Jeremija 11.11

Jordan Peele loob originaalse omailma, mis on väljas ja üle mis tahes žanridest ning toimib ainulaadsete filmikujundite kaudu.

RAINER SARNET

Mängufilm „Meie“ („Us“, USA 2018, 116 min). Režissöör-stsenarist Jordan Peele, operaator Mike Gioulakis, helilooja Michael Abels. Osades Lupita Nyong’o, Winston Duke, Elisabeth Moss, Tim Heidecker, Anna Diop jt.

Film on alla 14aastastele keelatud. Laupäeva õhtul on saal täis 15-16aastasi, võib-olla ka 14aastasi ja nooremaidki. Ennast üles löönud tüdrukud taovad poistele sallidega pähe. Itsitamine ja sagin ei katke ka filmi alates. See on hoopis teine olukord kui Robert Bressoni filmi „Nagu juhtub, Balthazar“1 linastusel, mille ma nädal tagasi kinos Sõprus sisse juhatasin. Ma rääkisin seal Andrei Tarkovskist, kelle arvates ei saa filmil olla žanre. Saab olla vaid iga filmitegija isikupära, tema kui inimese loomus, meelelaad.

Meie“ ainult kinnitab Tarkovski arvamust. Kuigi reklaamis on žanrina kirjas „õudusfilm“, avaneb kinolinal täiesti ainulaadne maailm. Režissöör Jordan Peele on pälvinud oma eelmise, debüütfilmiga „Kao eest“2 parima stsenaariumi Oscari, samuti oli see nomineeritud parima filmi ja parima režissööri kategoorias. Kui juba debüütfilmiga niimoodi läheb, siis midagi peab seal olema. Ja midagi seal ongi. Kohe „Meie“ algustiitrite ajal, kui kaamera eemaldub aeglaselt valgest jänesest, taustaks kõlamas Michael Abelsi ülev ja kummaline „Hümn“ („Anthem“), tuli pähe võrdlus David Lynchi loominguga. See tunne süvenes iga kaadriga. Eriti selle Lynchiga, kes hakkas pärast mustvalgeid „Kustukummipead“ ja „Elevandimeest“3 tegema koostööd itaalia produtsendi Dino de Laurentiisiga ning mille kulminatsioonina sündis „Sinine samet“.4 Dino de Laurentiis oli produtsendiks paljudele itaalia giallo filmidele, kus õudusfilmižanrile lisanduvad euroopalik kõrgkunsti stiil, huumor ja popkultuur. „Tappa tuleb stiilselt!“ oleks ühe õige giallo filmi reklaamlause. See hästi lõhnav itaalia härramees mõjutas üksjagu ka Lynchi, kes tõi nüüd oma seni ehk raskemeelsetesse sürreaalsetesse maailmadesse ka Ameerika meelelahutusfilmi elemente ja popkultuuri. Seda aga itaalialiku kergusega, kaotamata seejuures oma ambitsioone ja tõsiseltvõetavust. Samasuguseid elemente on ka Jordan Peele’i maailmas, kuid tema käekiri on siiski piisavalt originaalne ja värske, nii et võrdlus Lynchiga tundub ebaõiglane. Ei pea ega tohigi inimesi kogu aeg võrrelda. Jordan Peele on autor, autor selles tähenduses, nagu François Truffaut sõnastas kunagi esmakordselt autorifilmi olemuse – ja mis langeb kokku ka Tarkovski arvamusega. Peele loob originaalse omailma, mis on väljas ja üle mis tahes žanridest ning toimib ainulaadsete filmikujundite kaudu. Ta on poeet. Poeetiline filmikunst on ainus, mis jääb, torkan jälle ühe Tarkovski mõtte­tera vahele, sest Jordan Peele’i keel on puhas muusika. Peele’i filmid on musikaalsed, nii nagu eristub poeetiline keel tavakõnest eelkõige rütmi poolest. Rütm on see esmane ollus, mis murrab tavakeele poeetiliseks, teeb ta lauldavaks, meele­liseks, kombatavaks.

Kuna Jordan Peele ja enamik tema näitlejaid on mustanahalised, siis tekib filmiga ka poliitilisi konnotatsioone maha surutud ühiskondadest, kultuuridest ja nende agressiivsuse põhjustest.

