Julmalt aus film Vene elust

AIMAR VENTSEL

Mängufilm „Mees, kes üllatas kõiki“ („Человек, который удивил всех“, Venemaa-Prantsusmaa-Eesti 2018, 105 min), režissöörid-stsenaristid Aleksei Tšupov ja Natalja Merkulova, operaator Mart Taniel. Osades Jevgeni Tsõganov, Natalja Kudrjašova, Juri Kuznetsov, Aleksei Filimonov, Pavel Maikov jt.

„Mees, kes üllatas kõiki“ on Venemaa-Eesti koostöös sündinud film, mille tegevus toimub mingis umbmäärases Siberi pärapõrgus. Kõigi eelduste järgi on tegemist Altai või Burjaatia tagamaaga – kohaga, kus pole teid, tööd, palka, keskkütet, kanalisatsiooni ega perspektiivi. Sellistes kohtades elab ametliku statistika järgi umbes neljandik Venemaa Föderatsiooni elanikkonnast ehk siis üle kolmekümne miljoni inimese. Need on kohad, kus elu on karm. Karm sõna otseses mõttes. Inimesed võitlevad ellujäämise nimel, nad on frustreerunud, agressiivsed ja kurjad. Kui tahate otsida toda müstilist vene hinge, siis pole sellistesse kohtadesse mõtet sattuda, sest mingit idülli te sealt ei leia. Siberi metsatagused külad on jõhkrad kohad ning tihti maksab seal Metsiku Lääne stiilis rusikaseadus – minu õigus on minu püss, nuga, rusikas ja kirves. Nendes kohtades valitseb elustiil, kus ei anta armu ei endale ega teistele.

Filmi keskmes on metsavaht Jegor (Jevgeni Tsõganov), kes elab metsakülas pisikeses poollagunenud tares oma viimase peal raseda naise, poja ja isaga. Metsavahitöö ohtlikkust (ja seda, et metsavaht pole papist poiss) näidatakse juba filmi alguses, kui mees satub salaküttide peale. Edasi järgneb tulistamist ja noavõitlust, aga nii need asjad Siberis ka käivad. Film jätkub selgete näidetega sellest, kui vaene ja omadega pankrotis on tänapäeva vene küla. Ainult Jegor teab, et tal on vähk. Ühel arstivisiidil saab ta teada, et tal on elada jäänud umbes kaks kuud. Alles jäänud aja jooksul püüab ta kindlustada tagalat, et pärast tema lahkumist perekond võimalikult vähe kannataks. Üks plaan on näiteks täiesti altruistlik – minna haiglasse, et oma söögi ja muu ülalpidamise arvelt võimalikult vähe kurnata perekonna rahakotti. Juhtub aga see, et Jegori haigusest saab abikaasa teada. Järgnev stseen on brutaalselt realistlik. Metsavaht annab naisele üle tegevuskava: raha matusteks aitab, kartuli võtame üles ja siis lähen haiglasse, heinad müüd maha, selle eest saad piisavalt raha; kui suren, siis vormista kohe toitjakaotuse sotsiaalabitaotlus. Just nii need asjad käivadki. Surm on Põhjas väga reaalne kaaslane ja niidab seal oma saaki järjepidevalt. Surmaga ei üllata kedagi ning igaühel on sellega oma kogemus.

Mida teeb aga vene naine, kui ta satub lootusetusse olukorda ja vaja on päästa oma armastatu? Kuni vähekenegi lootust on, poeb ta kas või nahast välja ja paneb kõik rattad käima. Näiteks kogub ta küla pealt raha, et Jegor arsti juurde viia. Inimesed annavad oma viimased rublad ja nii seal need asjad käivadki. Üldjuhul Siberi ühe küla elanikud üksteist aitavadki: täna on minul vaja sinu abi, aga homme võib vastupidi olla. Teine realistlik moment on filmis siis, kui külavanem toob Jegori perele ümbriku rahaga, sõnades: „Sina räägid meist halvasti, aga inimesed ei ole sind unustanud.“ Nii ongi. Metsavahte taigakülades ei armastata, sest salaküttimisega tegelevad kõik, tihti on see tähtis elatusallikas.

Kord kohtab Jegor (Jevgeni Tsõganov, paremal) metsas šamaani (Jelena Vorontšihhina), kes laulab Jegorile Žambast, kes ei tahtnud surra ja otsustas surma petta. Selleks maskeeris ta ennast halliks pardiks ja kui surm tuli Žambale järele, ei tundnud ta oma ohvrit ära.

Kaader filmist

Kui rajoonikeskusse saabunud Moskva eriarst Jegori vähi ravimatuks kuulutab, otsib vapper naine alternatiive ja otsib üles naisšamaani. Katkiste hammaste ja ärajoonud näoga ebamäärases vanuses naine on Siberi elus samuti väga tüüpiline nähtus. Elutseb ta konteineris ning püüab viinaraha eest inimestele lootust anda. Ka seda tuleb Venemaa Põhjas ette. Põlisrahvad elavad palju vaesemalt kui venelased ning alkoholi küüsis on nad ka. Üleüldse on alkoholism põhjapoolkera Arktika põlisrahvaste üks suuremaid probleeme – räägime siin nüüd Venemaast, USAst, Kanadast, Soomest, Norrast, Taanist või Rootsist. Ent puhastusriitus ei aita. Kord kohtab Jegor metsas šamaani, kes seal looduse vaikuses viina kulistab. „Raha ma sulle tagasi anda ei saa, ma ostsin selle eest viina,“ ütleb ta ja laulab Jegorile Žambast, kes ei tahtnud surra ja otsustas surma petta. Selleks maskeeris ta ennast halliks pardiks ja kui surm tuli Žambale järele, ei tundnud ta oma ohvrit ära.

See legend saab nüüd Jegori õlekõrreks. Ta otsustab enda tundmatuseni muuta ja riietub naiseks. Siit algab „päris“ film. Vene kolkaküla on transvestiidile küll nüüd viimane koht. Külarahvas, kes oli äsja ära andnud oma viimase raha, et Jegor saaks arsti juurde minna, pöördub tema vastu. See on just see koht, kus film läheb ääretult ebameeldivaks. Ebameeldivaks inimesele, kes tunneb Venemaa elu. Ennekõike on see kõik aga ebameeldiv Venemaa elanikele. See räigus ja agressioon, mida filmis näidatakse, on „salapärase vene hinge“ kõverpeegel. Inimesed, kes kord on hoolivad ja kaastundlikud, võivad teinekord olla julmad ja hoolimatud. Kui Venemaal on tavainimese jaoks üks punane tuli, siis on see homoseksuaalsus. Homod on Venemaa elaniku meelest (kasutan meelega väljendit „Venemaa elanik“, sest Venemaal elab umbes 160 rahvust ning homode suhtes on neil kõigil üks selge vaade) väljaspool seadust ja vägivald nende suhtes on peaaegu et voorus. See on väga hästi näha stseenis, kus külamehed peksavad keset tanumat maas lamavat Jegori ning veel hiljuti Jegori kannatustesse nii osavõtlikult suhtunud külavanem vaatab külma näoga pealt. Kui te minult küsite, kas see ja ka järgnevad stseenid on üle pakutud, siis minu vastus on kategooriline: ei ole! Kogu seda nähtust on raske seletada, ent sellise loogika järgi meie idanaabri juures asjad käivad. Homoseksuaalsus paneb Venemaal vanemaid oma lastest lahti ütlema, rääkimata siis naabrit oma kauaaegsest üleaedsest. Venemaa padukonservatiivne ja sügavalt patriarhaalne ühiskond on viimasel ajal veelgi patriarhaalsem ja konservatiivsem, „traditsiooniliste pereväärtuste“ eest seismine on nüüd suisa riiklik poliitika ja käilakujuks on selles poliitikas president ise.

Filmi „Mees, kes üllatas kõiki“ juures on imekspandav selle realism. Venemaal ei vaimustuta, kui näidatakse, kuidas „lihtne inimene“ elab. Kellelegi ei meeldi, kui filmilinal hõõrutakse soola kollektiivsesse haava ja tuuakse ka välismaailmale kaeda Venemaa igapäevaelu loomalik vaesus, hallus, mahajäämus ja padukonservatiivsus. Mõni aasta tagasi vändati Venemaal film pealkirjaga „Leviaatan“,* kus näidatakse elu Põhja-Jäämere ääres (kõigi eelduste järgi Valge mere ääres) asuvas linnakeses, mida valitsevad korrumpeerunud ametnikud, kus hädavaevalt töötab üks kalatsehh ja linnaelu nööre tõmbab õigeusu preester. Kuna „Leviaatan“ läks levisse ja kandideeris isegi välismaafilmi Oscarile, siis põhjustas see Venemaal enneolematu hüsteeria. Filmi mitte ainult ei sõimatud ametlikes ja mitteametlikes infokanalites, vaid suudeti lühikese ajaga koguda ka kümneid tuhandeid allkirju petitsioonile, millega nõuti filmi keelustamist. Sealjuures ei näidata linateoses mitte autentset Kaug-Põhja eluolu, vaid pigem ilustatuna. Kuid ka see oli paljudele Venemaa vaatajatele liig. Kui „Leviaatan“ on peavoolufilm, kus esinevad kuulsad näitlejad ja selle taga seisavad suured tegijad, siis sai ka Venemaa elanikkond filmi näha.

„Mees, kes üllatas kõiki“ on teise­järguliste tegijate töö vili ja ma ei tea, millist reaktsiooni see Venemaa avalikkuses tekitab, ent film on soovituslik kõigile, kellele pakub huvi sissevaade Venemaa perifeeria ellu.

* „Левиафан“, Andrei Zvjagintsev, 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht