Isad ja pojad vaenus ja sallimises

Jürgen Rooste, Marko Martinson

Isatapu, mässu, viha ja paljastamise taga hõõgub alati iha leida keegi, kes oskaks natukegi näidata teed, mis tunduks õige.

Anton pojaga. VHS-väljaande kaanepilt.

Dokumentaalfilm ?ISALT POJALE?. Re?issöör Visa Koiso-Kanttila, operaator Marita Hällfors, muusika Outi Parkkila, monteerinud Tuula Mehtonen, produtsendid Iiris Härmä ja Timo Korhonen. Gerilla Films Ltd, 2004. 52 min. Linastub PÖFFil täna kell 19 kinos Sõprus ja homme kell 18 kinos Illusioon.

Jürgen Rooste: Sitt lugu. Mitte see film, vaid see teema: isa roll, autoriteet, generatsioonide kisma, kas mees võib olla tundeline, kas isa peab olema kõva käega? See film on väga sümboolne, sihilikult freudlik ja kafkalik, ilmselge kiri isale. Kusjuures sümbolina veel rõhutatumalt: loo autor annab filmi kulgedes isale kirja, kus ta räägib oma võikamatest lapsepõlvekogemustest, isa tekitatud alandus- ja alaväärsustundest. Annab sellise kummalise muigega, mis vaid hetkeks värahtab? Ja isa muidugi ütleb, et midagi säärast pole juhtunud, et see on kõik välja mõeldud. Koiso-Kanttila räägib meile veel, kuidas ta teismelise poisina unes nägi, et isa tapab ta, aga kahekümnendais eluaastais on see (unedes!) pöördunud vastupidiseks. Kõige triviaalsemad sümbolid ju, kõige põhimõttelisemad mõisted ?selles vallas?: kiri isale ja isatapp.

Marko Martinson: Kohati jäi mulje (võib-olla just filmis näidatud isa käitumise tõttu), et Visa enda peas oli kõik aja jooksul muteerunud. Tunded isa vastu on võtnud märksa ?raskema? kuju, kui need olid seda tema lapsepõlves, ja autentsus on kadunud. Toona tundis ta isale isegi kaasa, kui tollel tundus olevat pask tuju, ja ta lihtsalt vaikis ? ehkki seegi on üks Visa probleemidest: ta tundis end abituna, ei suutnud isa aidata, talle toeks olla. Tavalise struktuuriga kompleks: ta otsis isa tähelepanu, tolle kiitust ning juhendamist, saades kõige selle asemel mahategemise ning juustest lohistamise osaliseks.

See, et isa ei saa ise aru (või varjab), et midagi säärast on juhtunud, mida Visa nii pingsalt üritab viimasele seletada, tekitab endalgi väga segaseid tundeid ? kas isa kardab kaamerat või ei saa ta aru, mida poeg talt tahab? Või oli see, mis tehtud, hoopiski õige ning ta kasvatas Visast just sellise mehe, kes elus läbi lööb? Julge film, vägagi. See on just see generatsioon, kus mees ja tunded mitte kokku ei passi, vähemasti, mitte nähtavalt.

J. R.: Võib-olla viimane säherdune generatsioon? Ses mõttes, et samavõrra kui see film on kantud modernismipuhangus sündinud inimesekäsitlusest, selle levinud sümboleist ja konstruktsioonidest, on moodsa lääne mehe ? oma isa poja ? tunded kantud uutest tuultest ja hirmudest. Mul on tunne, et meie jaoks jookseb see murdepunkt kuskilt Tammsaare juurest. Tema tegelased otsivad isalt juba ilmselgelt tundeid ja hellust ja emotsionaalset sidet. Visa Koiso-Kanttila probleem püstituski kuskil moodsama aja alguses, veel XIX sajandi külaühiskonnas oli isaroll usutavasti teistsugune. Ma pole antropoloog ja mul pole selle kohta selgeid empiirilise andmeid esitada, ent isaarmastus on vähemasti kirjanduses kuni XIX sajandini sageli positiivne boonus. Esmalt on isa ikkagi strukturaliseeriv, hierarhiseeriv kuju, kes tagab ühiskonnasegmendi toimimise. Teda peab pigem kartma ja austama kui armastama. Võib-olla olen ma millestki valesti aru saanud, aga mul on tunne, et see hirmu ja iha kompleks on tervikuna midagi üsna hilist, hiljutise tekkega, seotud linnaühiskonna ja psühhoanalüüsi arenguga, mis ei vähenda muidugi selle kaalu.

Ometi tundus mulle veidi arusaamatu autori hüsteerilisus, alaline nutmapuhkemine meenutusi edasi andes, süvenenud vihkamine. Vaatamata sellele, et mul enesel pole oma vanematega suhted selged ja üksühesed, alati lähedased ja mõistvad? Ehk on eesti mees mus maad võtnud? Ehk läheksin ka mina nagu filmi autori isa oma pojale, keda mul veel pole, kunagi ütlema, et ära ole nii kuradi tundlik, kui too väikse poisina isa raevuhoo tunnistajana pisaraisse puhkes? Mulle tuleb meelde mu rootslannast sõbra pajatus, kelle isa on selline patriarhaalne kuju. Tüdruku armastatu on boheemlaslik ja õrnatundeline noormees. Ta isa surus esimesel külaskäigul poisile jahipüssi pihku, et näha, kas tast ikka on meest looma laskma? Põhjamaade mehemall, Eestiski nii armas ja omane, aga näe, filmimehe hinge on niiviisi kriipinud, et ta julgeb enda ja oma pere (ka oma suhted väikse pojaga) alasti kiskuda. Ja see kriibib vaatajaid küll. Ausus. Oli see ausus? Või suur näitemäng?

M. M.: Mõtlesin ka korraks selle alalise nutmise pääle, ent kas ei võiks põhjus olla lihtsalt selles, et Visa Koiso-Kanttila oli hoidnud noid negatiivseid tundeid enda sees juba tükkis paarkümmend aastat ning lõpuks oli nendest valju häälega rääkimine juba väga raske, justkui peaks endal käe maha lõikama vms. Konflikt võib peituda ka selles, et toonased väärtused, mida isa püüdis pojale anda (olles need ise omakorda saanud oma isalt), on lihtsalt tänases postmodernses ühiskonnas tugevasti vastuolus. Autor ehk peategelane oli hüsteeriline ja ülitundlik ning isa oli lakooniline, rahulik. Kohati jäi mulje, et ka insomniline.

Kuid lõpptulemusena filmis nagu polekski vastust probleemile, mis nende kahe mehe vahel oli, millest see kõik oli alanud ja millega lõppes? Aga pagana hästi töötas: esmalt tekkis tunne, et küüned tungivad peopessa, kui veel pisut rohkem kätt rusikasse suruda, ja silma võttis ka märjaks, aga ma neelasin selle kohe alla, sest nõnda on kombeks.

J. R.: Ja siis (alla neelates) võib minna nagu läks nolgist Visal: alkoholism, huligaansused, suitsiidsus, enesehävitajalikkus igatahes. See on kuidagi kaugelt seotud sellega, millest on rääkinud mu sõber Karl Martin Sinijärv: homoseksuaalide marss tekitab ?terves, mehelikus? sootsiumis pahameelt, aga igal jumala vabariigi aastapäeval võivad püssiga sellid, keda põhimõtteliselt õpetatakse ju sõdima (kaitsma), tapma, linna keskväljakul marssida. Midagi säärast on peidus re?issööri sõjaväelasest vanaisa Mannerheimi-ihaluses, mis on selge kujundina filmi põimitud. Mehelikkuse rõhutamine, tundelisuse mõnitamine ja allasurumine kui rolliootused tekitavad pingeid ja vägivalda. Kuulsin väikseid poisse tänaval omavahel vestlevat ja üks kinnitas: mu onu ütleb, et kakelda tasub alati ? kui võidad, siis võidad ju, a kui kaotad, siis õpid midagi. Seegi filmi on mehelikkuse kompleksi pealesurumisest tingitud autoagressioon, mis algab avalikust vihasest rünnakust oma isa vastu, kes selle rünnaku pea lõpuni (leppimiseni, muide) väärikusega vastu võtab, päädib ent tegelikult ju enesealandusse, enese avalikku mentaalsesse veristamisesse.

See väärikus, muide, on üks patriarhaalse kultuuri ilusamaid külgi. Ka Koiso-Kanttila mainib oma isa tava pidada perekondlikel/suguvõsalistel üritustel lausa kõnesid. Mäletan oma parima lapsepõlvesõbra professorist isa, kes muideks tänini, nendel vähestel puhkudel, mil ühe laua taha satume, püsti tõuseb ja lähedastele kõne peab. Ja see läheb mulle alati hinge; ehk on see põhjus, miks ma ihalen pigem valgustatud monarhiat kui pööbli demokraatlikult valitud poliitikuid-jobusid, ?kellest enamasti pole mehi?. Sest tegelikult hõõgub selle alatise isatapu, mässu, viha ja paljastamise taga alati iha leida keegi, kes oskaks natukegi näidata teed, mis tunduks õige.

M. M.: Ikkagi on isa ja poja vahel miski barjäär, midagi, mis takistab õigupoolest kummalgi üksteisest aru saamist. Paistis, et Visa oli samasugune nagu ta isagi poisikesena: kodus tore ja unelev, aga väljaspool kasvuraskustega, kärakat pruukiv ning seadustega pisut vastuolus. Siiski, kui võtta laiemalt, siis see lugu käib ikkagi ainult Visa ja tema isa kohta. Mul on nii mõnigi sõber, kellel pole olnud kasvamise kõrval isa. Ja nende peal ei avaldu sarnased nähtused nagu Visal, kellel küll oli isa, aga? mitte just teab mis eriline isa.

Nojah, see selleks, ega see kõik nii lihtne polegi, aga ma usun, et nii mõnigi, kes seda filmi näeb, tunneb ühtaegu nii ahistatust eneses kui ka kaasaelamist Visale; ängi ning segaseid tundeid oma isa (vanemate) suhtes jne, jne. Hää, et kinosaal (või tuba) on pime, siis teised ei näe, kui juhtumisi mõnel meessoost isikul kah pisar silmanurka poetub.

J. R.: Jah, eks ta kole ole?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht