Kahe paavsti duett-duell

„Kaks paavsti“ on teoloogiliselt täpne ja pinev kahe inimese kohtumiste lavastus, mis leiab aset lihtsalt kahe järjestikuse paavsti vahel.

KAAREL KUURMAA

Mängufilm „Kaks paavsti“ („The Two Popes“, Suurbritannia-Itaalia 2019, 125 min),

režissöör Fernando Meirelles, stsenarist Anthony McCarten, operaator César Charlone, helilooja Bryce Dessner. Osades Jonathan Pryce, Anthony Hopkins jt.

Me elame erakordselt kummalisel ajal. Silmale nähtamatu, aga uhke väljanägemisega kroonviirus peatas mitme miljardi kristlase teekonna tänavustele ülestõusmispüha jumalateenistustele. Jah, kindlasti jälgisid sajad miljonid inimesed ihulise taassünni ime pühitsemist harjumatult tühjades kirikutes teleri või interneti vahendusel (nende eristamine on küll järjest tinglikum), kuid kas see asendab ühe katuse alla kogunemisest ja küünarnukitundest tekkivat ühtsust? Vaadates vaikse nädala teenistuste ülekandeid Vatikanist, kus paavst Franciscus viis kas täiesti üksi või hõredalt jaotunud üksikute inimeste ees läbi virtuaalse liturgia, võimendus katoliku kiriku hiilguse museaalne olemus kuidagi eriti silmatorkavalt. Rooma­katoliku kiriku pea on ilmselgelt praegusest olukorrast löödud ja tunneb end seetõttu silmanähtavalt kehvasti – on ju tegu inimmasside- ja rahvalembese paavstiga. Kuna ta enne paavstiks saamist nautis elu Buenos Airese lihtrahva hulgas, armastas tantsida tangot ja vaadata staadionil või pubides jalgpalli ning kasutas ka peapiiskopina erasohvriga auto asemel ühissõidukit, võib inimestest eemalolek olla talle tõeline piin. Valiti ta ometi paavstiks lootuses, et ta kiriku inimesele lähemale toob ning lühendab vertikaali taevase ja maise vahe

Tavatu võimuvahetus

Roomakatoliku kirik on pealegi nüüdsel modernsel ajal pretsedenditus olukorras, sest korraga on elus kaks legitiimset paavsti, tõsi, ühel neist tiitli ees osis „emeriit-“. Kui Benedictus XVI loobus 2013. aastal teatavaks tehtud otsusega oma aktiivsest juhirollist, jättis ta paavstitiitli siiski alles ning jälgib oma suveresidentsist Castel Gandolfost ikka edasi, mis tema kirikus toimub. Teoloogilisse debatti sekkub ta küll üliharva. Kardinal Joseph Ratzingerina paavstiks saanud Benedictus XVI oli teine ametist tagasi astunud kirikujuht pärast Gregorius XII. Too tegi seda aastal 1412 pigem sunnitult ning oli esimene ametist vabatahtlikult tagasi astunud paavst pärast Celestinus V otsust 1294. aastal. Seega on ilmne, kuivõrd ootamatu oli Benedictus XVI taandumise teade.

Mitte mustvalge film

Kuna paavst ei oldagi enam surmani, on see osutunud põnevaks väljakutseks dramaturgidele. Huvitava kokkusattumusena on Netflixi rahastusel toodetud hiljuti kaks väga kõrgel tasemel audiovisuaalteost, kus mängitakse läbi samaaegselt elavate paavstide olukord. Kõigepealt ilmus digitaalsele platvormile möödunud jõuluajal Brasiilia režissöör Fernando Mereillese lavastatud „Kaks paavsti“ ning ainult mõni nädal hiljem Paolo Sorrentino „Noore paavsti“ jätkuna valminud sari „Uus paavst“.1 Filmihuvilisel jääb üle ainult rõõmustada, millistele suurepärastele näitlejatele on need teosed andnud võimaluse paavsti rolli astuda. John Malkovichi ja Jude Law’d sai hiljuti näha ka ETVs jooksnud sarjas ning Antony Hopkins ja Jonathan Pryce teevad kaasa meil kinodes kahjuks linastumata, kuid Netflixis näidatavas loos „Kaks paavsti“. Malkovich ja Law said ise luua oma väljamõeldud tegelaste rolli, kuid Hopkinsil ja Pryce’il tuli siiski kehastada lihast ja luust päriselt meie seas elavaid inimesi. Kui Sorrentino sari hullab talle omaselt audiovisuaalselt küllusliku ja üle ääre ajava barokse pompoosse vahutavusega, siis Mereillese film on tunduvalt napim. See on tegevustikult nii kasin, et seda võib vabalt nimetada ka kõrge kvaliteediga teleteatriks.

Jah, eks nende tõsielul põhinevate lugudega kerki alati küsimus, kas see nüüd tegelikult nii on ikkagi olnud, aga seda teatakse kinnitada küll, et kardinal Bergoglio ja paavst Benedictus XVI kohtusid enne viimase taandumisotsust mõnel korral. Nende maailmavaatelisi erimeelsusi arvestades on see siiani pisut hämar teema. Seega võib ütelda, et kuigi ei saa kinnitada, et kõik seal just sada protsenti nii juhtus, nagu filmis näidatud, siis ei saa keegi ka tõestada vastupidist. Tõepärasust lisab kindlasti fakt, et paljud filmi dialoogidest ja teoloogilistest mõttearendustest pärinevad kas Joseph Ratzingeri või Jorge Mario Bergoglio kirjutistest, mis on vormistatud filmi stsenaariumis dialoogiks.

Filmi edenedes küsib Ratzinger (Anthony Hopkins) juba Benedictus XVI nimelise paavstina Bergoglioga (Jonathan Pryce) taaskohtudes, mis on tema populaarsuse saladus. „Katsun olla mina ise,“ vastab argentiinlane.

Kaader filmist

„Kahe paavsti“ stsenarist Andrew McCarten, kes on ise küll üles kasvanud katoliiklasena, on väitnud, et elas kui „ilma õhuta ruumis“: kirikus ei juhtunud midagi huvitavat ja see ei tähendanud talle mitte midagi. Siis aga saabus argentiinlasest paavst, kes tegi akna lahti ja laskis tuppa värske tuuleõhu. Ka brasiilia režissöör Mereilles on tunnistanud, et enne filmi kallale asumist kaldus tema sümpaatia tugevasti ladinaameeriklase poole. Nii joonistub välja ka eelduslik dramaturgiline pinge. Benedictus XVI on paha konservatiivne sakslasest nats, kes kaitseb raevukalt kirikut mis tahes muutuste eest ja kelle arvates on katoliku kiriku peamine ülesanne ühendada inimene Jumalaga ja mitte tegeleda maiste küsimustega. Franciscus on aga hea humanistlik progressiivsete vaadetega rahvamees. Kui asjalood ning filmiloojate ambitsioonid oleksid olnud nõnda mustvalged, võinuks selle filmi ka tegemata jätta. Veel üks igavam võimalus olnuks teha film sellest, kuidas üks institutsioon kõneleb teise institutsiooniga ehk paavst kardinaliga, ent ka sellest kiirteest on oskusliku stsenaariumi ja suurepäraste näitlejatöödega kõrvale põigeldud. Valmis on saanud teoloogiliselt täpne ja pinev teos, mis on siiski pigem lavastus, kus leiab aset kahe inimese kohtumine, seekord lihtsalt kahe järjestikuse paavsti vahel.