Pressifoto

„Meie“ muusika on hiphop nii otseses tähenduses kui ka loomemeetodilt. Ta on kasutanud oma filmis teatraalse hiphopi diivat Janelle Monáed, NWA vihast räppi „Fuck The Police“ koos koori- ja orkestriteostega Michael Abelsilt, kes on varem loonud muusikat Verdi ooperitest inspireerituna. Sümfoonilisi orkestriteoseid murtakse bassirütmide ja estraadiga. Film on täis vastandeid. Vastandumine, kiire kursimuutus meeleoludes, on Peele’i põhimeetod, mis nii pingestab kui ka vabastab pingest. Hiphopi sämplimise vaimu kannab kogu film. Erinevad meeleolud on kokku lõigatud järsult, robustselt ja värskelt. Kuid selle tulemusel pole tekkinud kakofoonilist juhuslikkust, vaid oma muljeühtsusega tervik. Kui räägitakse lynchilikkusest, siis nüüd võib rääkida peele’ilikkusest.

David Lynchi üks lemmiksõna on „abstraktne“. Lynch ütles, et tema jutustamisviis on abstraktne. Abstraktne on ka Peele’i hiphop, lõika ja kleebi meetodil kokku pandud. Nii moodustub filmis atmosfäär, mis on ühtaegu metafüüsiline, õudne, koomiline ja lapsik. Selliseid omadussõnu on kasutatud veel ühe Ameerika õuduslooja, Edgar Allan Poe’ kohta, kellest Charles Baudelaire on kirjutanud nii: „Talle on Kujutlusvõime võimete kuninganna, aga selle sõnaga mõtleb ta midagi suuremat kui enamik lugejaid. Kujutlusvõime ei ole fantaasia. See ei ole ka tundlikkus, ehkki on raske ette kujutada kujutlusvõimega inimest, kes pole tundlik. Kujutlusvõime on peaaegu jumalik võime hoomata kõigepealt filosoofiliste meetodite raamidest väljapoole jäävaid sisimaid ja salajasi suhteid, vastavusi ja analoogiaid asjade vahel.“

Abstraktne tähendab siis eraldatust üldistest seostest. Nii nagu pole Poe’ looming vaid õudne ega hirmutamiseks mõeldud, vaid kõik tema loomingu elemendid on kõnekad eraldi (seal luuakse uusi seoseid ja tähendusi, sisemisi ja salajasi, millel puudub konkreetsus), nii viskab ka „Meie“ õhku erinevaid värve: punast nagu veri, musta nagu nahk, kollast nagu Nike’i dressid, mis langevad maha uue mustrina, nagu näeme veel ühe Ameerika abstraktse ekspressionisti, maalikunstnik Jackson Pollocki teostes, mida pankurid oma seintele panid. „Meie“ on samasugune palett verd tarretavast õudusest, millele langeb plärtsuga huumorit, mille lööb omakorda särama popi kerge puudutus, mida lõpuks katavad püha vee pritsmed ja mille kõige lõpuks pubekad ära ostavad.

Mis seal siis juhtub? Noor tüdruk Adelaide (Madison Curry) kaotab õhtuses rannas oma vanemad. Ta eksleb lõbustuspargis ja satub õuduste majja, kus näeb peeglis iseennast. Peegeldus ei vaata talle aga otsa, nagu peaks, vaid on hoopis selja pööranud. Adelaide’ist sirgub naine (Lupita Nyong’o), tal on nüüd endal abikaasa Gabe (Winston Duke) ja kaks last: Zora (Shahadi Wright Joseph) ja Jason (Evan Alex). Pere sõidab Adelaide’i vastuseisust hoolimata taas mere äärde puhkama. Seal ründavad neid nende teisikud, samasugune perekond: naine, mees ja kaks last. Sellest sünnivad mõnusad topeltrollid ja situatsioonid. Teisikud räägivad kõrihäälega, mis pole tehniliselt moonutatud, vaid puhas näitlejalõbu. Lapsed kaovad omavahel, mehed omavahel ja naised jäävad omavahele. Kostub kummalisi hääli. „See on sinu oma,“ teeb ema kohe lastel vahet, kuigi mõlemad poisid kannavad maske: päris laps totakat kihvadega kollimaski, teisikupoiss hirmuäratavat silmaaukudega maski, mis varjab ta põlenud nägu. Teisikud käituvad agressiivselt, nad tahavad päris inimestele kätte maksta, kuna nad on määratud elama maa-alustes koobastes ilma päikeseta ja sööma toorest jäneseliha. Selleks siis see aeglane ärasõit jäneselt filmi alguses! Samal ööl külastavad teisikud ka teist perekonda, Adelaide’i peretuttavaid Tylereid, kel samuti kaks last. Alati alkoholiaurudes ja tülitsevad abikaasad (Elisabeth Moss ja Tim Heidecker) ja nende puberteedieas tütred (Cali Sheldon, Noelle Sheldon) moodustavad omakorda koomilise kõverpeegli peategelase perekonnale. Abikaasade purjus nääklemine meenutab näidendit „Kes kardab Virginia Woolfi?“.5 Dialoogide ning stseenide lühidusele vaatamata tulevad sellest perekonnast väga värsked ja ootamatud rollid. Eriti hästi hakkab koomika tööle, kui nad kohtuvad oma teisikutega. Maa-alused tapavad peretütred ja nende asemele astuvad samasugused trotslikult tuka alt piiluvad pubekad, nagu ennegi – vahet pole. Ka Elisabeth Mossi kehastatud väljakutsuv ja kibestunud pereema kohtub sama väljakutsuva ja agressiivse teisikuga. Motiivid on küll teised, aga viha on sama. „Meie“ näitab kõverpeeglis meie enda kurjust: meie agressiivsed teisikud on samasugused kui me ise.

Jordan Peele on endine näitleja ja tema näitleja on nagu Buratino, kes torkab ninaga augu lõuendisse, kust paistab tükike tõelust. See on see auk, kust paistab näitleja kui inimese enda loomus, varjatud mina, see, kes tahab oma teisiku varjust välja päris päikese kätte. Kogu „Meie“ näiteseltskond saab kätte filmikunstis nii haruldase julge mänguvabaduse ja samal ajal vahetu olemise, mis teeb nad õnnelikuks ja mida nad ise kiirgavad. See on päike, mis soojendab.

Filmi puänt on etteaimatav, kuid ikkagi ootamatu. Juba algusest peale on õhus teisikute ja päris inimeste segiminek, aga ma ei räägi lõppu ära, sest seda filmi tasub ise vaatama minna. Hea filmi lõpp ongi selline, mida tegelikult ise sisimas ootad.

Hoolimata etteaimatavusest, on ootamatu, kuidas filmi lõpp on tehtud. Kulminatsioonis paneb Peele välja, mis ta hinges heliseb, muusika ja poeetilise väljendusviisi. Tulemuseks on miski, mida pereisa Gabe kommenteerib filmis sõnadega „nagu mingi haige performance“.

Teisikud kipuvad maa alt välja, tahavad saada inimeseks. See võimalus on alati olemas nii teisikutel kui ka päris inimestel ja see ongi filmi sõnum: meist kõigist võivad veel saada inimesed.

Kuna Jordan Peele ja enamik tema näitlejaid on mustanahalised, ka need, kes on suletud maa-alustesse katakombidesse, siis tekib filmiga ka poliitilisi konnotatsioone maha surutud ühiskondadest, kultuuridest ja nende agressiivsuse põhjustest. Filmi lõpus moodustavad maa alt välja pääsenud teisikud inimketi, hoides üksteisel käest – nagu Balti kett –, aga kulgeb see üle Ameerika mägede. Nad on riietatud punastesse tunkedesse ja kui kaamera eemaldub, näeme üht punast joont lõikumas maastikku, kus maas lamamas laibad. See on ülestõus ja vastuhakk, ohtlik ja agressiivne.

Selle eest on hoiatanud prohvet Jeremia. Jumal oli sõlminud Iisraeli rahvaga lepingu, kuid juudi rahvas otsustas seda lepingut rikkuda ja sõlmida liidud teiste rahvaste ja nende jumalatega. Jumal hoiatab Jeruusalemma prohveti suu kaudu: „Seepärast ütleb Jehoova nõnda: Vaata, ma toon neile õnnetuse, millest neil pole pääsu, ja kui nad kisendavad minu poole, siis ma ei kuule neid“ (Jeremia 11:11)

Filmi alguses näeme öises rannas seismas meest, kellel käes silt kirjaga „Jeremia 11:11“. Hiljem näeme sama meest lamamas kanderaamil, kui kiirabi ta ära viib. Selline krüptiline käik, mida filmis rohkem ei kommenteerita, kruvib õudusfilmile omast pinget, samuti sobib 11:11 peegelefektina teisikute maailma, kuid see on ka hoiatus, millised kontrollimatud jõud võivad tõsta pead, haarata üksteisel käest ja sammuda üle laipade ning üle „meie“ mägede. Maha surutud jõud pöördub alati „meie“ enda vastu, meie ümber ja meie sees. Filmis on ka üks tüdruk, üks teisik, kes pääseb maa alt välja ja temast saab tantsija. See laseb tal tunnetada Jumalat. Kui nüüd tagasi Tarkovski juurde tulla, kes arvas, et filmikunstis ei saa olla žanre, vaid ainult looja isikupära ja loomus, näeme, et režissöör Peele on julgenud vabastada oma loomuse ja inimeseks saanud.

1 „Au hasard, Balthazar“, Robert Bresson, 1966.

2 „Get Out“, Jordan Peele, 2017.

3 „Eraserhead“, David Lynch, 1977; „The Elephant Man“ David Lynch, 1980.

4 „Blue Velvet“, David Lynch, 1986.

5 Edward Albee, „Who’s Afraid of Virginia Woolf?“, 1962.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht