Jumalasulane, Maa ja Taeva ligindaja

Rein Tootmaa

See on elu, kus maine ja taevalik dimensioon on peaaegu ühte sulanud, teispoolsus reaalse mõõtmena siinpoolsuse kõrval. Dokumentaalfilm „Kloostriga seotud” (Ikoon, 2011, 51min), režissöör, stsenarist, operaator ja produtsent Vahur Laiapea, monteerija Urmas Sepp. Esilinastus 7. XII kinos Sõprus. Vahur Laiapea uus linalugu „Kloostriga seotud” algab katkendiga Eesti Kultuurfilmi 1938. aasta ringvaatest nr 43 „Ristikäik Petseris”. Need mustvalged, Eesti Kultuurfilmi operaatori Vladimir Parveli poolt üles võetud kaadrid toovad meieni 74 aasta taguse maarjapäeva pühitsemise Petseri Jumalaema Uinumise kloostris. Sellel jumalaema igavesse unne jäämise päeval on nii Petseri linna tänavad kui ka kloostri kaugem ümbrus täidetud tuhandete inimestega, küll munga-nunna-, küll teistes ja pidulikes rõivais; ristikäigul kantakse suuri ikoone ja lauldakse; see on erakordselt rahvarohke ja kaasahaarav jumalaema uinumisele saatmise rituaal. Nii võimast vaimlis-usulist meeleavaldust tänapäeva Eestis ei kohta. Ei ole selletaolist enam (alates 1991. aastast Venemaa Föderatsioonile alluvas) Petseriski. Seda kinnitavad nüüd juba Vahur Laiapea üles võetud kaadrid 2002. aasta maarjapäeva tähistamisest. Kuigi pilt ei ole enam mustvalge, vaid värviline, on kaadritele jäänu märksa kahvatum kui 64 aastat tagasi. Nagu kõledavõitu elugi Petseri linna tänavatel, kus tuul kloostrikirikuesisel tühjal tänaval üksikuid puulehti taga ajab.

Isa Jevgeni, Olga ja Gennadi

Pilt ja tekst liiguvad sünkroonis ja ajasuundumuslikult: meile antakse teada, et legendi järgi loetakse Petseri kloostri algust XIV sajandi lõpust, kui seal avastatud Kamenka liivakoobastesse asunud elama vana munk isa Mark, ning et kloostri ametlikuks asutamisajaks peetakse 1743. aastat, kui kivisse raiutud Uspenski kirik. Algselt olnudki Vahur Laiapeal mõttes tõsine plaan teha film (2010. aasta seisuga 529 aastat katkematult toiminud) Petseri kloostri elust, aga ta ei saanud selleks luba. Nii otsustaski ta teha filmi isa Jevgenist ja kloostriga seotud inimestest tema kõrval, Olgast ja Gennadist.

See on esmapilgul ja peaasjalikult küll olustikulist kajastav linateos, kuid see ei ole ei igav ega meie igapäises mõistes üldsegi mitte tavaline olustik. See on elu, kus maine ja taevalik dimensioon on peaaegu ühte sulanud, teispoolsus reaalse mõõtmena siinpoolsuse kõrval. Kloostri peavärava vastas seisva Püha Usukannataja Varvara nimelise väikese puukiriku kaudu ühendatud Jevgeni, Olga kui ka Gennadi kannavad selle taju ja tundmise oma igapäevase tegemise ja olemisega veenvalt ka vaatajani. Olga on olnud varemalt nunn, aga enne seda kui ta Venemaal nunnaks pühitseti, oli ta 35 aastat Petseris meestejuuksuri ametit pidanud. „Mehele ei saand, keegi ei võtt naiseks, ja süütuks jäin ka veel,” ütleb ta punastades, 80aastase kohta erakordselt punapõselise ja tervejumelisena. Olga teab kindlalt, et keha küll sureb ära, aga hing jääb elama ja et ka seal antakse nii tööd kui süüa.

Varvara kiriku juures juba üle 20 aasta hommikust õhtuni näoga kloostri poole katkematult palvetav Odessast pärit Gennadi teab, et maailm püsibki tänu palvele ja kui palve jääb nõrgaks, siis maailm hukkub.

Kõige eredam kuju on muidugi aga isa Jevgeni, kes seal juba üle 30 aasta oma kogudust teenib. Jevgeni on mees, kes saaks hakkama iga töö ja asjaga. oma jumalasulase tööd teeb ta samasuguse asjalikkusega (ning ilma võltshärduseta, nagu me seda luterlike kirikuteenrite juures paraku nägema oleme harjunud) nagu iga puusepp, rätsep või lihtsalt sepp – kui meister. Ei ole vahet, kas tegemist on nn taevaste või maiste asjadega, isa Jevgeni silmis on need üks ja sama olemine ja tegemine. Surnuaial enne kirstu kaanetamist ja lahkunu haudalaskmist ütleb ta minejale kaasa sõnad „Palveta seal meie eest ka!” ning viskab peoga mulda juba kirstukaane alla, maist mulda teispoolsusse kaasa, mis on siis ilmselt vene õigeusu komme märgistamaks maise ja taevaliku ühtekuuluvust. Sama teeb ta hiljem kirikus kahe surnud naisega kirstus enne nende kalmistule viimist. Nii et ei ole ilmselt suuremat vahet, kus seda tehakse; peamine, et muld kirstuga teispoolsusse kaasa ja kolm korda sõnad peale: „Issanda päralt on maa ja selle täius, kõik maailm ja kõik, kes seal elavad”. Ning siis – ega aeg ole raiskamiseks – kohe kõrvalseisvatele meestele: „Kõik, kaas peale!” („Vsjoo, vsjoo, krõšku!”).

Uued variserid

Kui nüüd mõelda filmist edasi, mis iga filmivaataja peas niikuinii toimub või siis südames käivitatud elu edasi elab (ning mis ongi ühe tõelise kunstiteose eesmärk: sündida kaasautorsuses, saada osaduseks väljaspool iseennast), siis siin on pinnas selleks küll ülimalt soodne. Jätame vahele selle, et kogu EuroopaAmeerika kultuurisfäär, mille peamiseks vaimlis-usuliseks alustalaks on olnud kristlus, on oma allikast niivõrd kaugele voolanud, et sellele vihjaminegi on juba üsna tulutu tegevus (meenutagem kas või Fanny de Sieversi mõtteavaldusi, rääkimata Kierkegaardi võitlustest kristluse võõrandumise vastu tollases kiriku teotsemises), ning keskendugem praegusele. Ei tahaks küll alustada uut ristisõda meie jumalateenrite vastu, aga ei saa ka salata tõsiasja, et nende usk on nõrgukeseks jäänud ja selle kuulutamise asemel keskenduvad nad pigem kopsakale rahapungale ja oma maiste ihade rahuldamisele. (Näiteid selle kohta teab meie seast vist igaüks, kes pole pime.) Piiblist jumalasõna mahalugemine ja selle (enamasti küll õige andetult) oma kasinate vaimuannete kohaselt interpreteerimine ja tänapäeva kohaldamine, on kõik enamasti üks puhas variserlikkus – ja Jeesus ütles, et kartkem varisere, sest nad lähevad „mööda õiglusest ja Jumala armastusest”(Luuka, 11:42).

Reaalne elu on aga teine ja usklik rahvas viib (oma tõelises heas usus) jumalasulase majja ikka veel kümnist, nagu see sadu aastaid kombeks olnud, lepitamaks Taevast ja Maad jumalasulasele viidud andidega, saamata aru, et kogu see protseduur, mis kunagi kindlasti ka toimis, on moondunud tänaseks vaid puhtakujuliseks äriprojektiks: kui toote mulle liha ja leiba, siis kostan mina jumala poole teie igavese hingeõnnistuse eest! Ja mida rohkem toote, seda rohkem kostan!

Eh, silmakirjateenrid! Ei ole teil enam sidet jumalaga ega ka võimet kellegi eest kosta. Kui miski enam üldse mõjub, siis on see usklike inimeste (kes meist on igaüks) endi palve ja seda otse jumala poole, mitte vahendajameestele kümnist makstes. Aga jätkem jumalateenrid (hallid mafioosod, eriti õigeusu kirikute isad) vahele ja keskendugem protsessidele, mis tänases maailmas toimuvad.

Meie kultuurisfääris maksab enim raha ja erisuste kultus. Mida erinevam teistest oled, seda väärtuslikum ja (hea oskuse korral) ka rahakam. Ameerikas juurutatud ja üle ilma paiskuv edukas (esimene, parim) olemise kultiveerimine loob olukorra, kus ainult üksikud on õnnelikud ja rahul, ülejäänud (ka teisele kohale jäänud, rääkimata tagamal olijatest) on aga kaotajad ja saavad sellest paraja annuse depressiivsust. Mis siis imestada, et valdav osa inimkonnast, seega kogu ühiskond, on depressioonis. Selline võidujooksule orienteeritud väärtussüsteem on negatiivne voog ja hävitav. (Isand Lucifer on väga intelligentne.) Kui sellele vastu ei hakata, piiri ei panda, selle kultiveerijaid (vähemasti vaimselt) mättasse ei lööda, siis ongi selle maailma ja tsivilisatsiooniga jokk, nagu maiade kalender ennustab (21.12.2012); juba kitšee-maiade eeposes „Popol Vuh” on kirjas, et praegune tsivilisatsioon Maal ei ole mitte esimene, vaid viies ning kõik eelmised on hävinud kas looduskatastroofide või isehävi(ta) mise teel; märke sellest on kõikjal, loetagu kas või kuningas Saalomoni tekste vanast testamendist; jah, juba tema teadis seda ammu enne indiaanlasi.

Taevased saadikud

Isa Jevgeni, endine nunn Olga ja Odessast pärit Gennadi elavad ja palvetavad selle nimel, et vältida karmi tulevikku – pärishävingut. Taevase väega ühenduse kaudu on nad teadlikud tulevasest muutusest ja valmistavad inimkonda ette, et üleminekut ühest dimensioonist teise pehmemaks teha. See on kutsumine erisuste ligindamise teele, ühes sellega Maa ja Taeva (ka Mehe ja Naise) ligidal hoidmisele.

Nad annavad vihje, mida saaks teha igaüks meist, et tulevik praeguse inimkonna jaoks üldse alles jääks. See on kutsung teele, kus ei kutsuta erisustele/erimeelsustele, vaid püütakse neid lepitada, üheks olemiseks sulandada. Aga seda ei saa teha meie kultuurisfääris juurutatud erisuste ega teooriate kultusega!

Mida tegi Siddharta / Gautama Buddha? Ta proovis kõik enese peal läbi: rikkuse ja liiderlikkuse, võimu ja vaimu, tervisliku toitumise ja jõemuda söömise – ja jõudis alles siis valgustuseni, ilma ühegi eeskujuta, ainult oma kogemusega ja sellest on saanud maailma üks juhtivamaid religioone. Mida tegi Jeesus? Üritas siin Buddha (kellega ta oli kohtunud ja kellelt õppinud seitse üldsusele teadmata aastat Jeesuse elust) õpetust juurutada; paraku üsna edutult, mispärast Jehoova saatiski VI sajandil pärast Kristust Mohammedi, sest inimkonna päästmiseks Luciferi küüsist oli vaja karmimat õpetust. Kuidas see toimib? Raske küll öelda, aga vahest toimibki õiges suunas – sest see tõelikkristluse vastane ja nüüd siis juba ameerikalik ja üleilmseks pürgiv väärtusorientatsioon vajas ja vajab vastuseisu. Selles mõttes küll au Jehoovale! (Või jumalale, kes seda tegi.)

Tänaseks siit ilmast lahkunud (aga ju ta palvetab meie eest sealpoolsuses) Vaino Vahing küll ütles mulle, et ära sa Jehoovaga tüli norima hakka, aga hakkan ikka küll. Teatavasti oli Jehooval kolm lemmikinglit: Jeesus, Lucifer ja Miikael. Lucifer hakkas Loojale – inimeseloojale tema ebatäiuslikkuses – vastu ja sai pahapoisi tiitli, Jeesus suveräänina (ei saatnud Jehoova teda ühti, ise otsustas või korraldati see Jehoovaeelsete jumalate poolt) tuli Maa peale inimest päästma; Miikael on nende sideohvitser siiamaani (nagu Hermes Vana-Kreeka usundis). Võitlus käib, Luciferi ja Jeesuse, hea ja kurja ehk siis erisuste vahel. Ja nüüd siis ebatäiuslikult loodud inimene (noh, Jehoova, üsna tõenäoliselt isehakanu, enne teda olid võimsamad jumalused ja nende loodud inimesed, kes olid täiuslikud, aga Jehoova, sõjakas jumal, hävitas nad ja koondas kogu võimu enda kätte – ju katsetas; ja muide – Tõeline Jumal on üks, ka kitšee-maiade eeposes loob jumal inimese viis korda, enne kui miskit enam-vähem kõlbulikku valmis saab; enne seda loodud puu- ja savi- jt inimesed lihtsalt surid õige kiiresti välja) peab määrama selle maailma saatuse. Kas Taevas tuleb ükskord Maa peale või kestab sõda erisuste vahel, kuni see inimkond hukkub nagu viis eelmistki? Issake, oleks ju lihtsam see va inimloom kohe täiuslikuna luua, et ta ei peaks kannatama nii palju. Jeesus (tõenäoliselt oli temas Jehoova-eelsete jumalate ehk maaväliste valitsejate püha verd, millest siniverelised!) tõttas inimkonnale appi.

Jumal kui igamehe asi

Ah, tont teab, kuidas see asi tegelikult oli, igal juhul paistab, et inimkonna praeguses (sitas) seisus on ainus, millesse uskuda tasub, Jeesuse sõna: „Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu” (Joh 14:6; jm ka). Nii on. Aamen. Kuid – siiski jääb lahtiseks, kes on Isa? Õigeusu paradigmas on üsna seletamatud jumalasünnitaja ja jumalaema – kes nad siis on? Ei maksa karta rääkimist nn taevastest asjadest, nagu need oleksid ainult valitud jumalasulaste monopol ja kompetents ning seega lihtinimesele puutumatud. Ei, nad on meie igapäevasesse ellu kuuluvad ja neist võib rääkida nagu õitsval keskajalgi, kus igas kõrtsis teema üles võidi võtta ja sageli võetigi. Jumala asja üle arutamine on igamehe asi, mitte vahendajate ainuvaldus, mille eest neile kümnist tuleb tuua nagu katust pakkuvatele mafioosodele. Ei see ole see katus, mille kaitsmise eest maksma peab. Sellepärast ongi Vahur Laiapea film hea, et sellest aru saada. Selleks on tema filmis isa Jevgeni ja endine nunn Olga ja palvetaja Gennadi, et mõista: taevas on kogu aeg maa peal nagu meeski naise juures peaks olema ja nad üheks peaksid saama.

Nii jutustabki Vahur Laiapea film meile Taeva ja Maa, Mehe ja Naise (sest nendest sünnivad lapsed ja kestab meie sugu) ühekssaamise teest ning sellest, et kõiksugu teooriad sellel teel on kuradist seatud takistused (ei saa ühe paari koosolemise mustreid kohaldada teisele paarile). Maksab ainult esiisade komme, omaenda kogemus ja palve. 21.12.2012 võib tähendada seda, et tölner (Publican, Zöllner, Publikaani, Muitnieks, Mытарь) jäetakse sellest ilusast ühekssaamise mängust lihtsalt välja. Au Jumalale kõrges!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht