Ja päike tõuseb – ning loojub taas

LAURENCE BOYCE

Mängufilm „Süngeim tund“ („Darkest Hour“, Suurbritannia-USA 2017, 125 min) režissöör Joe Wright, stsenarist Anthony McCarten, operaator Bruno Delbonnel, helilooja Dario Marianelli. Osades Gary Oldman, Lily James, Ben Mendelsohn, Kristin Scott Thomas, David Strathairn jt.

Meil brittidel on oma minevikuga keeruline suhe. Veidi enam kui sajand tagasi valitsesime tervet maailma ja olime maakeral valitsev superjõud. Suurbritannial oli au olla „impeerium, kus päike iial ei looju“, eirates samal ajal edukalt ja silmatorkavalt tõsiasja, et suur osa kuulsusest johtus teiste maade ja rasside brutaalsest koloniseerimisest. Nüüd on loomulikult päike loojas ja öö käes. Suurbritannial ei ole enam endist mõjuvõimu – Hongkongi üleandmine Hiinale 1997. aastal kujutas sümboolselt viimasest koloniaalaja jäänukist loobumist. Selle tagajärjel on tekkinud kultuuriline pohmell koos inglise psüühikas endiselt aimatava üleolekutunde virvendusega.

Brexiti – meie kaasaja ühe grandioossema rahvusliku enesesabotaaži näite (mille ületasid veel võib-olla omakorda vaid Ameerika valijad mõni kuu hiljem) – retoorikas kõlas lubadus „võtta oma maa tagasi“. Seda, kes selle üldse pihta oli pannud ja mida me sellega peale hakkame, kui see meile tagasi antakse, ei ole eriti selgitatud, kuigi üldiselt ollakse kindlad, et lõpuks läheb kõik hästi ja mingil juhul ei kujune Brexitist kolossaalset läbikukkumist, mis tõrjub meie saareriigi rahva muust maailmast kaugemalegi, kui see praegu on.

Sarkasm ja iroonia on samuti inglise psüühikas väga tähtsad.

Istudes ja mõtiskledes klassisüsteemi üle (veel üks tuntud briti kinnismõte), otsime taga minevikku ja sellist elu, mida ei pruukinudki kunagi olla. Ihalus kadunud aegade hiilguse järele vaheldub enesepiitsutusega oma uhkeldava edevuse eest.

Pole eriline üllatus, et see kõik peegeldub ka meie filmikunstis. Tihti kibeda kõrvalmaitsega sotsiaalrealismi, mida pakuvad näiteks Mike Leigh ja Ken Loach, leevendavad magusad ajastufilmid, kus mugandatakse Jane Austeni ja temataoliste teoseid või puhutakse suureks triumfe, olgu need siis aset leidnud spordis („Tulevankrid“1), teaduses („Kõiksuse teooria“2) või sõjanduses (suur osa meie filmitoodangust, sealhulgas Christopher Nolani hiljutine „Dunkirk“3).

Suur osa filmist sõltub Oldmani rollist Churchillina ja Oldman teeb nii mitmeski mõttes imetlusväärse töö.

Kaader fimist

Samuti pole eriline üllatus, et Joe Wrighti „Süngeim tund“ langeb kindlalt viimasesse kategooriasse. Film räägib Winston Churchilli tõusust peaministriks siis, kui suurem osa Euroopast oli langemas Natsi-Saksamaa ikke alla. Filmis pingutatakse kõvasti selle nimel, et vaatajale selgeks teha, kui ebapopulaarne valik oli Churchill nii parteikaaslaste kui ka kuningas George VI jaoks. Ta seisab sõja ristteel. Saksa väed tunduvad peatumatud ja invasioon Inglismaale vaat et paratamatu. Kas Suurbritannia peaks kaaluma rahuläbirääkimisi Hitleri ja tema liitlastega? Churchill maadleb oma südametunnistusega, aga peab leidma ka viisi, kuidas veenda oma kolleege ja Briti üldsust, et ainus võimalik valik on võidelda lõpuni.

Suur osa filmist sõltub Oldmani rollist Churchillina ja Oldman teeb nii mitmeski mõttes imetlusväärse töö. Chur­chillil on pidevalt sigar näos, ta näitab igal võimalikul juhul sõrmedega võidu märgiks V-d (seda kasutatakse ära filmi kergemates episoodides) ja pomiseb midagi enese ette. Churchilliga seotud märgistik võimaldab kergesti paroodiasse libisemist. Oldman on sellest suuremas osas hoidunud, pehmendades mõnd isikupärasemat joont ja lisades Churchilli poliitilist vaistu ja vaimuteravust. Osalt teevad osatäitmise võluvaks muidugi tehnilised aspektid (Oldman on nii tundmatuseni grimeeritud ja maskeeritud, et vahel tahaks küsida, kas see on tõesti Gary Oldman), aga näitleja suudab Churchilli ka veenvalt mängida. Filmis on õnnestunud ka edukalt rõhutada Churchilli suurt oraatoriannet ja selle tähtsat osa Briti sõjapidamises – pärast üht kõnet on ta öeldud, et Chur­chill „mobiliseeris inglise keele“.

Ja ikkagi on Churchilli lugu kujutatud paljuski kui pühaku elulugu. Pole kahtlustki, et britid armastavad Chur­chilli. 2002. aastal valiti ta kõigi aegade suurimaks britiks (küsitlus oli korraldatud BBC telesaate „Suured britid“4 tarbeks) ja vaatas palju aastaid vastu meie rahatähtedelt, tuletades meile meelde oma staatust isikuna, kes viis meid võidule Hitleri vastu. Sellised iseloomujooned nagu tõredus või ka joobnud olek on siin kerge ekstsentrilisusena kõrvale jäetud. Tema varjamatu rassism – ja sellest tulenevad poliitilised otsused, mis viisid paljude tema poolt alamaks peetud rasside brutaalsele allutamisele – ja paljud veeuputuse-eelsed vaated jäetakse meelega tähelepanuta. Isegi ta depressiooni­hoogudest, mida ta kutsus „mustaks koeraks“, kõneldakse vaid möödaminnes.

„Süngeimas tunnis“ mainitakse korduvalt Churchilli osa I maailmasõja katastroofilises Gallipoli lahingus, aga olukorra tõsidust pehmendatakse sedavõrd, et suurmehest jääb filmis armastusväärse tobukese mulje.

See on ootuspärane. Peavoolufilmile ajab komplekssus hirmujudinad peale ja Joe Wrightis – keda teame selliste filmide järgi nagu „Uhkus ja eelarvamus“ ja „Lepitus“5 – on olnud alati pisut sentimentaalsust. Film pakub meile selgeid vaenlasi, antud juhul lord Halifax (Stephen Dillanae), kes pooldab kapituleerumist Hitlerile ja on valmis oma eesmärgi saavutamiseks Churchilli positsiooni kõigutama. Paljud motiivid on juba lugematutest Hollywoodi lugudest läbi käinud. Churchilli sekretäril Elizabeth Laytonil (Lily James) satub täiesti juhuslikult olema vend Dunkirki lähedal (Layton on võetud elust, aga vend mõeldi välja filmi jaoks). Churchill sõidab läbi Londoni ja meile näidatakse aegluubis kaadreid linnakodanikest, kes ajavad oma igapäevaseid asju õndsas teadmatuses sõjakoledustest mandril.

Kõige karjuvam näide on ehk stseen, kus Churchill otsustab Londoni metroos tööle sõita, sattudes vagunisse, mille sõitjad justkui moodustaksid läbilõike Inglismaa ühiskonnast. Ta uurib nende inimeste arvamust (kõik rubriigist „Me ei anna kunagi alla“) ja kasutab hiljem nende nimesid oma teguviisi õigustamiseks.

Selline väljamõeldis ei lähe kõrist alla ka neil, kes on ajaloos täiesti tuhmid (Wright on intervjuudes pidanud sageli seda stseeni põhjendama, tuues ettekäändeks, et Churchilli teatakse kui meest, kes kaob vahepeal pikaks ajaks ja kellele meeldib ka lihtrahva käest arvamust küsida.

Sedasama taktikat kasutab ka lihtrahvast poliitilise kapitalina viljelev praegune veendunud vasakpoolne opositsioonijuht Jeremy Corbyn, kes esitab iganädalase peaministri küsitlemise6 käigus küsimusi, mille on tema vahendusel esitanud tavalised inimesed.

Niisugune lihtsustav ja vahel hoolimatu ajalookäsitus annab inimestele võimaluse võtta seda Brexiti kaitsekõnena („meie väike saar seisab üksi ja võidutseb muu maailma kiuste!“) nagu see oli ka Nolani „Dunkirkiga“. Tõesti, võttes arvesse, et Dunkirki päästeoperatsioon moodustab ka osa „Süngeima tunni“ sündmustikust, on raske ära hoida nende filmide käsitlemist tandemina. Nolani film on muidugi tehniliselt muljetavaldavam saavutus, sest Wright keskendub põhiliselt klaustrofoobilistele sõjanõukogu kabinettidele, seda enam et filmi nimi on „Süngeim tund“ ja filmi tonaalsus sobivalt tume, üldmulje aga teatraalne. Ainsana toovad kergendavat vaheldust linnulennult filmitud kaadrid Prantsusmaal toimuvast hävingust, mis on filmi pandud justkui pelgalt selleks, et suurendada linateose kinematograafilist mõjukust.

Nolani film hoidub samuti otsesest kokkupuutest poliitikaga ja keskendub selle asemel indiviidide vaprusele ja kangelaslugudele. „Süngeim tund“ püüab au sisse tõsta ka Briti lihtkodanike kindlat meelt. Vähemalt selles mõttes on raske selle filmi suhtes küüniline olla, või ka ükskõik millise filmi suhtes, mis ülistab „Dunkirki vaimu“. Ilmselt tulebki praegu lõhestunud riigis rõhutada ühtsuse tähtsust.

Aga siin on peidus ka oma irooniline moment. Ajaloo taandamisel lihtsaks hea ja kurja vaheliseks võitluseks ei jäeta meile neutraalset keskteed, kus kohtuda või ühtseks saada. Ja me jääme endiselt igatsema utoopiat, mida võib-olla kunagi ei olegi olemas olnud.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Chariots of Fire“, Hugh Hudson, 1981.

2 „The Theory of Everything“, James Marsh, 2014.

3 „Dunkirk“, Christopeh Nolan, 2017.

4 „Great Britons“, 2002 – …

5 „Pride & Predjudice“, Joe Wright, 2005; „The Atonement“, Joe Wright, 2007.

6 Prime Minister’s Questions – iganädalane tunniajane usutlus, mille ajal peab peaminister vastama alamkojas parlamendiliikmete küsimustele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht