Jakuutia rikkalik filmimaardla

Dmitri Davõdov: „Pakases tuleb kärmelt tegutseda – ju ilmneb mõttekiirus ka meie loomingus.“

ARTUR VEEBER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Detsembris saab Eesti kinodes haruldusena vaadata ka üht Jakuutia filmi, Dmit­ri Davõdovi „Hirmutist“1, mis on pälvinud ühe Venemaa olulisema filmialase tunnustuse, võitnud filmifestivali „Kinotavr“ peaauhinna. „Hirmutis“ on tugevate õudussugemetega mütoloogiline draama kummalisi meetodeid kasutavast külaravitsejast, kelle võimed viivad ta samm-sammult lähemale hävingule. „Hirmutis“ avab ehk ka jakuudi kultuuri huvitavaid tagamaid. Filmi oli nõus siinsele vaatajale lähemale tooma lavastaja Dmitri Davõdov.

Kuidas sündis filmi süžee? Kas tegelastel on prototüübid?

Prototüüpe ei ole, süžee on tervenisti välja mõeldud. Küsisin endalt, kas inimene suudab tänapäeval loobuda oma heaolust ja hoolitseda teiste eest – kas end üldse teiste nimel ohverdatakse? Eneseohverdusel on võib-olla ühisjooni kristliku temaatikaga. Oli huvitav näidata oma probleemide ja hädadega vastuolulist inimest, kes aitab kõigele vaatamata teisi. See lugu sündis juba kümme aastat tagasi, kuid filmi sain teha alles 2019. aastal.

Valentina Romanova ehk Tšõskõõrai mängib selles filmis hiilgavalt peaosa. „Hirmutis“ on kui tema benefiss. Miks kutsusite filmi just tema?

Meil Jakuutias ei ole väga suurt näitlejate valikut. Ma sain aru, et harrastusnäitleja selle osaga toime ei tuleks. Vaja oli otsida sellesse rolli vabam, sõltumatu inimene, kellel on isikupärane energeetika. Valentina on etnolaulja. Ta ei olnud varem filmides mänginud, kuid tema loomingule on lähedal etnilisus, folk ja ka šamanism. Kui nägin, kuidas Valentina esineb, mõtlesin kohe, et selle rolli peab saama just tema. Tegingi talle ettepaneku, saatsin stsenaariumi, ja ta oli otsekohe nõus.

Jakuudi režissöör Aleksei Romanov on kirjutanud, et filmi „Vahemaailm“2 võtete ajal, mis toimusid pühapaikades, ütles tehnika arusaamatul kombel üles ja filmilint sai valgust. Otsekui ei oleks vaimud tahtnud, et keegi nende maailma tungib. Kas teiega on midagi sellist juhtunud? Kas olete ka ise selliseid ravitsejaid kohanud nagu „Hirmutise“ peategelane?

Me loomulikult palusime võtete ajal vaimudelt õnnistust ja need läksid hästi. Jakuutias usutakse vaimudesse ja teispoolsusse – side loodusega on tugev. Jakuudi kultuuris ja olmes on väga palju müstilist. Teadmamehi ega -naisi ei ole ma kohanud ja arvan, et neid ei ole just väga palju.

Dmitri Davõdov: „Film on suurepärane vahend, et tutvustada inimestele jakuudi kultuuri, keelt ja traditsioone, keelt säilitada“

Erakogu

Olete ise pärit Amgast, asulast, kuhu venelased jõudsid juba XVII sajandil. Aastasaja pärast sai Amgast asumisele saatmise paik. Millisest pagendatute lainest teie pärinete?

Mina olen „mestiits“, segavereline, pooleldi jakuut, kuigi asiaadi moodi ma välja ei näe. Minu juured ei ole päris Amgas ning seepärast ei kuulu ma ei ühte ega teise pagendatute lainesse.

Kuidas on läinud nii, et algklasside õpetajast on saanud üks Jakuutia kõige edukamaid režissööre? Mis viis teid filmikunsti juurde?

Soov loominguliselt ennast avada ja teostada. Olen tegelnud loominguga lapsepõlvest peale: kirjutasin luuletusi, siis jutustusi, huvitusin tõsiselt kirjandusest – tahtsin saada kirjanikuks. Avaldasin oma asju ajakirjades ja ajalehtedes, saatsin käsikirju ka kirjastustele. Siis sain aru, et Jakuutias on end loominguliselt lihtsam teostada filmikunstis. Hakkasin tegema harrastusfilme, järk-järgult tunnetama filmikunsti ja tutvusin ka selle ala inimestega.

Sahha Vabariigis ehk Jakuutias on kujunenud unikaalne olukord: põlisrahva keel ei ole assimileerunud ning pärast Nõukogude Liidu lagunemist on selle positsioon isegi tugevnenud. Teie režissöörid teevad filme sahha keeles ning need on teie vabariigi kinoekraanidel menukad. Kuidas te seda seletate?

Esiteks muidugi soovitakse säilitada ja arendada oma keelt. Film on suure­pärane vahend, et tutvustada inimestele kultuuri, keelt ja traditsioone, keelt säilitada. Teisest küljest ei ole jakuudid kunagi vene keelt päris hästi osanud ning seepärast on muidugi lihtsam teha filme jakuudi keeles. Nii on mugavam ka näitlejatele ja vaatajatele.

Paljudele on jäänud Jakuutia filmi­kunsti fenomen mõistatuseks. Kuidas te ise seletate seda, et tühise finantseerimisega tehakse vabariigis igal aastal mitu rahvusvahelisel tasemel filmi?

Asi on põhjamaises mentaliteedis: kahtleme vähem, teeme kiiresti ära. Pakases tuleb kärmelt tegutseda – ju toimib mõttekiirus ka loomingus.

Paljud on näinud, et filme teha polegi nii raske ning Jakuutias on täiesti võimalik ka filmikunsti pealt teenida. Meil on oma filmilevi, meie kinod võtavad rõõmuga näidata meie filme ning vaatajatele need meeldivad. Kui režissöör teab, et ta suudab filmi teha ja leida pärast üles ka oma vaataja, aitab juba see psühholoogiliselt tööle kaasa. Jakuutia filmilevisüsteem praegu areneb, avatakse uusi kinosid. Meie omad õpivad, muutuvad professionaalsemaks, hakkavad aru saama, kuidas oma filme läbi suruda ja neid müüa. Meil on kujunemas täisväärtuslik filmitööstus.

Hirmutise“ tiitrites näeb teie kolleegide, Stepan Burnaševi ja teiste nimesid. Paistab, et Jakuutia filmitegijaid ühendavad sõprussidemed, mis on ausalt öeldes niinimetatud suure filminduse maailmas väga harv nähtus.

Meie saame Jakuutias aru, et ei ole mingit mõtet omavahel konkureerida. Vastupidi, on vaja ühineda, püüda üheskoos Jakuutia filmi arendada. Kuni Jakuutia filmikunstis ei ole suurt raha, pole Moskva produtsente, kulgeb kõik üksmeelselt.

Olete tunda saanud ka festivalimenu. Varssavi filmifestivalil esitlesite koos Stepan Burnaševiga oma filmi „Õt“3, mis pälvis žürii eriauhinna ja NETPACi žürii preemia. Kas teil on plaanis vallutada uusi kõrgusi? Millega kavatsete need alistada?

Minu filmid on käinud neljal A-klassi festivalil, rohkem kui 50 filmifestivalil, saanud preemiaid ja nii edasi. Tean, et esmajoones on vaja pürgida kolmele festivalile: Berliini, Veneetsiasse ja Cannes’i. Sinna jõudmiseks on vaja tööd teha. Kui sinna saada õnnestub, annab see staatuse, toob võimalusi teha suuri ühisprojekte. Meil on töös huvitavad projektid ning arvan, et lähema kolme aasta jooksul me neile festivalidele ka jõuame.

Kolm aastat tagasi näidati rahvusvähemuste filmikultuuri päevadel Tallinnas teie filmi „Lõke tuule käes“4, mille publik soojalt vastu võttis. Nüüd on kinodes „Hirmutis“. Loodan, et ka teie uued filmid jõuavad meie ekraanidele. Soovin uusi loomingulisi edusamme!

Tänan. Tahaksin väga tulla Eestisse. Loodan, et mõne aja pärast see ka õnnestub.

Tõlkinud Mait Eelrand

1 „Пугало“, Dmitri Davõdov, 2020.

2 „Серединный мир“, Aleksei Romanov, 1993.

3 „Yt“, Stepan Burnašev, Dmitri Davõdov, 2021.

4 „Костёр на ветру“, Dmitri Davõdov, 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht