14.05.2021

Jälle kordub kõik, kordub uuesti

Ajasilmusefilmid on käesoleval sajandil tegelenud jõudsasti teemaga, mis juhtub siis, kui inimene mõnd oma elulõiku kordama jääb.

TRISTAN PRIIMÄGI

„Kas teil on ka olnud deja vu’d, proua Lancaster?“

„Ei, aga ma võin köögist küsida.“

„Lõputu küünlapäev“

Filmi kui kunstiliiki saab üsna täpselt kokku võtta kirjeldusega „audiovisuaalne pettus“. Eks aja ja ruumi mõistega manipuleerimine on kohandatav üldse narratiivsetele kunstiliikidele, kuid kui näiteks kirjandus ja teater on aja loomuliku kulgemisega võimelised samuti efektiivselt töötama, siis film toetub manipulatsioonile rohkem kui teised kunstiliigid – montaažiga lõhutakse aegruumi ja tekitatakse petlik mulje aja kulgemisest ja ruumis paiknemisest, sundides meid, vaatajaid, omaks võtma aja kujutamise viisi filmikunsti reeglite kohaselt.

Üks selgelt defineeritav ajalise järjepidevuse lõhkumise trikk on nn ajasilmus (time loop), kus mingi ajalõik jääb justkui „hüppama“ või korduma, sundides tegelasi või tegelast läbi elama sama sündmust ikka ja jälle. Seoses sellega, et ka lühifilmi-Oscar läks tänavu ajasilmusefilmile pealkirjaga „Kaks kauget võõrast“, mis on allegooriline lugu rassilise politseivägivalla paratamatusest, tasub lähemalt vaadata kogu seda loojutustamise instrumenti, mis on eri žanrite filmides järjest tavalisem, eriti käesoleval sajandil.

Kui püüda ajasilmusefilme eristada filmi ajarändeformaatidest, siis on vahe selles, et ajarände puhul saavad sündmused alguse subjekti otsusest või teost, isegi kui ajaränne on ette määratud, et „ajalugu saaks korduda, nii nagu peab“ – kirjandusest tuleb meelde kogumikus „Lilled Algernonile“² ilmunud Robert A. Heinleini lühilugu „Enese ees ja järel“,³ filmist näiteks „Ettemääratus“,⁴ kus Ethan Hawke peab ette valmistama ettemääratud tuleviku iseendale. Ajarändefilmides initsieerib tegelane sündmusahela: astub läbi ajavärava või -portaali, käivitab ajamasina vms. Ajasilmusefilmis on ta ajahüppe vang, kes püüab silmusest välja pääseda, aga see käivitub ikka ja jälle tegelase tahtest olenemata.

Ajalugu

Kuigi ulmekirjanduses on ajasilmuse temaatikat käsitletud võrdlemisi varakult, jõuti selle teema ekraniseerimiseni üllatavalt hilja. Kui nüüd, nagu iga ulmelisema teema puhul, välja arvata populaarne telesari „Hämartsoon“,⁵ kus tuli ajasilmust väga varakult ette lausa kahel korral, nii esimesel kui neljandal hooajal,⁶ aga kus seda kasutatakse vaid loo puändina, süüvimata sügavamalt sellise anomaalia olemusse.

Phil (Bill Murray) on „Lõputus küünlapäevas“ jäänud kinni Punxsutawney väikelinna, kus tal ei õnnestu jõuda kaugemale 2. veebruaril tähistatavast Metsümiseja päevast. Nii see Pennsylvania osariigis asuv linn kui seal toimuv pidupäev on päriselt olemas.

Kaader filmist

Praeguse ajasilmuse teema alguseks sobib ehk pigem Richard A. Lupoffi lühijutt „12.01 pärastlõunal“,⁷ kus tegelane kordab järjest esimest pärastlõunatundi. Selle loo ekraniseeringud olid esimesed sellelaadsed katsetused filmis – lühifilm „12.01 pärastlõunal“⁸ jõudis lausa Oscari-nominatsioonini, seejärel toodeti ka täispikk film,⁹ mis võttis sisus rohkem vabadusi, aga jäi kindlaks samale teemale. Nende õnnetuseks tuli samal 1993. aastal välja ka mängufilm, millest on saanud ajasilmusefilmide sümbol. Filmis „Lõputu küünlapäev“¹⁰ jääb Bill Murray kehastatud küüniline telereporter kinni Punxsutawney väikelinna, kus jääb korduma seal tähistatav Metsümiseja päev ehk groundhog day. Film oli (ja on) nii populaarne, et see fraas on hakanud tähistama üksteisele järgnevaid rutiinseid ja näiliselt lõputuna korduvaid päevi, ekstreemset elurutiini. „Lõputu küünlapäev“ on ka verstapostiks kõigile teistele ajasilmusefilmidele sellest ajast peale. Selle üle polnud eriti õnnelik Richrd A. Lupoff, kelle arvates oli tema lühijutt üsna täpselt ära kaaperdatud, aga plaan „Lõputu küünlapäeva“ tegijad kohtusse kaevata jäi siiski katki, kuna advokaadid soovitasid sellesse lahingusse mitte minna.

Reeglid

Nagu sai mainitud, on ajasilmus vabatahtmatu. Tegelane on takerdunud ajasilmusesse ja sealt oma jõududega välja ei saa. Silmusest on teadlik vaid üks inimene, peategelane, kes saavutab ajasilmuses viibides teatud jumaliku positsiooni: ta näeb kogu maailma kõrvalt või pigem ülevalt. Selleks et see allžanr narratiivselt toimiks, on hädavajalik üks tingimus: ajasilmuse sulgudes ja tasalülitudes kanduvad uude silmusesse üle ka peategelase mälu ja senised kogemused, nii et keha võib küll olla lõksus ühes ja samas ajas ehk tegelane ei vanane, aga silmuse sulgudes ei tasalülitu tema mõistus ja senised ajasilmuses omandatud kogemused ja mälestused on võimalik endaga kaasa võtta.

See loob narratiivis võimaluse tegelase arenguks, enese täiustamiseks ja lõpuks ka lunastuseks, misläbi silmusest pääsetakse. Keha ei vanane, aga mõistus täiustub ja saadud kogemusi on võimalik kasutada ka edaspidi.

Põhjused

Ajasilmusesse jäämise põhjused on põhiliselt kaht tüüpi – müstilised ja teaduslikud. Need on, nagu eluski, mitmeti vastandlikud. Müstilise ajasilmuse puhul on silmust käivitavaks põhjuseks tihti tegelase soov, mis läheb täide. Rohkem esineb seda põhjust romantilistes komöödiates ja jõulufilmides („Miki ükskord jõuluajal“¹¹). Soovi täitumist markeerib mõni visuaalne märk või „märguanne“, et soov on kuulda võetud – järsku tõuseb tuuleiil, valgus lampides läheb heledamaks, maad tabab hetkeline vaikus. Nende filmide moraal on enamasti see, et algne unistus, igavesti korduv unelm ideaalist on täiuslikkusest kaugel, ja ihaldusväärne on hoopis tavaline, muutuv elurütm. Seda tüüpi lahendused on ju tegelikult ood surelikkusele. Inimesel ei ole õigust surematust enda kätte võtta, ja kõrgem meeldetuletus antakse siin nn proovisõidu kujul tegelasele kätte, et see saaks ise veenduda selles, et igavene elu pole surelikule ette nähtud, vähemalt mitte enne ette määratud tähtaega.

Teist tüüpi põhjused on teaduslikku laadi ning enamasti tulevad need variatsioonid ulmevaldkonnast. Selliste filmide puhul on ajasilmusesse jäämise põhjus filmi struktuuris pigem nn slow reveal ehk järk-järgult saab ilmseks mingi teaduslik põhjus, miks ajasilmusesse on kinni jäädud. Ilmselt on leiutatud mingi masin („Arq“¹²) või on põhjus maavälist päritolu („Homse piiril“¹³).

Neid kaht põhjendust võib ka omavahel kombineerida või üksteise vastu välja mängida, samuti võib selguda, et üks on teine. Romantilises komöödias „Palm Springs“¹⁴ on põhjus müstiline – roosalt helendavast mägikoopast sisse läinud tegelased jäävad ühte päeva kinni –, lahendus sellest pääsemiseks on aga inspireeritud kvantfüüsikast ja hõlmab endas lõhkeainet.

Egost võitusaamine

Põhiliseks ajasilmusesse kinnijäämise põhjuseks paistab olevat peategelase isekus. Ajasilmus lukustab inimese, kes on iseloomult ebameeldiv, elus kibestunud, käitub halvasti oma lähikondlastega ega oska väärtustada lähedaste armastust. Ajasilmus on enesekesksetele otsekui klassikursust kordama jäämine, ja kinni istutakse niikaua, kuni peale on jäänud nn õiged prioriteedid ja õpitakse oma egost lahti laskma. Tsiteerides „Hämartsooni“-sarja uusversiooni 2. hooaja episoodi „Proovi, proovi“¹⁵ jutustajat, keda kehastab tuntud õudusfilmirežissöör Jordan Peele: „Veeta igavik iseenese loodud vanglas: suutmata, hoolimata sellest, kui palju võimalusi selleks on antud, näha iseendast kaugemale.“

Niisiis on „iseendast kaugemale nägemise“ õppimine üks vangistuse lõpule lähemale jõudmise põhitingimusi. Segu patukahetsusest ja eluõpetusest. Nagu ütleb õudusfilmi „Palju õnne surmapäevaks“¹⁵ küüniline bitch Tree Gelbman (väga heas rollis Jessica Rothe): „Kui elad üht ja sama päeva ikka ja jälle uuesti läbi, siis hakkad nägema, kes sa tegelikult oled.“ Sama film tuleb ka välja ütlusega, mis võtab kokku ajasilmusefilmide moraalse platvormi, ja on tegijate arvates nii oluline, et seda korratakse ka järjefilmis:¹⁶ „Iga uus päev on ka uus võimalus olla keegi, kes on natukene parem.“ Paremaks inimeseks saamist väljendab ajasilmusefilmides tihti altruism: omakasupüüdmatud teod, üleüldine maailmaparandamine, enese huvide taandamine teiste omade ees.

Taevas ja põrgu

Nagu öeldud, on ajasilmusefilmid tihti inimesele õppetunniks surematuse kättesaamatusest enne tähtaega, s.t teenimatult. See, mis võis kujutluses tunduda taevalikuna, osutub ajasilmuse käivitudes põrgulikuks, ja ajasilmuse kordumisele viidatakse tihti kui põrgule – „See koht on põrgu“ („Veresaunalaager“¹⁷); „Kui ma peaksin seda päeva ikka ja jälle läbi elama, oleks see põrgu“ („Jõulude vigade parandus“¹⁸); „Kas te ei näe, me oleme kõik põrgus“ („Salatoimikud“¹⁹); „Mis siis, kui me oleme põrgus ja peame karistuseks seda üht päeva iga päev uuesti läbi elama“ („Tillukeste täiuslike asjade kaart“²⁰).

Minimalistlik „Sõiduklient“ toimub peaaegu tervikuna taksos. Filmi praktiliselt ainukestele tegelastele Pennyle (Brinna Kelly) ja Harrisele (Gino Anthony Pesi) hakkab tunduma, et nad on juba varem kohtunud.

Kaader filmist

Ajasilmuse religioossed implikatsioonid on möödapääsmatud. Kui „Lõputu küünlapäev“ hakkas populaarsust koguma, oli režissöör Harold Ramis oma sõnul äärmiselt üllatunud eri religioonide esindajate, meditatsioonigurude ja alternatiivsete usupraktikute elavast huvist filmi vastu, mis oli enamasti positiivne, kui Ramis oli oodanud kriitikalainet. New York Timesi 2003. aasta artiklis „Kõikvõimas küünlapäev“²¹ avaldasid filmi kohta arvamust nii rabid, budistid, preestrid kui maagia esindajad, selgitades, kuidas film sobitub nende usundisüsteemi.

Kuigi põrgust rääkimine viitab ennekõike kristlusele, meenutab pidev ümbersünd, kas või päevakaupa, näiteks budistlikke uskumusi, kus hing sünnib ümber seni, kuni tal on karmavõlg, ehk surelikus maailmas on tasumata jäänud veel mingid võlad. Niisiis on ümbersünd karistus, vangla ning eesmärgiks pääseda ümbersündimise ringist, jõuda Nirvaanasse.

Ajasilmus meenutab ka näiteks Põhjala usundite taevariiki Valhallat, kus päevast päeva kordub üks ja sama tegevus. Kirjelduste kohaselt tegelevad Valhallasse jõudnud sõjamehed terve päeva võitlemisega, et siis õhtul maha istuda ja koos pidutseda. Peol süüakse olendit nimega Sæhrímnir (kes on vist metssiga), keda kütitakse, küpsetatakse ja süüakse iga päev, et siis järgmisel päeval sama tsükliga taas algusest peale hakata. Ilmneb, et viikingisõdalasedki on ajasilmusesse kinni jäänud, aga selles pärimuses on tegemist ideaalse ajaviitmisviisiga. Nende elu on täidetud kõige meelepärasema tegevusega, nad on ju tegelikult ootel – ootamas viimsetpäeva ehk Ragnaröki, mil neil tuleb läbi teha viimne võitlus, millest sünnib uus maailm.

Religioonist võib kalduda ka mütoloogiasse. Naksakas ulmefilmis „Sõiduklient“²² selguvad filmi käigus tegelaste seosed kreeka antiikmütoloogiaga väga ootamatul ja intrigeerival moel (ei täpsustaks, lootuses, et see ebaõiglaselt alahinnatud film veel kusagilt mõne vaataja leiab).

Võrratus filmis „Lõputu“²³ on inimesed aga ajasilmusesse püütud selleks, et neist saaks ohvriand mingile seletamatule kosmilisele õudusele, mis inimesed aeg ajalt oma valda ära tõmbab, et nad saaksid seejärel taas otsast alata.

Igal kirjeldatud juhul võib ajasilmust igatahes näha allegooriana mingit sorti teispoolsusele. Tonaalsuse annab ka filmi lõpp. Õnnelik lõpp saabub siis, kui ajasilmus katkeb, traagilises lõpus olukord aga ei lahene.

Mehed ja naised

Huvitav, kas see on seotud meessoo (näilise?) suurema enesekesksusega või mitte, aga ajasilmusesse jäävad üldiselt kinni mehed. Lisaks omaenda isekuse väljatriikimisele tuleb neil meestel tihti tegelda ka mõne daami päästmisega, mis annab mehele võimaluse kas rehabiliteerida möödaniku eksimused (näiteks eksnaine märulifilmis „Lõpulevel“ või tütar Korea ulmekas „Päev“²⁴) või näidata end kangelasena oma ihalusobjektile (seksikas teadur filmis „12.01“, keda peategelane juba ammu silmanud on). Naised käituvad ajasilmusesse sattudes tihti ebaadekvaatselt ja ei võta kuulda mehe nõuandeid (rootslaste sürreaalne „Koko-di. Koko da“²⁵) ning vahel tuleb vaesel meeskangelasel mõistatada ära naistegelase olemus, kas too on liitlane või hoopis vaenlane („Arq“). Üheks ajasilmuse lugude narratiivse arendamise võtetest on nn silmuse saladuse paljastamine loo käigus enamale kui ühele inimesele, aga ka sellistel puhkudel on algseks tegelaseks mees ja alles siis tuuakse juurde naise rakurss („Palm Springs“, „Arq“, „Sõiduklient“). Selles mõttes on ajasilmuseulme üks võrdlemisi maskuliinne žanr, tihti isegi meesšovinistlik.

Liigmehine on ka ennekõike romantilistest komöödiatest tuttav „ideaalse kohtingu“ troop, kus meespeategelasel on võimalus lihvida uute ja uute katsete käigus oma võrgutamistehnikat, et ihalusobjekt endasse kiinduma panna. Klassikaliseks näiteks on loomulikult „Lõputu küünlapäev“, aga näiteks „Hämartsooni“ episoodis „Proovi, proovi“ on see võte keeratud pea peale, kui meestegelasel (Topher Grace) viskab see lõputu jändamine üle ja ta mõistab, et igavesti korduvas päevas nullitakse ära ka tema patud ja väärteod ning et tema elul „pole tagajärgi“. Kogu see teema on moraalselt tublisti vananenud, kuna annab (nagu „Hämartsoonis“ ka välja tuuakse) ühe teadmata teisele piiramatu võimu lavastada täpselt teise maitsemeelele ja eelistustele vastav etendus, mis on ju põhimõtteliselt läbinisti valelik. Ühe variatsioonina on „täiusliku kohtingu“ motiiv miksitud tavalise romantilise komöödiaga filmis „Tillukeste täiuslike asjade kaart“, kus poiss ja tüdruk on korraga ajasilmusesse kinni jäänud. Uutes filmides on täheldatav ka teatud emantsipatsioon, sest nii siin kui ka näiteks „Palm Springsis“, kus on ajasilmuses nii mees kui naine, tulevad teaduslikud lahendused naistelt. Mis sest, et need on kohati täiesti jaburad: „Kaardis“ leitakse pääsetee lõngade otsa riputatud pallikeste abil, mis viitavad puudujäägile neljanda dimensiooni kaardil, ja mida saab täita suudlusega. Uhh.

Aja visualiseerimine

Ajateemadel rääkivates filmides on loomulikult kesksel kohal ka aeg ise, ja selle kujutamine. Ajasilmuse filmide üks levinumaid visuaalseid kujundeid on päeva alguses mingi saatusliku numbrini jõudev (elektrooniline) äratuskell, ja tihti ka sellega kaasnev muusika või raadiosaade, mis kordub päevast päeva. Kui „Lõputus küünlapäevas“ kordub päevast päeva üks ja sama laul (Sonny & Cheri „I Got You Babe“, kuna autorite arvates on see üks lõputult kestva refrääniga lugu), siis korduse võib meile luua ka raadiosaade, mis tihti fikseerib taas algava päeva (küünlapäev, jõululaupäev vms). Ajamanipulatsioon tundub ka olevat erinev nimetatud müstiliste ja teaduslike filmide puhul. Kui müstilistel või seletamatutel juhtudel on kellal maagiliseks arvuks 12, mis märgib siis kas keskpäeva või südaööd, ja 12 ületamine toob kaasa tsükli kordumise, siis on teaduslike filmide puhul tihti tsükkel meelega hästi juhuslikul hetkel algav või lõppev, eemaldades igasuguse numeroloogilise maagia, ja sellega ka ebausu, et tsükli kordumist võiks põhjustada mingi kõrgem jõud. Näiteks ajamasinafilmis „Arq“ algab tsükkel 6.11 ja lõpeb 9.25. Korea „Päevas“ on aga põhjus küll metafüüsiline (mees pannakse silmusesse karistuseks ebaeetilise teo eest), aga silmus algab küll 9.58, kuid lõpeb kl 12.00.

Silmuse pikkuse ja tsükli kordumise ajaga on samuti mängitud väga mitmel moel, püüdega vaadata, kui kaugele annab piiride nihutamisega minna. Rekord kuulub ilmselt telesarja „Doktor Who“ episoodile „Taevane saadik“,²⁶ kus doktor on ajasilmuses kinni miljoneid aastaid, filmis „Intsident“²⁷ aga näeme seda, kuidas lõksujäänud veedavad silmuses aastakümneid. Kuna selline ajakulg tekitab süngeid kaduvikumõtteid, siis kergemates filmides enamasti aja kulgu ei eksplitseerita, vaid tõdetakse, et ollakse olnud korduses „kaua-kaua“.

Silmuse pikkus võib samuti erineda: „Lõputus“ näeme umbes viiesekundilist loop’i, kus iga viie sekundi järel saabub ka tegelase surm, žanri ühe originaalteose „12.01 pärastlõunal“ tegelasel on aega ringi vaadata üks tund, kuni kõik jälle algusesse läheb, reeglina aga on tsükli pikkus umbes päev ja kell kerib end algusesse taas hommikuks.

Huvitav variatsioon žanris on ka see, kui mõnel juhul küll kerib enda tagasi aeg, aga vanad kehad ei kao ära, vaid uued tekivad juurde. Filmis „+1“²⁸ tekib originaalkehale kõrvale teine keha, kes asub esimest ajas kinni püüdma ehk liigub iga tsükliuuendusega originaalile ajateljel lähemale. „Verelöögis“²⁹ aga tekivad lihtsalt igal hommikul juurde tapetud tegelaste uued kehad, ilma et vanad maha löödud versioonid kaoks.

Ajasilmus meie ajas

Ajasilmusefilmide ajakohasust rõhutavad mitmed aspektid. Staariintervjuude stampküsimus „mida teeksite teisiti, kui teil avaneks võimalus oma elu uuesti elada?“ on ju tegelikult peegeldus meie kõigi ürgsest soovist parandada elus tehtud vigu või mõelda nostalgiliselt oma elu teatud etappide peale, mängides peas läbi võimalikke teistsuguseid, paremaid stsenaariume. Ajasilmusefilmid toidavad meie igipõlist edasipüüdlikkust ja rahulolematust olemasolevaga. Võimalust üles lindistatud reaalsust kohe tagantjärele modifitseerida käsitles kõhedust tekitaval moel ulmesarja „Must peegel“ episood „Sinu kogu ajalugu“.³⁰

COVIDi-isolatsioon on toonud kaasa lõputu küünlapäeva meile kõigile, kus üksteisele järgnevad äravahetamiseni sarnased päevad. Ajasilmusefilmides leidub igasuguseid ettekujutusi, kuidas seda rutiini murda.

Videomängude järjest mõjukam loogika viib aga ajasilmuse printsiibi elule ohtlikult lähedale, ehk võibki juurduda valearusaam, et elu tasandeid on võimalik korrata – vigu parandada ja eluetappe püüda uuesti, paremini „läbi mängida“. Aprilli lõpus tuli välja uus Playstationi videomäng „Naasmine“ („Returnal“), kus ajasilmuses on mängu peategelane. Iseenesest huvitav uus lisatasand, sest kui arvutimängude üks toimemehhanism on ju niikuinii ajasilmus – mängija on sunnitud mingit tasandit kordama seni, kuni ta selle edukalt läbib –, siis siin on mängija koos peategelasega kahekordses korduses. Arvutimängude esteetika on ennast ilmutanud ka mitmes viimase aja ajasilmusefilmis nagu „Lõpulevel“, „Homse piiril“ või „Arq“, kus silmuse katkestab peategelase surm, mispeale on tollel võimalik taas püüda läbi teha keeruline ja ohtlik „mängutasand“. Filmis „Enneaegne“³¹ lükkab ajasilmuse algusesse tagasi aga hoopis orgasm.

Põhjusi on erinevaid ja lahendusi samuti, aga igal juhul on tegemist, nagu ütles Nyles „Palm Springsis“, „lihtsalt ühe igavese ajasilmuse olukorraga, millest sinagi võib-olla kuulnud oled“.

1 „Two Distant Strangers“, Travon Free, 2020.

2 Lilled Algernonile. Antoloogia. Eesti Raamat, 1976.

3 Robert A. Heinlein. By His Bootstraps. Astounding Science Fiction, Oktoober, 1941.

4 „Predestination“, Michael Spierig, Peter Spierig, 2014.

5 „Twilight Zone“, 1959-1964.

6 „Kohtumõistmise öö“ / „Judgment Night“, S01E10, John Brahm, 1959; „Surmalaev“ / „Death Ship“, S04E06, Don Medford, 1963.

7 Richard A. Lupoff. 12:01 PM. The Magazine of Fantasy and Science Fiction, detsember 1973.

8 „12:01 P.M.“, Jonathan Heap, 1990.

9 „12:01“, Jack Sholder, 1993.

10 „Groundhog Day“, Harold Ramis, 1993.

11 „Mickey’s Once Upon a Christmas“, Alex Mann, 1999.

12 „ARQ“, Tony Elliott, 2016.