Suurmeeste stsenarist

Võib vaielda selle üle, kas see või too film on rohkem operaatori, stsenaristi, režissööri, monteerija või näitlejate nägu, ning arutada selle üle, kuidas nende panust ikkagi niivõrd läbi põimunud kunstiliigis joonlauaga eristada. Auhindu siiski eri kategooriates jagatakse ning mingid dominandid kerkivad ka esile. „Kahe paavsti“ puhul on jäänud eredamalt meelde hea stsenaarium ja tipptasemel näitlejatööd. Stsenarist McCarten on üldse üks huvitav kirjutaja, kel tundub eriti hästi klappivat kuulsate meeste elulugudega, sest enne paavste leiab tema edukast filmograafiast Stephen Hawkinsi („Kõiksuse teooria“), Winston Churchilli („Süngeim tund“) ja Freddy Mercury („Bohemian Rhapsody“) eluloo. Kõik need tõid nimirolli kehastajale (Eddie Redmayne, Gary Oldman ja Rami Malek) ka parima meesnäitleja Oscari.2 Kõnealuse filmi paavstide näitlejatööd kuldmehikeseni ei viinud, küll aga said nii peaosalised Jonathan Pryce ja Antony Hopkins kui ka stsenarist McCarten nomineeritud.

Walesi vanameistrid Hopkins ja Pryce on ilmselgelt selle filmi tegemist nautinud, sest selles on vaimukat dialoogi, stseenisisest pingevaheldust, kus kordamööda mängu juhitakse, ning ootamatut vabastavat huumorit, mis täidab vestluste teoloogilised kõrgused hapnikuga. Filmi peategelaste esimene kohtumine leiab aset Johannes Paulus II surma järel 2005. aastal, kui tuli kokku konklaav. Kaks tulevast paavsti (ise nad seda veel ei tea) kohtuvad WCs käsi pestes. Kardinal Bergoglio vilistab lõbusat ABBA laulukest „Dancing Queen“, mille peale kardinal Ratzinger küsib ladina keeles, mis hümn see on. Filmi edenedes küsib Ratzinger juba Benedictus XVI nimelise paavstina Bergoglioga taaskohtudes, mis on tema populaarsuse saladus. „Katsun olla mina ise,“ vastab argentiinlane. „Oh, alati, kui püüan olla mina ise, ei meeldi ma kellelegi,“ nendib kuivalt baierlane.

Tule ja vee kohtumine

Selge see, et on filmi kandvuse huvides näidata, et tegu on erinevate meestega. Seejuures on saadud aga toetuda elulisele materjalile. Üht tutvustatakse kui Buenos Airese slummipreestrit, kauge perifeeria lihtsat meest, kes armastab kirglikult jalgpalli ja tangot. Teist näidatakse aga terve elu raamatutesse ja teoloogilistesse nüanssidesse süüvinud intellektuaalina, pühendunud Vatikani insaiderina, kelle ainsad teoloogiavälised rõõmud on telesari „Komissar Rex“,3 klassikaline muusika ja natuke Fantat vormel 1 kõrvale. Sümboolselt Vatikani Pisarate toas4 aset leidvas stseenis pihib taandumist plaaniv paavst Jumalale: „Kogu aeg õppides ja lugedes olen ma Sind lapsest peale alt vedanud, sest mul polnud julgust vaadata ilu. See jättis mu tühjaks selle maailma vastu, mida ma pidanuks teenima“. Bergoglio vastus oma ülemuse ennekuulmatule taandumissoovile on küll lihtsalt inimlik: „Patud ei diskvalifitseeri kedagi, sest kõik me oleme patused.“ Benedictus XVI läbimõeldud otsus jääb siiski kõigutamatuks.

Muidugi on filmi orgaaniline peategelane Jonathan Pryce’i kehastatud kardinal Bergoglio, kelle teekonda ja kõhklusi on filmis sügavamalt lahatud. Walesi näitleja oskus ladinaameerikalik essents endas välja mängida on suurepärane. Ta on sümpaatselt elav, igati mõistetav, selgete ideaalidega, aga oma kõhkluste ja minevikuvarjudegagi – seega, ideaalne peategelane. Tema karakteri mõistmist toetavad tagasihüpped minevikku. Nii saavad vaatajad heita pilgu Argentina keerulisse lähiminevikku, kui hunta valitsusajal sealseid jesuiite juhtinud Bergogliol olnud liigagi otsene kontakt kindralite ja hunta juhi Jorge Videlaga. Paljud argentiinlased on tänini nördinud, et katoliku kirik ei astunud avalikult jõulisi samme diktatuuri vastu. Kuigi aastal 2012 palus peapiiskop Bergoglio avalikult andeks, et kirik sõjalise diktatuuri ajal argentiinlasi paremini ei kaitsnud, ei ole etteheited kuhugi kadunud.

Neokonservatiivse ja traditsionalistliku teoloogina kirglikult kiriku õpetusliku vundamendi kaitsel Jumala rotveileriks kutsutud Joseph Ratzingeri elu on filmis kujutatud ainult lähiminevikus ja seoses Bergoglioga kohtumisega. Sellest vähesest on aga piisanud Hopkinsile, kes mängib omadega vaimselt puntrasse jooksnud, kiriku administreerimisest ja pidevatest skandaalidest väsinud vananeva paavsti nii inimlikuks, et filmi algul üles pandud „paha konservatiivse natsi“ lõks osutub teadlikuks pettemanöövriks. Seega haihtub dramaturgiline tinglik protagonisti-antagonisti pingeväli filmi kulminatsioonis olematuks, võttes võimaluse valida pool, kas katoliku kiriku konservatiivne või progressiivne tiib. Kui filmi aluseks oleva näidendi pealkiri on lihtsalt „Paavst“,5 siis Hopkinsi liitumisega lisandus filmi pealkirja sõna „kaks“. Muidu pigem Jorge Maria Bergoglio eluloost sai sellega tõepoolest kahe paavsti duett-duell, kus leiab aset ootamatult viljakas tule ja vee kohtumine. On see olemuselt kahe vaimuliku kompromiss või muutumine, jäetakse vaataja otsustada. Sümboli kaalu omandab ajaliku ja ajatu muutumise või muutumatuse kõrval filmi jooksul ka müüride küsimus. Ratzinger väidab ehitavat neid usklike ja kiriku kaitseks, Bergoglio nimetab aga armu dünamiidiks, millega inimesi eraldavad müürid maha lõhkuda. Mõlemal on ju omamoodi õigus, nii et poolevalik on pigem maitse asi.

Carnevalo finito

Kuigi Benedictus XVI minevikule pole filmis tähelepanu pööratud, koondub tema karakterisse ometi teravmeelse intellektuaali sära ja valu. Hiilgava mõistusega teoloog avab oma loomuse ise pihtimuslikult: „Kui olin sada aastat tagasi noor mees, teadsin alati, mida Jumal minult tahab ja millist eesmärki pean teenima, aga enam ma ei tea.“ Aina raskem on tal kuulata vaikust – Jumala häält. Jah, ka paavsti hinges võib kõlada vaikus ja valu, mis selle filmi järgi võib olla suurem, kui oskame aimata. Hopkinsi mängitud kuivast intellektuaalist saab inimlik krutskimees, kuid alati, kui ta hakkab avanema, lõpeb stseen mingi ootamatusega. Mitmel korral udib sammuandur paavsti randmel vastuvaidlematu naishäälega oma peremeest päevas 10 000 sammu täis kõndima: „Ära jää seisma! Mine edasi!“ Seesama tuimalt oma sõnumit kordav robotkell on ka ainus materiaalne ese, mis selles filmis kaht paavsti siduma jääb. „Carnevalo finito,“ ütleb filmi lõpul paavstiks valitud kardinal Ber­goglio, kui talle pakutakse säravpunaseid kingi, uhket mozzetta’t6 ning kullast risti, loobudes eelkäijate seatud välisest atribuutikast. Ta alustab oma sammude loendamist siiski vanade Buenos Airese slummitolmust läbi imbunud kingadega kõndides.

1 „The Young Pope“, 2017; „The New Pope“, 2019– …

2 „The Theory of Everything“, James Marsh, 2014; „Darkest Hour“, Joe Wright, 2017; „Bohemian Rhapsody“, Bryan Singer, 2018.

3 „Kommissar Rex“, 1994–2008.

4 Pisike ruum Sixtuse kabeli kõrval. Äsja paavstiks valitu peab seal enne rahva ette astumist vahetama oma tumeda kardinalirüü paavsti valge vastu.

5 „The Pope“, Antony McCarten, 2019.

6 Paavsti traditsiooniline liturgia rõivaese.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht