Jätku leili!

Vähe on filmifestivale, kus avapidu peetakse maha saunalaval nii nagu Eesti animavaldkonnale märgilisel Turu animafestivalil.

AURELIA AASA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

7. Turu animafestival TAFF, 24. – 28. VIII Turu, Soome.

Eesti animalukku on Turu end kirjutanud mitmel põhjusel. 1990ndate keskpaigast kuni 2007. aastani vedas sealset animaosakonda Priit Pärn. Turusse jääb ka Ülo Pikkovi ja Kaspar Jancise animaloomingu algustee. Ehkki Soome vanim animafestival (mais 22. korda toimunud „Animatricks“) kulmineerub Helsingis, võib Turut käsitada Soome animatsiooni keskusena, kus peale kooli toob animahuvilisi kokku ka festival. Esimene Turu animafestival „Tough Eye“ toimus Pärna kunstilisel juhtimisel 2001. aastal ja oli mõneti sarnaselt Tallinna „Animistiga“ koondunud kohaliku animaosakonna ümber. Turu praegune animafestival TAFF on teist nägu, ning ehkki TAFF annab varasema festivali meenutuseks välja eriauhinda „Tough Eye“ ehk „Karm silm“, on tegu kahe eraldi festivaliga. Tänu oskuslikule ümbritseva keskkonna rakendamisele toob TAFF ikka ja jälle kohale kamba endisi ja praegusi õpilasi. Kui Cannes’i ilmestavad jahipeod, bruschetta’d ja kvaliteetšampanja, siis Turu animafestivali õlu ja saun. Ehkki nii mõndagi võib võõraste alasti kehade vahel lõõtsutamine eemale peletada, on saun tõhus barjääride lõhkuja. Seda enam et kehakattega sauna sisenemine on animafestivalil rangelt ebasoovitav. Soome endises pealinnas hoitakse elus teisigi õilsaid traditsioone ja kinolinale tuuakse nii kohalik kui ka rahvusvaheline animaparemik.

Mis seal festivalidel ikkagi toimub?

Näib, et masside kollektiivsesse teadvusse on õnnestunud end sisse suruda vaid Euroopa festivalide kuldsel kolmikul – Veneetsial, Cannes’il ja „Berlinalel“. Valdavalt kiputakse filmifestivale aga nägema tsunfti ekstravagantsete erapidudena, mille tähtsusastet on raske määratleda. On festivale, kus publiku moodustavad tõepoolest vaid festivalijuhi sõbrad ja vabatahtlikud. Praegu teadmata kaugusesse lükatud animafestival „Krok“ (festival, mis enne toimus Ukraina ja Venemaa koostöös) leidis aset seilaval laeval, mispuhul saab vaevalt rääkida õhtustele seanssidele pressivast publikuhulgast. Cannes’is püütakse küll kino ees paaniliselt pileteid hankida, kuid sellest hoolimata jäädakse pika ninaga. Enamikule festivalidest on publik siiski ellujäämise küsimus. Linnades nagu Clermont-Ferrand, Annecy või Odense on ribareklaami, plakatite ja kino ees looklevate järjekordade tõttu võimatu festivali mitte märgata. Mõistagi ei suuda kõik festivalid vähese eelarve või töötajate puuduse tõttu nähtavusse samal määral panustada, mis võibki kultiveerida stereotüüpi festivalidest kui erialaüritustest.

Naised köögis 1: Rahvusliku võistluse parimaks kuulutatud nukufilm „Kõik mu ema telefonikõned“ kannab meid paljudele (naistele) tuttavasse keskkonda – sassis kööki, kus tuleb laveerida söögivalmistamise, töökõnede, perekriisi ja kokku variseva isikliku elu vahel.

Kaader filmist

Aastatelt noor, tänavu seitsmendat korda toimunud Turu animafestival asetub (anima)festivalide hulgas kusagile keskele – seda nii publiku hulga kui ka rahvusvahelise tähtsuse poolest. On veel minna, et jõuda samale pulgale aastakümnete pikkuse traditsiooniga trendiloojatega (Annecy, Ottawa, Clermont-Ferrand jt). Ometi erinetakse ka väikestest best-of-festivalidest, mis rohkem kordavad teisi kui kureerivad ise programmi. Selle tõestuseks on juba see, et Turus on üles ehitatud filmituru osa (tänavu oli keskmes koomiksikunst) ning ekraanile tuuakse järjepidevalt maailma esilinastusi. See kinnitab nii tundega valitud programmi kui ka festivalide vajalikkust. Tuntumatele lühifilmifestivalidele esitatakse igal aastal keskmiselt 4000–5000 filmi (Clermont-Ferrandis oli see arv tänavu enam kui 8000, eksklusiivselt animatsioonile pühendatud Turus üle 2000). Programmi jõuab neist keskmiselt ca 100–200, võistlusprogrammi isegi vähem. Turu põhivõistlusprogrammi 44 filmi temaatiline haare ulatus tänavu kohalikest probleemidest paradiisiotsingute ja punk-Pokemonideni. Festivali traditsioone silmas pidades ei puudunud ka film saunakultuurist.

Animavaldkonna suundumused

Erinevalt tugevama poliitilise laetusega mängufilmifestivalidest kohtab animafestivalidel rohkem mängulisust. Seda ennekõike seetõttu, et programmis on filme, kus kombatakse animatsiooni tehnilisi piire ning pakutakse visuaalset ja rütmilist naudingut. Filmis „Tagurpidi salto“1 õpetab režissöör Nikita Diakur oma 3D-avatari tagurpidi saltot viskama. „Protsessor pole kõige uuem, kuid arvutab siiski kuus hüpet tsüklis. Üks tsükkel võtab ühe minuti, see on 360 hüpet tunnis ja 8640 hüpet päevas. Ma ei suudaks ise nii palju hüpata,“ on kirjas sünopsises. Rahvas naeris, kui hädine 3D-karakter pärast järjekordset ebaõnnestunud hüpet muruplatsil ukerdas, pead justkui jalgpalli kehast eemale lüües. Ma ei ole kindel, et mängufilmi formaat kahtteist minutit ebaõnnestunud tagurpidisaltosid välja kannatab. Võib-olla ainult verises kehaõuduka vormis mõnel keldris toimuval žanrifestivalil?

Üks praeguse festivaliringi esteetilisemalt paeluvaimaid filme on BAFTA-le nomineeritud Briti autori Elizabeth Hobbsi film „Debütant“2, mille melanhoolses toonis on tunda „Suveniiri“3 hõngu. Filmi keskmes on naine, kes palub hüäänil enda asemel tantsupeole minna. Traditsioonilist joonisfilmi rotoskooptehnikaga (tehnika, kus filmitud sisu joonistatakse kaaderhaaval maha) põimiv film kannab meid läbi mitmesuguste olukordade, mille loogikast on vaevanõudev läbi närida. Ent see ei häiri, sest loo asemel jääb rohkem meelde filmi kollaažilik bukett. Kollaaž, olgu siis dokumentaalkaadrite ja animatsiooni või animatsiooni eri liikide vahel, on praegu animatsiooni üks kuumimaid tunnusjooni. Animadokumentaalis „Vanaema seksuaalelu“4 on joonisfilmi põimitud arhiivikaadreid XX sajandi esimese poole sloveeni naiste seksuaalelust. Vana naise häälega jutustatud loos on kõnekaid stseene. Korraga täitub kogu habras hurtsik naisekehaga, teisal kõnnivad sõduriks riietatud mehed reas, peenis relvana püsti. Viimse detailini venitatud selgitused ja moraliseerivad sõnavõtud teevad niigi selgete sümbolitega filmi lihtsakoeliseks, vähendades vaataja võimalust mõtterännuks.

Kas narratiiv pärsib?

Animafilmide kasvav narratiivsus on süvenev nähtus. Ida-Euroopa sürrealistlikule animakoolkonnale mõnevõrra võõras tendents torkab enim silma poliitilise aluspõhjaga lugudes ja argidraamades. Võib-olla on siin oma osa sellel, et tänu festivalidele jõuavad animafilmid üha enam mängufilmide-dokumentaalide kõrvale ning nn segafestivalidel kiputaksegi eelistama selge(ma) loojutustusega filme. Ehkki eri filmiliikide sümbioos loob intrigeeriva vaatajakogemuse, on osa animakoolkonnast põimimise suhtes skeptiline. Seetõttu on Eestiski ikka ja jälle tulnud päevakorda soov oma animafestivali järele. Seda rolli täidabki tänavu teist korda toimunud „Animist“. Muutusi on toimunud ka valdkonna sees. Nagu kogu filmitööstus, on ka varem eksperimentaalsuse lipu all arenenud animatsioon liikunud üha poliitilisemate lugude poole ja visuaalne trikitamine nõuab julgust. Seda illustreerib ilmekalt eelmise aasta auhinnahooaja soosik „Põgenemine“5, mille liigutav lugu oli kõvasti üle turvaliseks jäänud visuaalsetest lahendustest. Sama tendents ei iseloomusta ainult täispikki filme, mis peavadki oma miljoniliste eelarvete juures masside eelistustega arvestama. Kaheksa animatudengi ühistööna valminud „Seine’i pisarad“6 kannab meid 1961. aasta Pariisi, kus andsid tooni vastakad reaktsioonid Alžeeria iseseisvussõjale. Politsei ja Alžeeria demonstrantide vaheline verine konflikt on esitatud nukufilmi meenutava 3D-animatsiooni paeluvas visuaalses keeles. Hoolimata täiendavate üllatuste puudumisest on ometi tegu ühe läheneva auhinnahooaja soosikuga, mis pälvis äsja ka tudengianimafilmi BAFTA.

Naised köögis 2: Turu grand prix’ võitja „Liharestoran“ viib vaataja ühe verbaalse vägivalla all kannatava naise pingeuttu mattunud kööki. Kaader filmist

Kaader filmist

Mõneti on filmide süžeeline „lihtsustumine“ ka plakatilikkusega harjunud ühiskonna tulem. Kahtlemata on siin oma osa ühismeedial, mis soosib lihtsaid sõnumeid. Ühismeedia keskkondadest võrsunud (ja ka seal kulutulena levivad) filmid ise on pigem apoliitilised ja ADD-sümptomitega ühiskonnale vastutulelikult hüperaktiivsed. Isegi kui poliitiline sõnum end värvikireva pealispinna alla peidab, ei leia me seda tingimata üles. Eestis õppinud, praegu Ameerikas elav ja töötav ukraina kunstnik Nata Metlukh dokumenteerib oma filmide valmimist enam kui 27 000 Instagrami jälgijale. Ka paneb ta filmid virtuaalkeskkonda üles sageli kohe pärast filmi valmimist, ignoreerides täielikult traditsioonilist turundusmudelit festival–telemüük–voogedastus. Tema viimane film „Tavaline“7 on graafilise disaini fontidest. Ühismeedia ajastu vaimset seisundit täiendavad ka filmid „Ma tahan igavleda“8 ja Leonid Šmelkovi festivalimenuk „Kurgid“9.

Püsivama jälje jätmiseks nõuab iga film visuaalselt üleküllastunud maailmas siiski kuldset triot – tugevat lugu, teatud krutskit ja kartmatut autoripositsiooni. Jaapani kuulsa animarežissööri Atsushi Wada „Lind poolsaarel“10 tungib ajju pastelse värvigammaga. Filmi keskmes on lapsed, kes peavad nõudliku treeneri juhendamisel tantsima rituaaltantsu, et hiljem vastuhakuta koletise suhu marssida. Jaapani indie-animatsioonile sageli omased külmad pastelsed toonid, korduvad liikumised ja karakterite minimalistlik joon kisuvad vaataja pehmesse transsi. Argimaagiaga võlub ka tindi ja vesivärvi sulamile toetuv „Kahjurid“11, mis lõhnab nagu lapsepõlve maakodu suvi. Maaliga sarnanev film kannab igaühe lapsepõlvest tuttavasse olukorda, kus lauale laotatut tuleb jagada oma osa nooliva sumiseva herilasparvega. Lapsepõlvele omase magusvalusa tunde toob mällu ka „Madupead“12, kus laste süütult alanud onni ehitamine võtab tumesinise guašiga maalitud sünge varjundi. Omal moel tegeleb kasvuvaluga ka kuiva huumoriga mängiv „Sierra“13, mis pälvis Turus nii parima professionaalse filmi auhinna kui publikupreemia. Turu grand prix’ võitja „Liharestoran“14 kannab vaataja ühe verbaalse vägivalla all kannatava naise pingeuttu mattunud kööki.

Kuidas läheb Soome animal?

Põhjanaabrite animaringkondades on nurisetud lühimängufilmi ja animatsiooni ühise rahastuse üle, mis pärsib tugevalt Soome autorianimatsiooni tiibu. Võib-olla on see ka põhjus, miks silmapaistvatest tegijatest (nt Elli Vuorinen) hoolimata ei ole soomlasi (vähemasti siinmail) erinevalt mängufilmist animavaldkonnas kunagi kuigi kõvaks tegijaks peetud. Ometi on Soomes peale kasvanud noorte südikate animafilmitegijate põlvkond. Turu animafestivali üheksast filmist koosnenud rahvuslikku programmi oli koondatud viimase kahe aasta paremik. Nendest enamik olid seejuures tudengi- või debüütfilmid. Väikese animatoodanguga riigi puhul on see igati mõistlik lahendus, mis passiks vahest ka Eesti animafestivalide korraldusse. Suurem rahvuslik konkurents ei jätnud rahvuslikku võistlusprogrammi siiski ainult kümne punkti filme. Nagu Eestis, on ka Soome tudengifilmides tehnilist rabedust. Seda kompenseerib osa (tudengi)filmide rahvusvahelise võistlusprogrammi tasemeni küündiv isikupära.

Rahvusliku võistluse parimaks kuulutatud nukufilm „Kõik mu ema telefonikõned“15 kannab meid paljudele (naistele) tuttavasse keskkonda – sassis kööki, kus tuleb laveerida söögivalmistamise, töökõnede, perekriisi ja kokku variseva isikliku elu vahel. Soojusega voolitud film annab edasi vaimsele kokkuvarisemisele eelnevat seisundit. Teine Soome eredam pala, kevadel „Animatricksi“ festivalil publikupreemia pälvinud „Kõige kõvem paha“16 tegeleb moodsa nähtuse nolifer’iga ehk ekraani ees olesklejaga, kes sureb klaviatuuri taga nälga, kui ema enam toitu ette ei kanna. Tehniliselt minimalistlik lihtsakoeline film võlub julge huumori ja elegantsete allapoole vööd sihitud naljadega. Nagu Soome mängufilmides, on ka sealses animatoodangus tunda julgust ja oskust elu, iseenda, ja oma soomlaslikkuse üle nalja visata. Samalaadsest huumorist jääb eesti filmidel sageli vajaka.

Mängulisust on värskendav tajuda nii programmi valitud filmides kui Soome enda animatoodangus. Pole siiski filmi, mis peegeldaks Turu kogemust paremini kui „Saun“17– nelja minuti pikkune animatsioon saunalaval kommina sulavatest kehadest. Kui soovid teada, mida tähendab tõeline Soome saun (või mida võib tunda inimene, kes esimest korda sauna siseneb), tasub film järgmise festivali kavast üles otsida. Või veel parem, end järgmisel aastal Turusse kohale vedada, sest tegu on kasvava tegijaga siinses regioonis.

1 „Backflip“, Nikita Diakur, 2022.

2 „The Debutante“, Elizabeth Hobbs, 2022.

3 „The Souvenir“, Joanna Hogg, 2019.

4 „Granny’s Sexual Life“, Urška Djukić, Emilie Pigeard, 2021.

5 „Flee“, Jonas Poher Rasmussen, 2021.

6 „Les larmes de la Seine“, Yanis Belaid, Eliott Benard, Alice Letailleur, 2021.

7 „Regular“, Nata Metlukh, 2022.

8 „I Want to be Bored“, Madga Kreps, 2021.

9 „Cucumbers“, Leonid Shmelkov, 2021.

10 „Bird in the Peninsula“, Atsushi Wada, 2022.

11 „Nuisibles“, Juliette Laboria, 2022.

12 „Channidae“, Pauline Morel, 2021.

13 „Sierra“, Sander Joon, 2022.

14 „Steakhouse“, Špela Čadež, 2021.

15 „Kaikki äitini puhelut“, Iiti Yli-Harja, 2022.

16 „Bad to the Boner“, Robert Lönnqvist, 2020.

17 „Sauna“, Anna Lena Spring, Lara Perren, 2021.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht