Ka rikkad nutavad

Ruben Östlund: „Kui ma oma filmis ei mõista kõiki tegelasi ja nende käitumist, olen läbi kukkunud. Ma tahan võrdselt kiusata nii rikkaid kui vaeseid.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Ruben Östlund esitles tänavu Cannes’is oma uut filmi „Kurbuse kolmnurk“¹, mida võiks siinsele intervjuule toetudes nimetada ka tänapäeval meheks olemise triloogia kolmandaks filmiks. Ja keegi ei osanud arvata, et see teeb temast kahekordse Kuldse Palmioksa võitja eliitklubi auväärse liikme. Paljude arvates sai ta pärjatud teenimatult ja talle heideti ette liigset frivoolsust, tühisust ja mida iganes. Senisele satiirile oli aga nüüd lisandunud veelgi vabam minek, justkui oleks „Ruudu“² eest viis aastat varem saadud Kuldne Palmi­oks lisanud talle enesekindlust ajada oma asja.

„Kurbuse kolmnurk“ on nüüd jõudnud ka Eesti kinolevisse. Võidu järel on meediast läbi jooksnud ka üks kurb uudis, nimelt lahkus siitilmast väga noorena üks filmi peategelasi, supermodell Yaya osa mänginud Charlbi Dean.

On hea meel tõdeda, et pärast väikest koroonapausi on Östlund endiselt mänguline ja intrigeeriv nii oma loomingus kui ka mõtteavaldustes.

Mis andis algtõuke selle suurepärase filmi tegemiseks?

Mu naine on moefotograaf ja kui me kaheksa aastat tagasi kohtusime, tahtsin moetööstusest kõike teada saada. Ta oskas seda kirjeldada insaideri vaatepunktist, mida oli väga huvitav kuulda. Näiteks, et meesmodellid teenivad umbes ühe kolmandiku naismodellide töötasust. Mind huvitas ka see, kuidas luuakse brändide turundusstrateegiaid – mida kallim on moebränd, seda mornimad peavad olema modellid. Ja nad vaatavad reklaamidel alati tarbijale ülalt alla. Odavamad brändid aga väljendavad end naeratusega: tere tulemast meie kogukonda!

Mind hakkas huvitama, kuidas moetööstusel õnnestub meile riideid müüa, kasutades ära meie kõige fundamentaalsemaid, ürgsemaid käitumismudeleid, karjainstinkti. Seda, kuidas me soovime kuuluda mingisse karja ja riietuda samamoodi nagu selles karjas kombeks, sest me ei soovi liialt silma paista. Kohe saab muidugi selgeks, miks on kevadkollektsioon ja sügiskollektsioon – need sunnivad meid rohkem tarbima.

See oligi filmi alguspunkt. Pealegi hakkas mind huvitama see, kuidas modellid tulevad kõikvõimalikest ühiskonnakihtidest. Paljud pole pärit kesk- ega kõrgklassist ning ilust saab nende pilet klassiühiskonnas kõrgemale tõusmiseks. Eriti kehtib see meesmodellide puhul, sest tihti ei astu meesmodellid moemaailma ise, vaid nad korjatakse tänavalt üles. Lugema hakkab nende suhtlusoskus. Naine rääkis mulle loo meesmodellist, kes töötas automehaanikuna, talle tehti ettepanek modellina proovida ja ta nõustus. Kaks aastat hiljem tegi üks lõhnakampaania ta maailmakuulsaks. Kui ma sulle ta pilti näitaksin, tunneksid ta kindlasti ära, Peter Lind­bergh veel tegi need fotod. Probleem oli aga selles, et teda hakati nii tugevalt selle brändiga seostama, et oli raske talle mõnd teist tööd leida. Pealegi hakkas ta tipus olles tundma, et oh häda, ma hakkan tasapisi kiilanema. Agent andis talle nõu, et oleks eriti tore, kui ta leiaks endale mõne kuulsa pruudi, sest siis on võimalik teda ümber brändida millekski muuks kui lihtsalt olla „see lõhnamees“. Ta küsis vastu, et kuidas siis armastusega jääb ja see tekitas mõningast elevust. Kokku võttes on igaühe eesmärk saada iseenda brändiks ja turundus­kanaliks. Võibki öelda, et film on sellest, kuidas maailmamajandus meid elust võõrandab.

Naismodell Yaya on suunamudija ja toob sisse ühismeedia mõju teema.

Jah, see on nüüdse aja suundumus, millest rääkis ka mu naine: modellid teevad nüüd ise endast pilte. Lisaks brändile ja turunduskanalile on nad nüüd ka iseenda fotograafid. See on näide, kuidas kapitalistlik majandus jõuab iga üksikisikuni.

Kas teie arvates koheldakse mehi tänapäeva ühiskonnas valesti ja pannakse neile ootusi olla alati nn alfaisase rollis ja tegutseda vastavalt? Neist ootustest räägivad nii „Ruut“ kui ka „Kurbuse kolmnurk“.

See erineb kultuuriti. Rootsis näiteks on küllaltki tavaline, et naine maksab restoranis arve, aga teistes riikides on see teisiti, minu teada kas või näiteks Saksamaal. Mida kõrgemasse klassi kuulutakse, seda sagedamini maksab mees. Aga ma olen kindlasti huvitatud sellest, kui raske on olla mees tänapäeva maailmas. Olen kindel, et ka naiseks olemine on äärmiselt komplitseeritud, aga ma olen mees ja seepärast keskendun meestele. „Force majeure“³, „Ruut“ ja „Kurbuse kolmnurk“ moodustavad vaat et triloogia teemal, kuidas on olla mees tänapäeva maailmas. See on heitlus meesidentiteediga.

Et mees ei tohi tänapäeval hirmu tunda ja peab alati käituma julgelt, nagu on teema „Force majeure’is“.

Jah, see on ebaõiglane. (Naer.)

Kas tahate selle teemaga jätkata?

Ma ausalt öelda ei tea, kuhu mu järgmine projekt mind välja viib. Selle pealkirjaks saab „Meelelahutussüsteem on maas“ („The Entertainment System is Down“) ja tegevus leiab aset pikamaalennul. Ootan suure põnevusega võimalust siseneda ühe reisilennuki mikroühiskonda, mis on nagu sotsioloogilise eksperimendi katselabor. Tahan vaadata, mis juhtub inimesega siis, kui temalt röövitakse võimalus meelelahutusega tähelepanu kõrvale juhtida. Kui peame ühtäkki oma mõtetega üksi olema ja mõtlema hakkama. Lugesin üht sotsioloogilist uurimust, kus räägitakse „õhuraevust“ (air rage), mis tähendab seda, et reisija läheb nii agressiivseks, et ollakse sunnitud tegema hädamaandumine. Uurimusest selgub, et õhuraevu tõenäosus nelja­kordistub, kui reisijad lastakse lennukisse läbi äriklassi. Et kui me ei pea nägema neid äriklassi reisijaid, on märksa turvalisem. Minu projektis juhtubki nii, et turistiklassis lakkavad ekraanid töötamast ja reisijad lepivad sellega nii kaua, kuni saavad teada, et kompensatsiooniks on neile ette nähtud juustuvõileib ja mineraalvesi. Siis keeravad nad ära.

„Kurbuse kolmnurk“ räägib üli­rikastest. Mis teid selles maailmas köitis ja kas te tegite nende uurimiseks ka mingit taustauuringut?

Jah, tegelikult on see film osalt rikastest ennekõike seetõttu, et nägin oma filmi toimumispaigana moemaailma, luksusjahti ja seejärel üksikut saart. Tahtsin jätkata oma senist meetodit võtta ette teema, mis tundub mulle huvitav ja asetada see keskkonda, mis inimesi intrigeerib. Me kõik tahame minna suusa­kuurorti või liikuda kunstimaailmas, ja eriti tahame olla luksusjahil ja üksikul saarel. Sel moel loon justkui oma Trooja hobuse, mille varjus saan käsitleda mulle huvitavaid teemasid.

Pean silmas, et kui ma oma filmis ei mõista kõiki tegelasi, nende käitumist, olen läbi kukkunud. Seega ei taha ma ülirikkaid kujutada mingil kaugel moel või ebainimlikuna. Tahan võrdselt kiusata nii rikkaid kui vaeseid. Ma ei taha laskuda klišeedesse, nagu oleks vaesed kenad ja siirad ning rikkad pealiskaudsed ja egoistlikud, kuna see pole minu meelest tõsi. Ausalt öelda arvan, et rikkad on heasoovlikud. Vähemalt sama palju kui vaesed. Kui aga hakata lähemalt vaatama luksusjahimaailma, ilmnevad teatud ekstsessid, absurdsed käitumisviisid, mis tulenevad privilegeeritud positsioonist. Näiteks sai eelmine meeskond jahil „Christina O.“, mida me filmimiseks kasutasime, 250 000 eurot jootraha, ja see on väga mõjus motivatsioon meeskonnale jahil töötamiseks. Kuulsin ka lugusid à la ma tahan, et mu mullivannis oleks kuldkala või et vann oleks täidetud šampanjaga. Keegi soovis tiigrit pardale tuua ja meeskonnal tuli sadamalinnas uurida, kas neil on seal loomaaed. Võib-olla on selle taga soov tõesti kombata, kust läheb piir, kui jahil viibimise eest on nii palju makstud. Ma tõesti ei tea, kuidas selleni jõutakse.

Ja lugusid rollivahetamise soovist, et täna oleme meie meeskond ja teie kliendid, olen ma ka palju kuulnud. See komme pärineb vist Veneetsia karnevalilt: vahetame nüüd rollid! Üheks päevaks oleme meie vaesed ja teie rikkad. See on huvitav, aga kui hakata järele mõtlema, siis… mis asi see selline on?

Pärast luksusjahti jõutakse üksikule saarele, kus kustuvad kõik hierarhiad ja alustatakse algusest.

„Kurbuse kolmnurgas“, nagu ka teie filmides üldse, on väga palju võimalikke sisenemispunkte, millest mõnd oleme juba maininud – suunamudijad, ülirikkad, modellid… Kuidas te niisuguse paljususega töötate ja fookust otsite?

Algselt võtan ilmselt mingi üldisema idee, näiteks ilu kui vääring; kui miski, mille abil on võimalik ühiskondlikku positsiooni parandada. Jahil olevaid inimesi jälgin aga majandusliku hierarhia perspektiivist. „Kurbuse kolmnurk“ põhineb suuresti marksistlikul teoorial, et meie positsioon hierarhias muudab meie käitumist. Tead… ma räägin filmiideest inimestele palju kordi, enne kui hakkan käsikirja kirjutama, sest see õpetab mulle, kuidas peaksin seda lavastama. Tihti pakuvad inimesed mulle vastu lugusid oma kogemustest ja ma kogun kokku kõik lood, mis teemaga haakuvad.

Montaažis on aga kõige raskem ülesanne teemade vahel sobiva balansi leidmine, et kõik kihid koos töötaksid.

Kuidas Woody Harrelson sattus „Kurbuse kolmnurka“, kas te tundsite teda juba varem?

Ma olin näinud teda Oliver Stone’i filmis „Sündinud tapjaks“⁴ ja mulle meeldis tema koostöö Miloš Formaniga. Mul on tema vastu austus ja pean teda fantastiliseks näitlejaks. Lähenesin talle ja rääkisin rollist. Hakkasime vestlema poliitikast ja ühiskonnast ja selgus, et meil on palju sarnaseid mõtteid. Ilmselt oli ta ka seetõttu huvitatud mängima seda idealistlikku alkohoolikust marksisti. Teadsin, et vajan selle ukse taha kedagi kuulsat. Toimub vestlus läbi ukse kapteniga, keda me pole veel näinud. Me kuuleme tema häält, siis avaneb uks ja seal on… Woody Harrelson.

Kas te otsustasite just seetõttu „Kurbuse kolmnurga“ teha inglise keeles? Või ei saagi sellise eelarve juures enam teisiti?

Keeruline oli seda mitte inglise keeles planeerida, sest see on kaks korda kallim film kui „Ruut“. Tahtsin proovida ingliskeelset filmi teha ja jõuda laiema vaatajaskonnani. See tundub loomulik ka seetõttu, et film toimub rahvusvahelises maailmas – nii moetööstuses kui ka luksusjahtide keskkonnas on kasutusel inglise keel.

Te küll pilate rikkaid, aga kas see maailm mõjub teile ka võrgutavana? Ja filmitegijana on teie ees ka dilemma: te tahate teha kunsti, aga filmitootmine on kallis, teil on vaja raha, rikkaid sponsoreid …

Selle juures ongi ju täitsa fantastiline, et meid aitab rahastusega vähemalt kaks miljardäri ja neile meeldib see film väga! Ja see ütleb nii mõndagi meie eelarvamuste kohta sellest, kuidas me ümbritsevat maailma tajume. Need miljardärid on kas rikkad pärijad, kes on varanduse keskele sündinud, asjaolude ja oma eelisolukorra ohvrid, ja teised on tavalised kutid, kellel oli mingi väga hea idee ja nüüd on nad pururikkad.

Mida neilt siis paluda? Et annetage raha heategevuseks? Miks nad peaksid seda tegema? See on väga idealistlik vaatenurk maailmamurede lahendamisele. Me peame probleemidest kõik koos jagu saama ja seadma kapitalismile regulatsioonid, kui me sellesse usume.

Nii filmile eelnenud vestlustel kui eellinastustel koos nende rikastega naersime koos mingite momentide üle ja mulle jäi tunne, et oleme inimestena üksteisele lähemal, kui me seda arvame. Meil on tunne, et oleme väga erinevad, aga ometi ei ole.

Üksik saar on nii lääne kirjanduses kui filmikunstis olnud tihti klassiküsimustega eksperimenteerimise keskkonnaks. Kuidas te sellele uuel moel läheneda tahtsite?

On üks itaalia režissöör, keda ma armastan, Lina Wertmüller… Olen väga kurb, et mul ei avanenud kunagi võimalust temaga kohtuda. Ta tegi filmi nimega „Minema pühitud“⁵, mis on minu arvates parim üksiku saare film.

Kas olete näinud ka Madonnaga uusversiooni⁶?

See mulle ei meeldi. Aga neil mõlemal on ju üks pealkiri, eks? (On küll. – toim) Mind on väga inspireerinud tolle aja filmi­kunst, sest näiteks Lina Wertmüller või Luis Buñuel olid lõbusad, metsikud ja intelligentsed ühtaegu. Selline olen ma ka ise püüdnud olla. Aga jah, üksikut saart on kasutatud „Kärbeste jumalast“⁷ peale ja on huvitav, et „Kärbeste jumalast“ on saanud üksiku saare teema tüvitekst… On üks majandusajaloolane nimega Rutger Bregman, kes on kirjutanud suurepärase raamatu „Utoopia realistidele“⁸. Tema hakkas „Kärbeste jumalat“ lähemalt uurima, sest see lõi väga vale pildi üksikule saarele sattunute käitumisest. Raamatu järgi peaksime muutuma egoistlikuks ja metsikuks, aga läheb vastupidi. Inimesed teevad väga hästi koostööd, aitavad üksteist, võtavad omaks uued hierarhiad ilma suuremate kompleksideta. Selle raamatu suunas ma ei tahtnud minna ega ka võtta Robinsoni tüüpi tõsielusaadete suunda. Tahtsin minna sinna, kuhu läks Lina Wertmüller.

Linastusel tekitas palju furoori stseen eesliga. Kas oli mingi eriline põhjus, miks selline stseen filmi sai?

Mul oli alguses kindel arvamus, et nad peaksid eesli tapma ühe hoobiga, aga võtteplatsil sain aru, et see poleks tõene. Eeslit tappa võib olla keeruline. Siis soovisin eesli tapmist kujutada tõepäraselt, sest filmis ei tohiks olla nii lihtne kedagi tappa, nagu see tihti on – pole probleemi, töö tehtud. Ei. Inimest tappa on pagana raske ja eeslit samuti. Ja niimoodi tapmist kujutades ei saa me seda mugavalt tarbida samasugusel moel, nagu me vägivalda filmides tavaliselt tarbime. Ma tahtsin näidata inimest ületamas oma hirmu metsiku looduse ees. Lasta neil tunda uhkust oma saavutuse üle. Ja mis kõige olulisem: lasta neil jõuda hetkeni, kui neil on veidi vaba aega. Ja mida me vaba ajaga teeme? Me loome. Ainus instinkt, mis minu arvates tarbimisihaga võistleb, on loomiskirg. Eesliversioonide joonistamise ja analüüsi stseen oli algselt planeeritud palju pikemana, aga kahjuks ei võimaldanud seda filmi rütm. Nii et eesel oli filmis selleks, et mul oleks võimalik jõuda eeslijoonistusteni.

Teie filmid põhinevad tihti sotsioloogilistel ideedel ja eksperimentidel. Miks?

Mulle on sotsioloogia alati meeldinud, sest see ei aseta meile läbikukkumise korral süükoormat, vaid ütleb, et vaata: siin pole midagi isiklikku. Asi pole sinus kui inimeses, vaid meie loomuses ja asjaolude paigutuses. Ja mulle meeldib selline lähenemine ka filmide puhul. Peaksime püüdma astuda eemale lihtsast näpuga osutamisest protagonisti või antagonisti suunas. See on näiteks tänapäeva uudiskajastuse suur probleem. Isegi uudistes on nüüd head ja halvad kangelased, ja see on puhtalt üle võetud anglosaksi kangelasmüütidest, mis meie kultuuris domineerivad. Heale kangelasele kaasaelamine on täiesti absurdne viis maailma kirjeldada. Ja täiesti kirjeldamatu, kuidas nüüd on see saanud meie elu lahutamatuks osaks, eriti digimaailmas ja meediasfääris. Nii et sotsioloogia aitab seda väärkujutelma veidi ravida.

Te peaksite tegema ühe superkangelase filmi.

Jah, just. Sotsioloogilisest vaatenurgast.

Kuidas te suhtute poliitkorrektsusesse? Teie filmid esitavad sellele alati mõne väljakutse. Jääb mulje, et kunstnikuna on teil sellest ükskõik. Või on see probleemiks?

Jaa, on asju, mille ma filmist välja jätsin. Konfliktiga on väga lihtne tähelepanu saada ja kunstnikuna olen seda alati teadnud. Nüüd võib see püss aga tagurpidi lahti minna, mis on mõnes mõttes aus, kuna konfliktsust üritatigi ära kasutada. Minu praktika ütleb, et halb provokatsioon ei toimi kunagi. Mõtlemapanev provokatsioon aga küll. Ma tõesti loodan, et me hakkame väljamõeldistesse kinolinal suhtuma kui väljamõeldistesse. Need pole päris inimesed, kes saavad päriselt haiget. Samal ajal on viis, kuidas inimesi ikka ja jälle ekspluateeritakse, väga eluline ja sellele ei pöörata tähelepanu kui millelegi tõesele. See on tegelik probleem, kuidas meedias inimesi kuritarvitatakse ja ära kasutatakse.

Kas te jälgite filmi tehes ka enesetsensuuri? Kas te teate oma piire, ületate neid teadlikult või jääte omaenda seatud raamidesse?

See on muidugi tasakaalu küsimus. Eks ma tean, millised teemad toovad kaasa süüdimõistmise juba kokkupuute eest; mida ei saa käsitleda ilma liigset segadust põhjustamata. Ja oleneb filmist. Kui ma tegin filmi „Play“⁹, kus ma tahtsin rääkida klassi ja rassiga seotud eelarvamustest, siis oli mul küll voli käsitleda plahvatusohtlikku teemat, aga ma pidin olema väga hästi ette valmistatud, et vastata võimalikele küsimustele. Nii et see oleneb ideest. Kui idee on tugev, on kritiseerida raske ja mind ei saa rünnata.

1 „Triangle of Sadness“, Ruben Östlund, 2022.

2 „The Square“, Ruben Östlund, 2017.

3 „Force majeure“, Ruben Östlund, 2014.

4 „Natural Born Killers“, Oliver Stone, 1994.

5 „Swept Away“ / „Travolti da un insolito destino nell’azzurro mare d’agosto“, Lina Wertmüller, 1974.

6 „Swept Away“, Guy Ritchie, 2002.

7 William Golding. The Lord of the Flies. Faber and Faber, 1954.

8 Rutger Bregman. Utopia for Realists. De Correspondent, 2016.

9 „Play“, Ruben Östlund, 2011.