Kümme isamaa telefonikõnet

Tarmo Teder

Emotsionaalselt küllastunud Ants Paju mängib oma dramatiseeritud liialduste sõiduvees, justkui tehtaks proovivõtteid mingi rahvusliku saaga peaossa.

Täna õhtul ja kordusena Eesti iseseisvuse taastamise aastapäeval lastakse ETV eetrisse Valentin Kuigi dokumentaalfilm, mis jälgib Ants Paju askeldusi seoses Kalevipoja kuju paigaldamisega.

Ei tea, mis eesmärgid Kuik oma filmile püstitas, kuid paistab selgelt, et režissöörina on ta lasknud end loksutada. Asjaajamise innust ülekeev, ekspansiivne ja vägagi teatraalne Paju on seekord amorfsevõitu režissööri lõa otsa haaranud ja paistab talle hooti justkui pähe istunud või on siis režissöör kaotanud pea.

Filmi pealkiri võtab sisu päris ilmekalt kokku, aga mitmed liinid ja motiivid üles võtnud dokk tervikuna kisub harali. Huvi tekitavalt ette söödetud taustainfo jääb pritsmetena õhku, liigliha kipub õilmitsema, temaatiline sõlmitus narmendab ja kompositsioon logiseb häirivalt.

Eestis on ennegi tehtud kümneid n-ö poolportreefilme, mis ei sulandu kas probleemi, sündmuse, olustiku, ajastu või muuga. “Kümne isamaa kõne” tuumaks on heas mõttes kaasaegselt kalevipojastunud Ants Paju, aga pole see portreefilm ega kuivalt sedastav kroonika, ei aastapäevafilm ega ammugi maakondlik tellimustöö. Videosse võetud materjal on lastud üle pea kasvada ja režiis pole seda suudetud huviga nauditavaks tervikuks organiseerida. On ehedalt tõsielulisi kohti ja linti püütud vabavoolu pinget, kuid üldiselt kipub võimust võtma vaheldumisi punnitatuse ja lõtvade ohjade hoiak.

 

Isiksus 20. augusti taustal

Peasündmuse (milleks on kündva Kalevipoja kuju Põltsamaale paigaldamine ja sellega seonduv rahvapidu ühes õhus oleva 20. augustiga) ja dokumenteeritava peategelase asjaajamise jäädvustamise foonil on püütud portreteerida, aga hoogsalt maski vahetav ja üleliigutavaid mõttevooge etendav isiksus ei anna end sügavuti kätte enne, kui alles filmi lõpus, mõneks sekundiks ja sedagi üht serva pidi. Teiselt poolt on küsitav, kui väga üldse portreelisele küljele rõhku pandi? Vahest püüti teha n-ö sünteesivat dokki? On ju püütud ajada ka 20. augusti asja ja muid isamaalisi komponente, kuid neid buketti sidumata; toorainet paistab küllaga jätkuvat, aga korralikult läbimahlast salatit ei saa: kihiti kuiv või kunstlik, tükati ahvatlev ja puine ning siis jälle tavapäraselt vahule löödud.

Kuigi päritolult ühe kandi mehed, pole Kuik leidnud võtit pealtnäha küllalt avanemisalti Paju lahtikeeramiseks. Emotsionaalselt küllastunud portreteeritav mängib oma dramatiseeritud liialduste sõiduvees, justkui tehtaks proovivõtteid mingi rahvusliku saaga peaossa. Seda ka ettenägematute telefonikõnede ajal, sest kaamera võtab ju kõrval. Väga võimalik, et Paju on ka kaameraväljalt eemal, iga päev mänguväge täis, teatraalsus ta loomuses? Mõnikord jääb Kalevipoja panemise pooside kõrvale imala isamaalisuse maik.

“Kümme isamaa kõnet” annab hakatuseks neli lähet: Ants Paju hakkas 1973. aastal Põltsamaale Sõpruse parki rajama; 1976. aastal heitis ta kolmanda eestlasena ketast üle 60 meetri; 1991. aastal oli ta üks neist 69st ülemnõukogulasest, kes kirjutasid alla EV iseseisvuse taastamise otsusele; 2002. aastal käis Paju põhjapoolusel. Aga filmis kettaheitmisest ja põhjanabast mingit juttu ei tehta. Fanfaaride üürates tuuakse sisse kõrvalpeategelasena kündev Kalevipoeg ja selle looja Tauno Kangro ning pisteliselt Eesti põllumajanduse algaega mõtestav allkirjakaaslane Rein Veidemann. Jah, ka läbi videosilma paistab kujus “Kalevipoeg kündmas” massiivsuse väge ning üldse tundub, et end muistseks sepaks riietav Kangro Eesti muinasvägilaste suvalist tiražeerimist ja deformeerimist enne ei jäta, kui igas vallas ja abajas mingi pükniline jõmmu püsti on pandud.

Edasi käivitub üks suur, sekeldustest täidetud asjaajamine ümber kuju paigaldamise: mitmed telefonikõned, tippsportlaste esindusnäoks ärarääkimine, suukõrvase ja eeskava täpsustamine. Päevalehe ajakirjanik tahab pildistamisluba, aga Paju on nõtkelt sõnatäpne, veenvalt argumenteeriv ja artikuleeriv suhtleja ka siis, kui on vaja öelda ei. Filmi mingil minutil hakkas vaimukalt paindliku Paju suhtes tööle võrdlus Mark Soosaarega, kes ju ka võib une pealt kaamera ette tõusta ja grammatiliselt korrektseid kiillauseid vuristada. Kui ludinal jutus on tuuma ja see kuulaja-vaataja kõrvu teritab, polegi vahest tähtis, kui palju on selle nagu-kala-vees-kõne taga sünnipärast ollust ja kui palju treenitust. Paju on Soosaarest maskuliinsem libekeel, kuid halli kardinali ja omaette kassi roll talle ei istu. Tundub, et ka Paju ei usalda ülesandeid alla delegeerida nagu soleeriv Soosaargi ja meeskonda komplekteerida, vaid ajab horisontaalselt kõiki pisiasju ikka ise. Aga hädasti tarvilikud mehed Eestile on mõlemad.

 

134 = 1,5 miljonit

Ette rutates olgu öeldud, et lugesin lõputiitritest 134 nime ja asutust, kes andsid “Kündmas Kalevipoja” jaoks kokku üle 1,5 miljonit krooni. Ka selles töömahukas taustas ilmneb Ants Paju väsimatu asjaajaja anne. Näiteks Urmas Sõõrumaa ütleb filmis, et ta annab neile, kes küsivad teistele edasiandmiseks. Antud juhul siis Põltsamaale Sõpruse pargi tarvis, kus lisaks istutaja isikuga markeeritud puudele seisab sammas Eesti kõigi olümpiavõitjate nimedega, teise kivvi on raiutud ka need 69, kes hääletasid 1991. aasta 20. augustil EV iseseisvuse taastamise poolt. Muide, filmis näidatakse ka Tõnismäe pronkssõdurit ja seda valvavaid politseinikke, mille peale teeb Paju valitsusele ja seega riigile kaudse etteheite, et Aljoša valvamine läks mullu poole kallimaks kui Kangro künnikalevipoja tegemine. Huvitav, mida kostaks Paju nüüd, pärast aprillimässu?

Kui Tallinnas valatud Kalevipoeg oma hobusega kasti sai seotud, vedas auto nad 2006. aasta 19. augustil  Põltsamaa poole. Võib näha, et Kosel ja Paides tehtud vahepeatuste ümber koguneb rahvariides tervitajaid, Kalevipoeg pole ju igapäevane külaline ja pidurõõm on siiras, Kosel lõid takti kaks keigariks riietanud topsisõpra. Enam-vähem sama lust ootab ees Sõpruse pargis, aga kaua ette planeeritud rahvapeol aetakse puhkpilliorkestri saatel ka riikliku mündiga asja. President Rüütel sõidutatakse täpselt ette ja peojuht Andres Dvinjaninov võib oma kontseptsiooni rakendada.

Aga enne seda, samal palaval päeval, on režissöör Kuik jätnud poolenisti õhku ühe intriigi, mille lahenduse võimalikkust peab pärast videolt näpuga järge vedama. Häda oli selles, et Põltsamaa töömehed jätsid hobuse ja Kalevipoja vahele kujuri nõutud 183 sentimeetri asemel ligi neli meetrit! Nüüd vaidlevad ärritunud Kangro ja uue distantsi sättumust heaks kiitev Paju: Kangro väidab, et hobune hajub kuju eest ära, aga Paju näeb selles venitatuses kohe mingit oma uut ideed ja jahutab kujurit. Kangro aga ütleb, et tema sellega nõus ei ole. Ei ole, aga hobune ja Kalvipoeg on ankrus ja asi ants. Suursponsoritele jäävad vähemalt miniatuursed metallkujud, kus proportsioonid autori tahte järgi paigas.

Põltsamaal peetud kõnede foonil on linti tabatud üks tänapäeva Eestile iseloomulik trend: mööda Tartu–Tallinn maanteed veereb rekka palgikoormaga, mis ei hooli karvavõrdki isamaalisest kõlamisest. Elu tahab elamist ja töö tegemist, paljalt sõnadest söönuks ei saa. Tegelikult peab Ants Paju seal Põltsamaal nii sisuka ja tõese kõne, et see tuleks trükkida – miskisse kodanikuõpetuse kooliraamatusse.

 

Ehedus filmi lõpus

Sõpruse pargi rajaja minevikust räägitakse filmis vähe, ühtki tulevikuplaani ei avata. Viimaks leiab režissöör viis minutit, et seada Ants Paju oma sünnikodu varemete ette linnulennult minevikku mäletama: sünd 1944. aasta sügise hakul, karmid olud, Siber ja… kõik. Kuid see on maskivaba, tõeliselt isiklik ja hingeline kiire pihtimus, kus mees ausalt tunnistab, et tema tee viis sünnikodust eemale. Tõenäoliselt on ta siiras ka varasemates isamaakõnedes, aga seal hakkab vaataja vastuvõttu ikka ja jälle segama see küllap loomuomane, ülekeevalt teatraalne emotsionaalsus.

Kokkuvõttes jääb mulje, et Ants Pajul on mitme mehe ramm ja tehatahtmine. Ühtviisi hästi oskab ta külje alla ujuda Vabariigi Presidendile ja köögitädile. Ainuüksi Sõpruse pargiga on ta teinud suure töö ja küllap kiidab see tegijat edaspidigi. Miks mitte delegeerida ta Putini mehi surnuks rääkima?!

Aga film paneb kukalt kratsima ja keele sügelema. Selge see, et tunnise teletüki sündmustik on võetud ja ka mahamängimiseks ajastatud 20. augusti ümber. Paju ja Kangro tunnevad kuupäevi, varemgi Kangro kujust huvitunud (dokumentaalfilm “Kuju”, 2000) kirjanik-stsenarist-režissöör Valentin Kuik on paratamatusega kaasa läinud, jõulis-vaimlise tüübi peategelaseks seadnud, aga Paju väärib enamat, enda ümber puhtamat ruumi, portreteeritavale keskendumist.

Vahest olen olnud veidi ülekohtune, aga see film ei vaja klakööre, paelub aastapäeviti kümneid tuhandeid silmapaare niikuinii. Kes ei vaata, millestki erilisest ilma ei jää. Ja filmi täpsem pealkiri olnuks “Kümme isamaa telefonikõnet”. Valentin Kuik on teinud rahvafilmi erilisest rahvamehest, rahvakuju panemisest ja ka rahvalikust riigipühast.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht