilsed peresuhted võivad puruneda kõige lihtsama eelduse tõttu, et armastus on tingimatu. Kui noor naine Olja (Jevgenia Kregžde) saadab oma armastusest pimestatud poisi Matvei (Aleksandr Kuznetsov) tapma oma isa Andreid (Vitali Hajev) kättemaksuks väidetava seksuaalse ärakasutamise pärast, kui tüdruk oli 12aastane. Üllatavana mõjub potentsiaalse mõrva ohvri taust. Kui Matvei on lihtsalt südamlik pisisuli, kes on valmis rusikad käiku laskma, siis Andrei on halastamatu kuju, kellega ei noriks ilma erilise ettevalmistuseta tüli ükski terve mõistusega inimene. Perekonnapea on kogemustega korrumpeerunud miilits, kellel on parasjagu käsil palju suurema kala püük ja kes on seetõttu relvastatud ja täies lahinguvalmiduses. Ärakasutamise lugu oli muidugi väljamõeldis ja veresaun vallandub hoopis teisel põhjusel. Õigemini, kõige lihtsamal põhjusel – kotitäis dollareid.

Kirill Sokolov on vaatluse alla võtnud elementaarse – ahnus üle kõige –, aga ta lähenemine on huvitav. Ta hõõrub ebamugavat meile nina alla, kuid tembituna suure koguse huumoriga. Kirgaste värvidega ekraanile plätserdatud „Kärva maha, paps!“ on pildilt pahaendelise süžeega koloriitses vastuolus. 1980ndate prantsuse filmikunsti mõju on siin ilmne, aga külm ja lihvimata huumor on selgelt iseloomulik vene filmikunstile. Filmil on õnnelik lõpp ilma õnneliku lõputa, kulgeb see aga apokalüptilist ühe ellujääja liini pidi. Selles düsfunktsionaalsete peresuhete loos esindab Matvei ainsana lojaalsust, kuigi on oma naiivsuse tõttu lõksus luupainajalikus olukorras, tema tüdruksõbra perekond on aga end teeseldud siiruse tõttu nurka mänginud.

Amoraalne lugu

Purunenud perekonna teema oli põhivõistlusprogrammis esil koguni kümnes filmis. India filmitegija Rajat Kapoor on teoses „Kadakh, amoraalne lugu“2 näidanud truudusetuse tagajärgi erakordselt julgetes toonides, eriti kui arvesse võtta, et filmitegija on pärit vägagi patriarhaalsest kultuurist. Suurte Diwali pidustuste päeval ootab Sunil (Ranvil Shorey) oma naist Maltit (Mansi Multani) koju tagasi osturetkelt suure peo ettevalmistuste tarvis. Tuleb aga hoopis ootamatu külaline, Sunili kolleeg Ragav (Chandrachoor Rai), kes palub viisakalt luba siseneda. Korterisse sisse astunud, ei raiska Ragav aega ja ütleb otse, et on teadlik Sunili afäärist ta naise Cchayaga (Palomi Ghosh). Olukord on võimatu: petetud abikaasa raevutseb, võõrustaja on kange hirmust, et ta naine saab kõik teada, ja külalised peaksid iga hetk saabuma. Püstol tõmmatakse välja, aga seda ei suunata mitte armukesele, vaid kasutatakse enesetapurelvana, nii et külalise veri ja ajutükid pihustuvad elutoa seinale. Oma seitsmenda filmi käsikirja ise kirjutanud Rajat Kapoor näitab vaid hetke kestnud, aga pikaaegse mõjuga traagilise sündmuse banaalsust, veelgi enam aga argpükslikkust, mis iseloomustab järgnevaid sündmusi.

Edasised valed toovad loosse vajaliku süžeepöörde ning loovad aluse seniste lähedaste suhete põhjalikuks lagunemiseks. Järgnev sündmusahel ei üllata just paljuga, aga on võimekalt lavastatud ja mõjub tänu misanstseenidele ja tarkadele valikutele autentsena. Üks märkimist väärt stiilivõte on pinge kruvimine sellega, et loo keskmes on üksainus ruum – korter –, kus tegelastel tuleb soovimatud saatuselöögid vastu võtta. „Kadakh“ on kammerdraama edevusest ja reetmisest, kõige lihtsama retsepti järgi küpsetatud ja väga tõepärane. Mingis mõttes avaldab see inimloomuse kohta peaaegu kogu tõe, osutades sallivuse piiridele, mille määravad alati emotsioonid. Ühel hetkel ollakse nõus varjama kuritegu armastuse ja sõpruse nimel, järgmisel aga avastatakse endas moraalsus, kuna senine väärtushinnangute süsteem on kokku varisenud.

Inimese roll

Põhivõistluses osales ka Soome must komöödia „Inimese roll“,3 teist laadi düsfunktsionaalsusest rääkiv linateos. Lugu keerleb ümber moodsa haiguse, mille all kannatavad tööinimesed – tungi olla kõigist parem. Mihkel Möölman ütleb selle kohta kataloogis: „Naljakas ja nukker meestefilm või hoopis film meestest.“ See lause on ausalt öelda sama mõttetu kui mõned janthuumori episoodid filmis. „Inimese roll“ on film, mis valgustab vabatahtliku üksinduse ja salalikkuse tagamaid, ning pole vahet, kas see koorem on pandud mehe või naise õlgadele.

Pärast paljusid aastaid eduka IT-firma juhina on Pekka Malmikunnas (Hannu-Pekka Björkman) pankrotti läinud, aga teeskleb ikka kõva tegijat. Alguses pole valetamine keeruline, sest pere suhtleb vaevu omavahel. Kõik aga muutub, kui Pekka vanemad otsustavad tulla Helsingisse oma kolmele lapsele külla. Veendunud selles, et nende edukas ja rikas poeg täidab iga nende soovi („Me aitasime sind õpingute ajal“), asuvad nad elama katusebasseiniga luksushotelli. Nurka aetud ja tagajärgede ees hirmul Pekka pöördub abi otsides oma võõrandunud õe poole, kellel on vaid üks tingimus. Pekka oskab aga oma rahaotsingul teha paar lubamatut viga.

Kuna eduka ärimehe kuvandi päästmine on Pekkale kõige olulisem, ööbib ta oma lammutamist ootavas laohoones ja sööb võõraste inimeste peiedel, selle asemel et abi küsida. Ta ainuke säilinud maine vara – paar ülikonda ja väikesed tehnilised vidinad – lubavad tal ikka veel auväärsena paista, isegi kui kingad vaikselt koost lagunevad. See aga ei peata teda valede võrku edasi punumast.

„Inimese roll“ räägib võõrandumisest, vanemate ja laste ning õdede-vendade läheduse kadumisest. Iga mees ja naine on väljas vaid iseenda eest – appikarje on hääletu, abipalve olematu. Isegi kui perekond lõpuks üksteist leiab, juhtub see asjaolude kokkulangemise tõttu, mitte nende soovist johtuvalt. „Paljusid on ilmselt lihtne lollitada, aga väga keeruline on seda teha oma perekonnaga. Ja tõtt rääkida oma isale, emale või õele on alati sama raske, olenemata vanusest. Parem on nendega distantsi hoida, et ei peaks tülikaid küsimusi kuulma,“ ütleb Juha Lehtola oma filmi sünopsises – ja ma ei saa maha raputada tunnet, et see on midagi ülimalt põhjamaist.

Päikesepõletus

Veelgi segasem on seotus nelja inimese vahel, kes veedavad nädalavahetust mingis majas päikselises Portugalis filmis „Päikesepõletus“.4 Teame ainult, et neid seob keegi, kelle nimi on David. Müstiline mees on nende kõigi meeltes sellest hetkest peale, kui ta on oma peatsest tulekust teatanud, ja äkitselt on harmooniline õhustik laetud hirmu, viha ja kahetsusega minevikus tehtud otsuste pärast. Süžee on selles nähtamatu homme fatale’i ümber keerlevas filmis peaaegu olematu. Salapärasel tegelasel õnnestus kahtlemata murda kõigi nelja suvitaja – kolme mehe ja ühe naise – süda. Selgub, et isegi tugevad sidemed võivad südameasjus kergesti puruneda. Isegi kui film tammub ühe koha peal, keerutades ringiratast sentimentaalset dialoogi, on sõnum selge.

Suvearmukese lugu

Egoistlik kolmekümnendates matemaatikaprofessor Petru (Alexandru Papadopoli) on peaosaline filmis „Suvearmukese lugu“.5 Paiguti kuuleme filmis tema minajutustust, kui ta kommenteerib oma tegusid ekraanil, hoidmata sündmusi ebarealistlikult kirjeldades kokku iseenda kiitmisega. Veel enne seda, kui film hoo sisse saab („Ülikoolilinnaku don Juan, kolledži Casanova“), suudab ta luua karjuva vastuolu nähtu ja öeldu vahel.

Naised on ta suurim kinnismõte, eriti tudengid, kes nii väljakutsuvalt loengutest sisse-välja käivad, ja ta ei ootagi kaua, et üks neist võrgutada klassikalise võimu kuritarvitamise abil. Tüdruksõbra ootamatu rasedus lööb aga kaardid sassi.

Režissöör Paul Nagoescul ei pruugi õnnestuda tegelaste muutmine meile võluvaks, kuid ta teab, kuidas tõsta esile suhteklassika: igatsemine kättesaamatu järele, olemasoleva eemaletõukamine ja kõigi aegade lemmik „ma tahan tagasi seda, mida ma enne ei tahtnud, sest ka ülejäänu pole piisavalt hea“.

Vaga jõgi

Vahel pisut müstiline, kohati mõistusevastane, aga endiselt ilus vaatamine on „Vaga jõgi“,6 kreeka lavastaja Angelos Frantzise viies täispikk film, mis võitis enne Tallinna programmis osalemist Thessaloníkis Kreeka filmikriitikute liidu PEKK auhinna. Pole ilmselt paremat keskkonda allakäigutrepil abielusuhte analüüsimiseks kui karmi kliimaga Siberi väike tööstuslinn, mis surutud tehasesuitsu halluse ja maha langenud paksu lumekihi vahele (tegelikult võeti film üles Murmanskis ja Lätis). Näeme Annat (Katia Goulioni) ja ta abikaasat Petrost (Andreas Konstantinou) vestluses, mis mõjub naise pihtimusena psühhoteraapia seansil. Peatselt saab selgeks, et kuuleme naise seksuaalfantaasiat pikast blondist armiga mehest, ja abikaasa kummaline reaktsioon loole tõstab emotsioonid pinnale. Läbilõikav pilk ja kiired täpsustavad küsimused torkavad läbi pimedusse mattunud ruumi. Kirg on aga, nagu selgub, ühepoolne ja filmi edenedes rebeneb ka lõhe abielupaari vahel. „Vaga jõgi“ räägib nii hääbuvast libiidost kui ka ebausu libedast teest. Anna, kes ei eksi oma mehega ega võta omaks ka seksuaalset läbikäimist kellegi teisega, rasestub ootamatult. Üks abikaasa pöördub loogika, teine kiriku poole. Lavastaja Angelos Frantzis otsib lihtsat vastust keerulisele küsimusele, kuidas armastus ja kirg transformeeruvad millekski muuks, alati erinevalt ja varieeruva kiirusega.

PÖFFi grand prix’ võitnud „Uitav tüdruk“ on kaunilt tehtud lugu neljast õest, kes leiavad üksteist oma võõraks jäänud isa matusel. Pildil 12aastane Angela (Sofia Paz Jara).

Kaader filmist

Uitav tüdruk

Kõige läbimõeldum ja õigusega PÖFFi grand prix’ võitnud film on Kolumbia režissööri Ruben Mendoza „Uitav tüdruk“,7 kaunilt tehtud lugu neljast õest, kes leiavad üksteist oma võõraks jäänud isa matusel. Suhte tugevnedes saab nüüd orvuks jäänud 12aastane Angela (Sofia Paz Jara) rohkem teada oma õdedest, aga ka iseendast, kui asub retkele tädi juurde, kellega ta pole kunagi varem kohtunud. See on tema esimene päris kontakt teiste naistega ja mingis mõttes ka välismaailmaga üldse, maailmaga, mis näitab end vahel kogu oma jõhkruses. Kuigi kõigi õdede emad on erinevad, samuti nende iseloom, suudavad nad omavahel luua erilise sideme, hoolimata arusaamatustest ja armukadedushoogudest. „Uitavas tüdrukus“ ei looda võltsilu seal, kus seda vaja pole (naistel on n-ö kehalisi puudujääke, nagu kubeme- ja kaenlakarvad, raseerimata jalad, armid ja iluvead), ega tehta peategelastest seksiobjekte (kui üks väike kõrvalepõige sellesse tsooni välja arvata). Lavastaja on keskendunud vähehaaval purunenu parandamisele ja Angela suhte puhul oma õdedega ka läheduse loomisele. Filmilugu mõjub oma ebatäiuslikkuses nagu päris elu ja „Uitava tüdruku“ ilu peitub selle pehmes, soojas olekus, naiste sügavas mõistmises, nende hirmude, igatsuse ja omavahelise armastuse näitamises. Filmil pole ka konkreetset õnnelikku lõppu, nagu seda pole elulgi. On hämmastav, et sellise intensiivsuse ja kvaliteediga filmi naistest on kirjutanud ja lavastanud mees.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Папа, сдохни“, Kirill Sokolov, 2018.

2 „Kadakh“, Rajat Kapoor, 2018.

3 „Ihmisen osa“, Juha Lehtola, 2018.

4 „Golpe de Sol“, Vicente Alves do Ó, 2018.

5 „Povestea unui pierde-vară“, Paul Nagoescu, 2018.

6 „Still River“, Angelos Frantzis, 2018.

7 „Wandering Girl“, Ruben Mendoza, 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht